mure rahva pärast

Eile oli ETV-st hea film. Veidi lihtsustatud ja pateetiline, aga hea. Sest võtke või Hollywoodi pateetika, ilge rämps ju. Ja miks mitte rääkida põhilistest väärtushinnangutest lihtsal moel. Seda meil ju niigi napib. Ühiskonnas ruulivad geelküüned, saastmuusika, sotsiaalne staatus, 2 grammise ajuga beibed džiibi roolis, 1,5 grammise ajuga jõmmid oma romude ja vähem romude roolis, kes ei ole oma autos siiani suunatule kangi üles leidnud ega taipa, mis otstarbel see junn tal rooli kõrvale torgatud on, maitselagedate Armani teksade kandjad, viha pritsivad kodanikud, populismist nõretavad poliitikud, korporatiivsusest tiine rahvamass jne jne jne jne jne. Ja kui võtad jutuks väärtused, mis on ajaproovile paremini vastu pidanud kui solaariumis äragrillitud beibe ihu, siis oled sa loll ja ullike. Vahel on tunne, et eestlased on ikka üks juhm rahvakilluke. Kultuuriajakirjad peavad riigilt toetust nuiama, sest lugejaskond on napimast napp. Et meie rahvaarv ei kannata niššitooteid välja - nagu väärtfilmide kinosid, ajakirju ja -lehti mõtlevatele inimestele, hea muusikaga raadiojaamasid ja plaadipoode. Aga kannatab kõike seda, mis toodab ja toetab väärastunud mõttemaailma, odavat meelelahutust ja üksteisest ületampimist. Kui nii, siis oleks aeg sellel rahval välja surra või mõnda suuremasse ära lahustuda. Ärge nüüd arvake, et ma oma rahvast ei armasta. On ütlemata armas, et kõigest miljonilisel rahval on omakeelne kultuur, kirjakeel ja riik. Ainult, et rahvas ise on selle ära unustanud või pole ta seda kunagi teadvustanudki. Jääb väheks, kui see on killukese eliidi projekt ja missioon. Ma räägin siin ELIIDIST, mitte meditsiiniajakirjade klientuurist.
Jõmm- ja põmmpeadele - ainus lootus on mitte muutuda teie sarnaseks.