Ostsin ükskord endale mälupulga. Soodsa hinnaga sain. Müüja kiitis ja mul endal ka hea meel, et näed astusin mälupulkarite sõbralikku perre. Paraku avastasin täna hommikul, et pähe on tekkinud auk ja mälupulk on kadunud. Ahastusel pole piire, sest mul ei ole kuhu salvestada. Aga salvestada oleks vaja. Kohe väga oleks vaja. Ma ei taha hakata uut ostma, sest kadunud mälupulk oli veel täitsa tühi. Sobrasin kõik oma sahtlid läbi ja ei miskit. Maailm on ebaõiglane. Hüüame kõik koos: "Mälupulk, oh mälupulk, tule koju tagasi! Uhh ahh uhh ahh, tule koju tagasi!" Aitäh sõbrad. Jään nüüd kurbade silmadega akna alla ootama. Ma tean, et ta tuleb tagasi. Tuleb tuleb. Ta teab, et ma hoolin. Mul on tema jaoks nii palju ilusat ja tarka, mida temaga jagada tahan. Aga muidu on kõik korras. Kui välja arvata väike nüanss, et alati võiks raha rohkem olla ja ilmad soojemad. Aga sellega ma teid ju ei üllata, eksole.
Ja et teil väga igav ei hakkaks, siis väike moedemm ka. Nimeks "Vibit jee"
15 oktoober 2007
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar