ma olen klaas

Ma ei tahaks jälle hale või nõrk välja näha, aga mis teha, kui vahel emotsioonid sellised on. Ja ma olen elatud aastate jooksul aru saanud, et eks ma emotsioonide inimene olen. Tuleb leppida ja õppida sellega elama. Ja uskuge, see pole sugugi nii keeruline. Kannatusi on küll rohkem, aga rõõme ka.

Olete te kogenud hetki, kui miski teis murdub. Ei ei, ma ei mõtle neid suuri hetki teie elus. Pigem selliseid, kus kuuldes näiteks mingit lugu, te sisemiselt murdute. Kui senine emotsionaalne seisund hetkega kardinaalselt muutub. Senine asjalik meeleolu muutub kas kurvaks või kurjaks. Kuidas kunagi. Inimene on imeline olevus. Maailmale tema sees on üritatud kindlat ilmaprognoosi mudelit leida, kuid senini ebaõnnestunult. Nii see ilmselt jääbki. Igaveseks. Sest ilusa laulu, kurva sündmuse, hea sõna, hoolimatu jõhkrutsemise jne vastu me ei saa. Need asuvad sellest maailmast väljaspool. Ehk on ka meie tavapärase maailma sagedase ebaratsionaalse käitumise taga nii mõnigi kord põhjused, mis asuvad sellest väljaspool. See aga nõuab juba mingi silmale nähtamatu ja meie mõjupiirkonnast väljas oleva jõu tunnistamist. Olgu selleks Jumal, jumalad või kes iganes. Spekulatsioon? Muidugi. Hoolimata minu enda tõekspidamistest. Nii seda võtkegi.
See lugu tuli täna unes, pärast ilmsi ja murdis. Õrnalt.