20 aastat tagasi

On huvitav, et 20. augusti sündmuste aegu ma eriti ei pabistanud. Olin Raplas ja millegipärast oli selge, et see putš ei lähe läbi. Kuidagi narr tundus see ettevõtmine. Kõik oli juba lõhki kärisenud ja oli selge, et seda üliriiki keegi enam kokku ei lapi. Kuigi tagantjärele tarkus on täppisteadus, võin käsi südamel kinnitada, et täpselt nii ma mõtlesin ja tundsin. 21. august tuli mu isa Venemaalt tagasi. Ta töötas Siberis Pim'is, praeguse nimega Ljantoris. Eestlased ehitasid seal naftapuurijatele teid. Muide, ka mina olen kaks kuud seal töötanud, aga rohkem ei suutnud. Tahtsin kodus olla. Aga sellest teinekord. Ehk juba varsti. Isa tuli lennukiga. Mingeid takistusi lennul polnud. Sõitsime emaga 21. augusti hommikul Tallinnasse ja käisime teletorni juurest ka läbi. Seal oli nagu ikka. Mäsust jälgi polnud. Ainus asi, mida ma leidsin, oli putšistide ehk Riiklik Erakorralise Seisukorra Komitee käskkiri erakorralise seisukorra kehtestamise kohta kollakal a4 lehel. Tahtsin seda ajaloo nimel säilitada, aga kahjuks on see nüüdseks kaduma läinud. Seejärel sõitsime lennujaama isa ootama. Lennujaama ees vaatasin, kuidas vene väed Tartu maanteed mööda Eestist ära vurasid. See ongi visuaalselt kõige eredam mälestus tollest ajast. Isa jõudis kenasti kohale. Nii et mitte midagi erilist 20. aastat tagasi minu elus ei juhtunud.