12 aprill 2007

egomaniakaalne depressioon

Selle sissekande alguseks tsiteerin kolleegi, kes omakorda tsiteeris lõiku F.Scott Fitzgeraldi raamatust “Suur Gatsby” ja ma natuke kohandan seda. "Kui sul tuleb tahtmine kedagi kritiseerida, siis tuleta endale meelde, et mitte kõikidel inimestel siin ilmas ei ole nii palju antud kui sulle." Mul ei jää muud, kui alandlikult nõustuda. Kuid sellest hoolimata kirjutan edasi. Kindlasti on meil kõigil rida inimesi, kelle juures meile midagi ei meeldi. Nendega kokkupuutumine ärritab mind. Et asja täpsustada, siis mulle ei meeldi inimesed, kelle kõik väärtushinnangud asetsevad väljaspool nende nahast kesta, kuid seespool haigutab tühjus. Mulle ei meeldi inimesed, kelle kõik teod ja otsused on suunatud sellele, et maksimeerida oodatavat isiklikku kasu. Kelle elu on rajatud põhimõttele, et selles mängus pean mina olema võitja ja veelkord võitja. Ning paratamu on, et siis sünnivad need võidud lõppkokkuvõttes kellegi arvelt.
Muidugi meis kõigis on annus egoismi. Kuid kui see käib käsikäes emotsionaalse rumalusega, on asi halvasti. Mitte keegi ei väida, et inimene ei peaks oma tegudest tulu saama. Kuid kui unustatakse ära või ei olda endale võimeline teadvustama kuldreeglit, et "tee teistele seda, mida sa tahad, et nad sinule teeksid", on kurb. Sest kuigi me ise oleme oma õnne sepad, tuleb tunnistada, et nii mõnedki moraali- ja eetikaprintsiibid on universaalsed. Ja nendest kinni pidamine on inimeseks olemise üks hinnatavamaid omadusi. Vastasel juhul oleme lihtsalt ühiskondlikud parasiidid ja väärime rohkem asotsiaali nime, kui need kodutud, kes tänavanurgal ähmas peaga almust kerjavad ja meie trepikojas magavad. Sest nemad on teatud mõttes sunnitud seisus. Kurioosne on, et taolised inimesed ei saa aru, et kõige täiuslikum heaolu saavutamise viis kätkeb endas paradoksi - sa pead oma egoismist loobuma. Seletan. Me kõik tahame, et meid hästi koheldaks. Seda aga teevad inimesed, kes meie sõpruse ja toetuse suhtes kindlad saavad olla. Kui ta su abi vajab, siis sa loobud oma plaanidest ja aitad. Ühesõnaga, see toimib vaid loobumise hinnaga. Sa loobud, et ka teised leiaksid põhjuse loobuda sinu hüvanguks.
Tegelikult on inimesed toredad ja head. Ja ma ei vingu enam sellel teemal edasi. Tuleb positiivsemaks muutuda. Vähemalt mõneks ajakski. Nii ma teengi.

3 kommentaari:

vips ütles ...

See tekst on justkui otse elust mahakirjutatud. Või noh ongi ju.. Ja kuradima palju on neid minakeskseid egomaniakke, kes teiste arvelt oma eneseuhkust upitavad ja arvavad, et nende trajektoor viib ainult kõrgele-kaugele- ära. Aga vat siis tuleb karistuseks eelmisest postitusest tutuks saanud "lühike ja valus piitsahoop"

vips ütles ...

tuntuks* Damn.

KikuRiinu ütles ...

..aga täna tahaksin küll, et oleksin teinekord egoistlikum ega võtaks endale igasugu x-lisakohustusi. Ei tahaks teisi inimesi küll kohustuseks nimetada, aga... vähemalt täna tunnen küll, et oleks pidanud terve päeva kodus logelema, jalad seinale viskama ning mittekellegagi näost-näkku kontakteeruma, olgugi, et kokkusaamine oli juba kokkulepitud jne. Neetud enesepiitsutamine ja kohusetunne eksole! Aga noh, homme olen jälle rahul sellega, et mul mingi südametunnistus siiski alles on. :)