loobumise hind

Segaduste vältimiseks palun mind tundvatel inimestel ja ka teistel võtta arvesse, et kogu järgnev jutt on puhas mõttekonstruktsioon, millest vihjeid tegelikule elule ja sündmustele pole mõtet otsida.:D

Paljud religioossed õpetajad on rääkinud, et täiusliku õnne allikas on loobumine. Elusasse või elutusse kiindumine on kannatuste allikas. Muidugi peab seda teatud mööndustega võtma, kuid tõetera selles on. Elu on õpetanud. Ehk on see põhjuseks, miks inimesed elu peremehed tahavad olla. Sest siis dikteerivad nemad olukordi, nemad alustavad ning lõpetavad. Kui sa millestki või kellestki vastu oma tahtmist ilma jääd, valmistab see valu ja kannatusi. Ja suurus on oluline. Pole vaja nüüd oma rikutuse tasemel mõelda.:D Suurus selles mõttes, et näiteks mida suuremast summast rahast sa ilma jääd, seda rohkem kahju on. Või mida suurem armastus su üksi jätab, seda piinarikkam on. Lihtne kas pole. Asja traagilisem pool on, et kiindutakse ju üldjuhul headesse asjadesse ja meeldivatesse inimestesse. Ja tegelikult peabki kiinduma. Elu on selline. Mis teha. Muidugi on kergem kohe, kui tunned, et miski sulle hinge poeb, see blokeerida. Mina enamasti nii käitungi. Nii on lihtsam. Kuid kas kõige õigem. Mulle tundub, et õigem oleks hoopis õppida loobuma. See on kannatusterohkem, aga igatahes õigem. Kuidas seda teha, ma teile õpetada ei oska. Ja eks see sõltub igast eraldi juhtumist. Need asjad ei sarnane kunagi teineteisele. Teate ju ütlemist - nii palju kui on inimesi... . Igatahes ei ole mõtet kunagi kiinduda, kui saamise tõenäosus mingitel asjaoludel võimatu tundub olevat. Naabrimehe autosse, nii ilus kui ta ka poleks, ära kiindu:D
Tahaksin edasi kirjutada, aga mul on tunne, et asi kisub vägisi isiklikuks. Nii et sissekanne jätkub minu peas.:D Aga nii palju veel, et loobumise hind on alati kõrge, aga mitte kunagi õiglane. Loobuja jaoks.

Oehhhh, mul hakkas endast hale:(