et siis mussist natsa

Et kõik ausalt ära rääkida, siis White Lies'i kontsert, mida ma suure õhinaga ootasin, valmistas mulle pettumuse. Kõik algas hästi. Esimeste lugude ajal oli kõik väga tore ja tunne tuli peale, et oi kui lahe ja tore. Kuskil kontserdi keskpaigas hakkas väike kahtluseuss närima. Kontserdi lõppedes oli tunne, et bänd on ju hea, teeb sellist muusikat, mis mulle meeldib, aga midagi väga olulist on nende loomingus puudu. Kuna mu muusikaalane haridus piirdub mõne aasta lastemuusikakooliga, siis seda, mis just puudu jäi, ma hetkel sõnadesse panna ei suuda. Kuid kerge pettumus oli see kontsert küll. Ja need polnud ainsad jamad. Olin sel päeval tööl ja saabusin, kui Junk Riot oli juba alustanud. Võtsin rõõmsalt õlle ja asutasin ennast nautima. Tegelikult ei jõudnudki asutada, sest kohe kui baaridaam mulle kesvamärjukese ulatas, helises mu taskus telefon ning kolleeg teatas, et välismaalt tulnud looga on teksti osas mingid jamad ning see oleks tõlketiitrite osas täieliku kaose eetris tekitanud. Asetasin õlle tagasi letile ja tormasin tööle tagasi. Likvideerisin kaose ja tormasin kontserdipaika tagasi. Ise täitsa närvis, et nüüd jään hiljaks ja üldse. Aga valged valed polnud veel alustanud ning nemad kuulasin ma otsast lõpuni kenasti ära. Mis mulje kontsert jättis, sellest olete juba lugenud selle sissekande esimeses pooles. Nii palju et, kui ma mõnda aega tagasi nentisin, et Cut Copy pole päris minu tassike teed, siis nüüd pean tunnistama, et White Lies saab minult veel vähem punkte. Cut Copy esinemine tekitas minus vähemalt häid emotsioone. Ja mälestus sellest on kuidagi parem. Sellised lood siis. Au revoir.