kord koer pissis ja peremees riidles

Ei, natuke veel. Tõde nimelt. Ma olen nõmedalt laisk ja arrogantne tüüp. Esiteks tahaks ma olla rikas ja töövaba inimene. No kes ei tahaks eksole. See on esimene punkt laiskusele. Teiseks, ma ei suuda ühtegi töötavat valemit välja mõelda, kuidas ma rikkaks ja töövabaks saaksin. No ei suuda. Kas see tähendab, et ma olen loll. Ilmselt küll. Mööndustega muidugi. Sest targemad ja arenenumad inimesed ütleksid mulle nüüd, et inimene peab sisemiselt rikas ja vaba olema, välimine ei loe. Nõus nõus, aga see fkng maailm nõuab ju kogu aeg mult pappi. Ja rohkem, kui mul seda on. Ropult rohkem. Muidugi võin ma enda kiituseks öelda, et ma ei viitsi enam poodides asju ostlemas käia ja mis puutub olmetränisse a'la riided ja muud aksessuaarid, siis mul on tunne, et kõik on praegu olemas. Fantastiline tunne muidugi. Aga sellest ei piisa. Träniindeksi vabaduseaste on ikkagi kuidagi nigel ja nadi. Korralikku helisüsteemi oleks vaja, normaalset autot, iPhone'i, hunnikus igasugu huvitavate bändide viisikettaid, eksootilisi reise ja muidugi korralikku nutsuhunnikut pangaarvel. Seda viimast selleks puhuks, et kui vaimlisem osa minust nõtruse märke osutab, siis oleks automaadist kohe mida võtta. Lisaks selleks muidugi, kui see eelpool mainitud fkng maailm arveid esitama hakkab. Ja seda ta oskab. (Vastupidiselt mulle.) Pekki, siinkohal tuleb mulle meelde, et tänapäeval ei kirjuta keegi kirju. Ainus, mida postkastist leida võib on arutud rahanõudmised ja reklaamid. Kirjutage mulle keegi ometigi!!! Kuigi ma tean, et hüüdja hääleks see linnakõrbes jääbki. Te keegi ei viitsi. Teil pole isegi minu postiaadressi. Ainult maili oma. Aga e-kirjad on nõmedad ja ei saa ka ümbrikut avada. Pekki, keerake aeg 20 aastat tagasi palun. Arrogantne? Mulle ei meeldi miljon asja. Kogu aeg ei meeldi. Mulle ei meeldi, et mingi Smilers ja Vanilla Ninja ja Terminaator on superstaarid. Sest vaadake, mis saast see tegelikult on. Mulle ei meeldi Timbaland ja tema vabrikus stantsitud elutud vidinad a'la Madonna ja muu. Mulle ei meeldi ja mind ajab närvi, kui poes minu ees olev inimesekujuline olend ei aseta minu ja enda kauba vahele eralduspulka. Viisakus eksole. Mind ajab meeleheitele minaminamina autojuhtide rohkus, kes ei pea suunatulest miskit ega vaevugi mõtlema kaasparkijatele. Mulle ei meeldi tänane võimupartei koos oma kalasilmse juhiga. Kes pealgi valetab ja ajab muud peeru suust välja. Ja lõpuks, mulle ei meeldi, et mulle ei meeldi. Tahaks olla sallivam, aga ei oska. Oeh. Aitab. Mulle tundub, et ma ei jõua selle jutuga kuskile välja. Võtan täna õhtul mõned õlled.

sõbrad, te olete hiljaks jäänud, vabandage

Kaks nädalat ja üks päev veel. Siis algab suvi. SUVI!!! Seekord tõotab vaheaeg tulla üsna tihe ja töine. Palju on teha ja ilmselt pean ennast vahel takka sundima, et ainult grill-chill võimust ei võtaks. Kodus on remonditöid vaja teha, maal vanemate juures käpp külge panna ja muud toimetused. Lisaks peab muidugi eelarveliselt endal silma peal hoidma, sest suvi, see on teatavasti kulukas aastaaeg. Eks peab mõistlik olema ja silm selge hoidma.
Suve eelproov toimub juba nädala pärast Järvakandis. Seekord veel uhkemalt ja kvaliteetsemalt kui varem. Olen põnevil. Igal aastal on olnud ülimalt meeldiv, loodame et nüüdki. Ja pealegi, üks korralik festivalimelu peab suves olema. Ilma selleta on suvi, vähemalt minu jaoks, kuidagi vaesem. Aga eks see on maitse asi.

Üks mureke ka. Auto, mida nillisin, läks minust sõltumatutel asjaoludel vahepeal hulkuma. Kojukutse on talle edastatud, aga kas ta ka tuleb? Näis. Võite pöialt hoida. Võite, kuid ei pea. Küll ma hakkama saan. Küll ma sobiva käru varem või hiljem ikka kuskilt leian. Muretsemine ei lisa mulle ühtegi juuksekarva ega sentimeetrit, ammugi siis ei anna see mulle paremat autot. Samamoodi ei sunni ma ka teid pöidlaid hoidma tegelt, sest selliste pisiasjade puhul pole muretsemine vajalik. Või noh, mitte just muretsemine, aga toetus.

Veel üks väike mureke. Nagu iga hooaja lõpus, pean ma ennast tööle sundima. Õnneks on see sel aastal hiljem kohale jõudnud. Eelnevatel aastatel olen juba mai keskpaigas või isegi alguses unelema kippunud. Aga nüüd tukk sirgeks ja tööle.

must asfalt hõõgub teel

Soovin preili K'le palju õnne kena soorituse puhul ja tuhandeid-tuhandeid siledaid kilomeetreid. Ja muidugi oma barankat, mida keerata.

kaks laksu peeru

Esimene laks.
Ma jäin asutuse hooaja lõpukal jälle iga viimase kui foto peale. Tuleb välja, et mul on eriline anne. Ainuke probleem selles, et kuna ma olen Rapla maakonnast pärit ja Järvakandi asub selles haldusüksuses, siis ma lihtsalt olen NII läbipaistev. Järvakandis nimelt tehakse klaasi. Fotograafile siinkohal laks peeru kiituseks. See on ka läbipaistev.

Teine laks.
Mina telekast sporti ei vaata. See lihtsalt ei huvita mind. Lisaks olen ma täielik võhik selles asjas. Kaia Kanepi jõudis täna Pariisi tennise lahtistel meistrivõistlustel (Les Internationaux de France de Roland Garros) veerandfinaali. Kuna see on suur saavutus, siis vaatasin Eurospordist huvi pärast ka ühte teist matši, kus mängisid serblane Novak Djokovic ja lätlane Ernests Gulbis. Mäng kleepis mind enda külge ja sattusin hasarti. Üle kolme tunni mängisid. Kuna üks mängijaist oli lätlane, siis hoidsin talle pöialt. Väga. Lõunanaaber mängis hästi. Serblane oli kogenum ja kõvem tennisetegelane, aga lätlane hakkas talle toredasti vastu. Müts maha. Kahjuks läti poiss kaotas, aga kergelt see võit serblasele ei tulnud. Aga miks see peer on? Täpselt nendel põhjustel, mida ma eespool juba kirjeldasin. Mina, täiesti spordivõõras inimene, vahtisin silmad punnis sporti. Ja veel TENNIST!!! Huvitav, kuhu mul veel muutuda on. Varsti ostan Smilersi plaadi ka.

Kaia Kanepi


Ernests Gulbis

läbi minu prillide

Epliku "Ma olin teismeline libahunt" oli esimene lugu, mis mulle tema kolmandalt elitaarselt viisikettalt näkku ja kõrva kargas. Julmalt ja ette hoiatamata. Imelikul kombel see mulle isegi meeldis, sest hunt osutus hoopis toredaks minevikuhõnguliseks mustvalgeks mälupildiks minu enda käärude vahele salvestunud minevikust. Jah-jah, ma tean, et see on vaid minu enda konstruktsioon, aga kas mitte looming ei peakski seda olema. Muusika ei ole dokumentaalfilm või laulja enda biograafia. Vähemalt ta ei ole seda ainult. Ta võib ka minu oma olla. See ongi hea loo trump, ütleks üks tavaline muusikaarmastaja, mida ma ka olen eksole. Aga loo juurde. Kuna ma olen ise Raplas üles kasvanud ja alles täisealisena pealinna imbunud, siis see lugu sinatas mind esimesel kohtumisel. Ehmatavalt otsekoheselt. Pealegi olin ma üsna varakult natuke teistsugune, kui teised kutid olid. Kas just libahunt, aga midagi sinnapoole. Miskit liba igatahes oli. Palju või vähe, las see jääb nende otsustada, kes ise sel ajal minuga koos ühises aegruumis kulgesid. Kuigi ma kardan, et ma ise olen vahepeal sattunud aja ja ruumi nihkesse, mistõttu endised naabrid elust on asendunud uutega. Mistõttu neid ka selle blogi lugejate hulgas vististi pole. Ma kardan. Uhh. Aga soovitan seda lugu kuulata igatahes. Ja plaati üldse. Apetiitne tükk. Kuid panen oma märkused kaldkirjas loo juurde. Kõiki mõtteid siiski ei pane, pole vaja.

hea saatus juhib me teid
kord ta naeratab meile
siis pöörab pea
ja mööda vaatab

on reedeõhtune reid
kuid see mõeldud vaid neile
kel süda hea
täna ei vea

ma olin teismeline libahunt
ja see meeldis mulle
ma olin kooljas libarebane
või vähemalt kõik vaatasid mind nii
ma olin teismeline rebane
ma olin teismeline hunt

on ahvid karmani poe ees
hangudega
ootavad mind
tõrviku valgel
(Karman on pood Raplas, mis ennevanasti oli 24h lahti ning selle ees jõlkus soodsa kliima korral alati jõmmide bande, kes vahepeal ennast poest alkoga varustas.)
ma hiilin rvg aula akende all
(RVG tähendab Rapla Vesiroosi Gümnaasiumi. Kool siis. Diskod aulas ja eks te olete kõik ise koolipidudel käinud ja teate, mis ja kuidas.)
otsides sind
sel ööl

ma olin teismeline libahunt
ja see meeldis mulle
ma jooksin ihualasti amokki
öises raplas
(On natuke erinev, kas sa oled teistsugune võõras kohas või kodukandis. Võõras kohas on paha eks, aga kodukohas enamus lepib sinu veidrustega ja väga ei torgita. Kui siis vahel harva. Aga kui sa oled mõnda aega ära olnud ja siis naased, võib kehvasti minna. Uued rullnokad, kes sind ei tunne, on peale kasvanud ning võib tekkida disharmoonia. Olen ise kogenud. Väga lahe ei ole.)
koolimaja nurga taga
sees mängis prodigy
(Prodigy on hea. Mitte bänd, aga annab edasi mingit ebameeldivat mentaalset, minu jaoks vähemalt, hoiakut jne.)

Igatahes veelkord, kuulake head muusikat. Muusika armastamine, ma mõtlen hea muusika, on alati lisaboonuseks muule toredale, mis inimest ehib.

mnjah

Eile käisin sünnipäeval ja täna on suht raske olla. Kuid sellest pole lugu, ilm on ilus ja meeleolu hea. Kass ei julge tulla ning kui julgekski, saaks jalaga. Sünnipäev oli tore ja inimesed olid kenad. Seekord rohkem ei kirjuta. Hiljem. Siis võtan libahundi sõnad ka ette. See lugu on lihtsalt nii hea, et ma pean noka lahti tegema. Aga see selleks. Olge tublid, minge jalutama ja mõelge häid mõtteid.

nii nii niiiiii

Õises Raplas juhtus asju. Aga sellest pikemalt järgmises äärmiselt ebaobjektiivses sissekandes, mis sisaldab pealiskaudset ja subjektiivset analüüsi Epliku loole Ma olin teismeline libahunt. Praegu olen ma lihtsalt liiga väsinud selleks.