staarid jäägu staarideks

13. veebruar. Laupäev. Rock Cafe. Claire's Birthday "Venus" 10 aastat hiljem. Kõik on tüüne. Uste avamise ajaks rahvamasse ei terendanud ja sai rahulikult õhtut nautima hakata. Hiljem tulid. Rahvas ma mõtlen. Bändid nagunii. Etteruttavalt olgu öeldud, et kõik oli hea ja CB oli isegi 10 aastat hiljem väga mõnus kuulata. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Enne kui bändid rallima hakkasid, kastsin keelt ja sattusin suitsuruumi. Ja seal ta istub, minu vastas - Vaiko Eplik ise. Imelik oli olla. Ma teda isiklikult ei tunne, kuigi mõned korrad olen põgusalt kokku puutunud. Meil on ühiseid sõpru. Aga jah, istub seal minu vastas. Vaieldamatult selle õhtu staar. Ja mul on imelik, sest ei saanud lahti tundest, et staarid peaksid ju kuskil lava taga uhkes eraldatuses omi asju ajama. Aga ei, tema istub seal väiksema rahva hulgas ja tunneb ennast vabalt. Kas staarid peaksid jääma staarideks või mitte. Ilmselt on see tobe küsimus. Aga tunne ja mõte olid. Naljakas ka, et olid. Kuid tegelikult. Muusika maksab, mitte vaht selle ümber. Selle juurde jäägemgi. Nüüd ja alati.

harakat pole kuskil

Pole midagi viletsamat vinduvast palavikust ja sellest, et ei saa seda korralikult välja ravida, kuna pean ja olen lausa sunnitud tööl käima, tuleb väga nüri tunne peale. Tööl istun muidugi maskiga, sest teiste nakatamine mu tegevusprogrammi ei kuulu. Trammipeatusest tööni on umbes 1 km ja peale selle maa läbimist on selline tunne, nagu oleks 25 km läbi vantsinud. Nõrkus tuleb peale ja väsimus takkaotsa. Sisuliselt on terve see nädal olnud nagu udus. Magan ja ärkan suvalistel aegadel. Nagu vanainimene. Mingil hetkel väsin ära ja magan mõne tunni, siis ärkan üles ja higistan nagu saunas. Ja seda täiesti segastel kellaaegadel. Sellist asja, et päeval oled üleval ja öösel magad, nagu korralikud inimesed teevad, ei ole. Üritan küll oma ööpäevast režiimi kuidagi õigeks sättida, aga kui ikka ära vajun, siis vajun. Muidugi tööl olles magada ei saa, hoolimata sellest, et vilets on olla ja nii tahaks teki all puhata. Talv on nõme. Ja viirused on nõmedad. Ja see, et haigus just nüüd tuli, kui mu tööpartner, kes mind asendada saaks, Eestist ära on, ka see on nõme. Aga pole hullu, elame veel. Ükskord tuleb kevad ja saabub tervis. Seda ma tean. Hoidke ennast ja ärge haigusi ligi laske. Kõik saab korda.

valgust, rohkem valgust

Nii nüridat pühapäeva, nagu täna, pole enam ammu olnud. Mitte miski ei suju, kõik tundub perspektiivitu ja inimestele ma ka vist ei meeldi. Hall sumu ümberringi. Kuskilt oleks kähku ja kohe päikest vaja. Pliis help!

miinuskraadid sees ja väljas

On uskumatu, kuidas pisikesed asjad võivad suurelt mõjuda. Kellegi väike näpuliigutus võib su sisekliima hoobilt miinuskraadidesse pöörata. Fantaasia hakkab tööle ja sa küsid endalt, miks ta seda tegi ja milleks, kas ma pean sellest midagi välja lugema jne. Järjekordselt on saanud tõestust, et ma olen ja jään emotsiooni-inimeseks. Kui saaks kuidagi jälile nendele nupukestele ja hoovakestele, mis inimeses emotsionaalseid reaktsioone vallandavad, oleks lahe. Sest sisemine plahvatus või hõõrdumine võivad kulutada rohkem, kui mis tahes välised tegurid. Teadlased on ammu rääkinud, et depressioon ja stress põhjustavad rohkem haigusi kui miski muu. Ja ma usun neid. Õigemini olen selle korra omal nahal läbi kogenud. Aga enam ei taha. Sellepärast olekski vaja kuidagi reguleerida seda kaadervärki, mis meie emotsioonides tõuse ja mõõnasid tekitab. Paraku jääb selle valitsemine ja kontrolli all hoidmine vist samasuguseks unistuseks nagu keskaja alkeemikutel tarkade kivi leidmine. Keegi on öelnud, et tuleb õppida leppima asjadega, mida muuta pole meie võimuses. Eks ma pean seda õppima. Vahetegemist ka. Teate küll, sõltuvate ja sõltumatute asjade eristamisel. Jõudu mulle.
Selline segane ja konkreetsusest kauge kirjatükk siis praegu. Elame.

meediakriitika kõrgpilotaaž

Lõpuks ometi on ka minu tagasihoidlik isik saanud põgusalt meediakajastust. Kuid veel tähtsam, et mu tööd on märgatud. Küll nii veidra nurga alt, et ei oska ööd ega ääd öelda. Aga eks lugege ISE, tase on enneolematu. Ma olen õnnelik.

noh, see võib ka Eesti laulu võita tegelt :)

"Siren" - MALCOLM LINCOLN | Eesti Laul | ERR

See lugu vist võidab Eesti Laulu

"Rapunzel" - LENNA | Eesti Laul | ERR