viimane laks

Mida siis aasta viimasesse sissekandesse kirjutada. Eelmist aastat ma lahata ei taha eriti. Tulevast aastat ei oska. Loodetavasti tuleb hea aasta. Ma väga loodan. Kui aus olla, siis ma ei ole eriti muutustele valmis, aga kui peab siis peab. Kindlasti tuleb raske aasta muidugi. Samas ma loodan, et palju ilusat tasakaalustab selle. Ja on tekkinud lootus, et nii ka juhtub. Teile soovin ka ilusat tulevast aastat. Kallistan.

peokoom

Ma olen sellest puhkusest juba väsinud. Ausõna. Ootan juba, et tööle saaks, siis loksub tavaline elurütm paika ja tervis saab ka korda. Praegu on kogu aeg pidu pidu pidu pidu... . Kaua võib. Tegelikult ei jää midagi üle, kui välja kannatada ja edasi teenida. Uuest aastast hakkan asjalikuks ja tubliks. Päriselt ka. Mu põsed muutuvad uuesti ümaraks ja ihu võtab roosa jume. Kena naeratus tuleb tagasi mu palgeile ning silmad hakkavad särama. Seniks aga pean peolooma elu edasi elama. Oeh.

v

vaiki
vvaiki
vvvaiki

headuse kannul

Jõulud said otsa ja kõht ei valutagi.Kuidagi õnnestus ennast säästa. Kõik oli nagu peab, aga olin lihtsalt mõõdukas. Kirikusse kahjuks sel aastal ei jõudnud. Jõudsin maale liiga hilja ja teenistus oli varem ära. Sellest on küll väga kahju. Muidu olid jõulud nagu jõulud ikka. Hea, et otsa sai. Nüüd tuleb veel aastavahetus üle elada ja saabki normaalse elurütmi juurde tagasi pöörduda. Vabad päevad on muidugi lahedad. Kuidagi harjumatu on, et homme on vaba päev. No mitte kõigil, aga minul on. Kogu aeg on tunne, et tegelikult pean tööle minema. Üldse ei imesta, kui ennast üles ehmatan ja esimese hooga tööle tahan kaapida. Muidu kõik korras. Olge tublid. Teinekord pikemalt.

põntsaki kukkus ta hapnikupadja keskelle

Kallid kaimud ja kaaskannatajad, ma lähen mõneks päevaks maale. Varsti tagasi. Puhake teie ka.

jõulud tulnud juuuuuuuuuuu

Kuulasin täna hommikul Terevisioonist Killersit ja mul tuli meelde, mida ma ükskord läbi une täpselt sama bändi kuulates mõtlesin. Killers on Roy Orbisoni kloon. Vabandan kõigi fännide ees.

H.N.

Väike sissekanne enne magamaminemist.
Täna lahkus väga ootamatult hea kolleeg. Alles mõni päev tagasi mõtlesin, et peaks temaga tulevikus koostööd uuendama. Vahepeal jäi see kuidagi soiku. Tal oli hea sõnaseadmine ja huvitavad mõtted. Ta analüüsid välisteemadel olid huvitavad. Kahju on, kui inimesed nii vara lahkuvad. Alati on kahju. Küllap te saite aru, kellest ma räägin. Kaastunne.

- & +

Miinus:
Talv hakkas peale. Masendav.

Pluss:
Päevad pikenevad ja varsti läheb soojemaks. Kaugel see suvigi enam on.

köhatus

Hommikud on toredad. Kõik on kuidagi helgem ja pea puhtam. Mulle meeldib. Kahjuks pean tööle minema, aga mõnus on ikkagi olla. Täna on pikk tööpäev, lisaks põhitööle on vaja veel igasugu koopiaid teha jne. Aga teie nautige viimast nädalavahetuse päeva. Nägöš.

päikesekiir

Ja nii ongi. Ei suuda näppe kontrolli all hoida ja siin ma olen jälle. Tegelikult tahan öelda, et väike rõõmulaik tänases päevas siiski on. Vaatasin Morrissey-solo'sse üles riputatud tuurigraafikut ja avastasin, et Moz põikab ka Soome sisse. Lubatakse 28. juunil Helsingi Kaablitehases kontserti. Näis. Piletid veel müügil pole. Samas pidi see jube halb koht kontserdi jaoks olema. Pead ei anna muidugi, sest ma pole seal kunagi käinud. Peab uurima. Kõik. Tsauks praegu.

tõeseerumit pole tegelikult olemas

Mölapidamatus on vist peale tulnud. Peaks nagu vaikselt tiksuma, aga nagu näete, võtan jälle kätte ja klõbistan blogi täiendada. Enesetunne ei ole just kiita tegelikult ning kuidagi hõre olemine on. Teate küll, võtad üksipulgi viimaseid päevi mõttes lahti ja üritad asjadest aru saada. Pole just kõige ideaalsem päev ja olek eneseanalüüsiks, aga teisiti ka kuidagi ei saa. Selline päev, et tahad kangesti olla parem inimene ja lubad iseendale, et edaspidi enam vigu ei tee. Täitsa jabur tegelikult. Ise tead küll, et homme on juba hoopis teised mõtted peas, aga ikka urgitsed endas edasi. Tunned ennast süüdi asjades, mida oled teinud ja nende pärast ka, mida pole teinud. Valede ettekujutuste suurpäev on selle nimi. Eks peo käigus teed alati midagi sellist, mis tore ei ole. Muidugi ei juhtunud midagi sellist, mille pärast nüüd väga põdema peaks. Väikesed nihked lihtsalt, mida ikka ette tuleb. Ei midagi lõplikku. Samas on huvitav, et väljend in vino veritas vahel töötab. Mõnikord, ja minuga nii juhtus, saavad sõnad tõeks. Aga see selleks, eks igaühega juhtub vahel nii. Ja lõplikku tõde tegelikult alkohol esile ei too. Kui siis tõepojukese, mis vajab edasimenetlemist :) Eks ma tiksun nüüd vaikselt edasi. Kui enam näppe tagasi ei suuda hoida, kirjutan veel midagi, aga lubama ei hakka.

tere jälle (edit)

Uskumatu, et jälle on jõulud käes. Mõni aasta võiks nagu vahele jääda. Üks laps ütles lahedasti, et ta ei saa aru, miks peab igal aastal jõulusid pidama, sest eelmise aasta omad on ju meeles veel. On kaks püha, mis minu arvates võiksid olemata olla - jõulud ja uus aasta ning jaanipäev. Iga kord ma mõtlen, et mida sel ajal teevad need inimesed, kellel pole lähedasi, kellega pühade ajal koos olla. No ei meeldi mulle need kohustuslikud pidustused ja pühad. Lapsena oli lahe, aga enam mitte. Parema meelega peidaks ennast kusagile ära. Ma ei tea, mida ma uue aasta vahetusel teen. Pole enam aastaid plaane teinud ja see aasta pole erand. Jõulude ajal olen loomulikult vanematekodus, sest see on tähtis. Aga uus aasta on täiesti planeerimata. Võib juhtuda, et sel aastal teengi lihtsalt pausi. Lülitan mobiili välja ja olen vaikselt muust maailmast eraldatud. Parema meelega sõidaks üldse kuhugile ära, aga majanduslangus ei lase. Oeh, saaks see jama ükskord mööda.

raske elu viljad

See nädalavahetus on olnud liiga raske. Tööl käimine on selle kõrval kökimöki. Aga algusest.
Neljapäeval oli asutuse jõulupidu. Mulle tundub, et siis kui sul on peo suhtes negatiivsed ootused, siis läheb kõik vastupidi. No ei tahtnud üldse sinna minna ja veel enne sisseastumist mõtlesin, et söön natuke ja lasen kähku jalga. Repliigi korras, et üritus ise toimus NO teatri ruumides. Aga kukkus välja vastupidi. Pidu oli lahe ja inimesed toredad. Isegi ühe tantsu tantsisin. Mina, kes ma eesti mehe kombel seda üldse ei armasta eksole. Kolleeg tellis DJ-lt Morrisseyd ja kutsus kepslema. Muidugi ei suutnud ma ei öelda. Ausalt öeldes läks kogu trall nii märkamatult kiiresti, et peo lõpp tuli väga ruttu kätte.
Reedel saatsime kolleegi ära. Tal oli viimane tööpäev ja alustasime juba hommikult üritustega. Aga kella 10-st alustada on ilmselgelt liiga vara. Muidugi oli pidu natuke kurb ka, sest kolleegi lahkumine on seda alati. Peale neid pidustusi läksin sõbraga Diletantide Avangardile Polymeri Kultuuritehasesse. Lubasin sõbrale, et lähen, kuigi ausalt öeldes olin õhtuks ikka suhtkoht väsinud. Üritus ise oli nagu oli, ma lihtsalt ei keskendunud väga seal toimuvale, vaid pigem iseendale. Peale seda käisin veel ühe sõbra juurest läbi. Sealne seltskond läks linna edasi trallama, aga mina tundsin, et see oleks juba liiast. Kobisin koju magama.
Täna on suht väsinud olemine. Ma ütlen, pidutsemine on raskeim töö maailmas. Endale ma seda elukutseks ei tahaks. Sellised lood vot. Ega ma enam rohkem kirjutada ei viitsi. Nii palju ehk, et Morrissey kontserdigraafik vajab bukkimist. Pole veel otsustanud, milliseid kontserte ma külastan, aga eks see saab ka lähiajal paika. Olgu, elage hästi.

muinasjutt

Siuke lugu, et natuke on nüri olla. Oli üks päkapikk, kes ütles, et ta hängib jõuluvanaga. Et jõuluvanal on abi ja seltsi vaja ning sellepärast ta temaga saanis ringi kimabki. Aitab sisseoste teha, pakkida ja laiali tassida. Igale poole jõuluvana ju ise minna ei saa. Näiteks kui korsten kitsas või uksepragu ahtake. Siis lähebki päkapikku vaja, kes kingid kohale toimetab. Kõik oleks justkui korras, aga siis tuleb juhuslikult välja, et päkapikk luiskab. Keegi ei tea, kas sellepärast, et kardab tõde öelda või mingil muul põhjusel. Igatahes tuli täiesti juhuslikult välja, et päkapikk ei sõida ühes saanis mitte jõuluvanaga, vaid hoopis mingi teise tüübiga. Kas too ka kinke jagab, on teadmata, kuid päkapiku lugu sai hoopis teise nurga. Enam ei tea keegi, kuidas päkapikku suhtuda. Kas olla edasi sõbralik või kuidas. Päkapikk ise ei tea veel, et meie teame. Tema räägib ilmselt ka edaspidi jutte jõuluvanast, kenast saanist ja kingitustest, aga meid huvitab, mis jõuluvanast on saanud?

Miks ta temaga jõulude ajal ei hängi? Me ei tea ja raske on küsida ka, sest päkapikk on suht armas ja küsimused takerduvad, kui ta süüdimatu näoga sulle otsa vaatab. Ja nii me ei teagi, kas tõde kunagi selgub. Kuid päkapikku me enam ei usalda. Me naeratame talle, aga südames oleme umbusklikud. Jõulumuinasjutt on kokku kukkunud ning alles on jäänud tavaline hall argipäev. Mis siis, et tuledesäras. Samas, kinke tahaks ikka.

Kuid ilusaid jõulujutte ärge minult enam oodake. Päkapikk rikkus mind ära.

ahne poisi jõulud

Tallinnas on kinu lahti. Linnavalitsuses käisid ühel ööl päkapikud ja Savisaar tõstis kisa. Olgu, ära usu päkapikke, aga pole vaja neid ka madalalaubalisteks maffiatüüpideks nimetada. Igale vähegi mõtlevale inimesele oleks selge olnud, et tegemist oli oma tööd tegevate organitega. Kuid vaja on ju kisada. Ja parim kaitse on teadupärast rünnak eksole. Miks on nii, et mõned tsentristliku kõlaga poliitilised moodustised nimetavad kõiki õiguskaitseorganite poolt nende liikmete vastu esitatud süüdistusi poliitiliseks tellimuseks. No mina ei tea, võib-olla on Pihl ja Ansip tõesti Raivo Aegi peadpidi sahtli vahele pigistanud ja nüüd siis kapošnikud jooksevad ning vahistavad-fabritseerivad, et boss sahtli vahelt kätte saada. Kuid mina soovitaksin pigem enne kui kedagi mõjutamises süüdistada, lihtsalt vait jääda ja kuulatada, kelle kisa kõige kõvemini kostab ja kelle kivid tihemini lendavad. Kui see, mida Savisaar oma rahvuseeposlikus ihutelevisioonis etles, pole talle vajaliku fooni loomine, siis mis see on? Naeruvääristame, süüdistame, keerutame tolmu, sogame vett, röögime niisama, räägime aiaaugust - see on see, mis tegelikult praegu toimub. Ei jäta just väga muljet, et suitsu taga lõket pole. Aga see on ainult minu arvamus. Süüdimõistvaid kohtuotsuseid ootan minagi.

taevane latakas

Täna nägin oma elu üht kõige suuremat kuud. Ta oli küll ülevalt paremalt poolt veidi lömmis, aga ikkagi väga suur. Imelik oli see, et pärastpoole kuu kahanes. Ei tea, kas külmast? Ilmselt oli latakas kuu lihtsalt atmosfäärinähtuse tagajärg. Ja mis väga ilus, ta oli kuldne. Selline ilus. Kanalis Lasnamäe poole sõites nägin. Kahju, et mul polnud fotokat kaasas, oleks saanud ilusaid pilte teha. Võtsin netist sarnase pildi. Kuigi seal pole ta kuldne.
Kuu, tähtede ja päikesega on see ilus asi, et see on nagu nähtamatu side inimeste vahel. Samal ajal võib mõni kaugel olev sõber või armas inimene koos sinuga kuud vaadata. Selle kena noodiga praegu lõpetan. Sentimentaalsus ruulib eksole.

pole sinu asi, kes mulle meeldib

Tulen tagasi jälle selle geiteema juurde. Mul on ausalt öeldes täiesti ükstapuha, mida selliseid inimesi koondavad organisatsioonid teevad või mis iganes. Aga ma olen seisukohal, et nad väärivad täpselt sama eluõigust nagu teisedki. Lapsendamis- ja partnerlussuhte õigustest ma ei räägi. Las see jääb poliitikute ja huvigruppide ajada. Mind häirib see jubedus, mis selle temaatika ümber toimuma on hakanud. Kui TV3 uudistesaade korraldab sms-hääletuse, kas homoseksualism on haigus või mitte, siis on ühiskonnas midagi väga valesti. Uudistesaatest rääkimata.

Olgu, ma ei vaidle, kas see on haigus või geneetiliselt kaasasündinud omapära. See on veel nii läbiuurimata probleemistik, et las ka see jääb spetsialistide tööks. Kuid oletame, kõigest oletame, et see on haigus. Olgu. Raske uskuda, kuid selline meditsiiniline koolkond veel eksisteerib, kes just seda homoseksuaalsuse põhjuseks peab. Noniii, nüüd jõuan põhiasja juurde. Kui keegi on haige, siis tavaliselt ei ole see pilkamise, põlguse, vaenamise või mõnitamise objektiks. See oleks lihtlabaselt kohatu. Haigus on õnnetus eksole. Ja haiguste jaoks on tavaliselt ka ravi. Ning haiguse üks põhilisi tunnuseid on, et see on kas inimesele endale või kõrvalseisjatele ohtlik. Kuidas küll homoseksuaalsus inimestele peaks ohtlik olema, seda ma ei tea. Pedofiilia, nekrofiilia ja zoofiilia, millega homoseksuaalsust sageli vägivaldselt kõrvutatakse, kahtlemata on. Kaitsetud inimesed ja olendid on õigusega meie kaitse all ning moraalinormide vastu ka ei saa. Kuid kui kaks täiskasvanut otsustavad omavahel asju ajada, ilma, et sellest kellegile kahju sünniks, siis seletage kulla inimesed, kuidas see nende endi ja kõrvalseisjate tervisele kahjulik peaks olema?!?! Ja kui see oleks ka haigus, siis tegeleks terve teadlaste armee sellele ravi leidmisega. Samas pole ma märganud, et kuskil instituudis sellega tegeletaks.

Olgu, las ka see olla. Jõuame tagasi suhtumise juurde. Loen inimeste kommentaare ja erinevate libakuulsuste arvamusi teema kohta ja kuulen väljendeid, "kakased nokud", "olgu omaette", "ebanormaalne", "rõve", "värdjad" jne. Ma tahaks näha inimest, kes ütleks näiteks kellegi kohta, kel on mõni füüsiline või vaimne puue, samasuguseid sõnu. Võib-olla mõni tõeliselt rumal põmmpea, kes iga asja kohta nii ütleb, aga tavainimene seda ei tee. Haigus ei ole asi, mille üle naerda ja mida mõnitada. Nüüd järsku on leitud üks nn (tõestamata!) haigus, mida igaüks võib avalikult mõnitada ja halvustada. Ja see on absoluutselt aksepteeritud. Juba see tekitab õõva. Paraku kumab kõigest sellest läbi, et tegelikult ju keegi enam ei usu, et see haigus on. Seda, mis ei meeldi, on rumalamad inimesed ikka ja alati "haiguseks" nimetanud. Hea mugav ju. Kui on midagi, millest aru ei saada ja ei soovitagi, siis on mugav "diagnoos" panna. Selline ühiskond siis. Kui me kõik kollektiivselt peeglisse suudaks vaadata või vähemalt iseennast kriitiliselt kõvalt vaadata ja omi arusaamu revideerida, saaks me ise ka ehk aru, kui ebatolerantsed ja kurjad me oleme. Vähemalt mõned meist. Aga see on kõigest pisikene unistus.
Kõik.

kell on peaaegu viis hommikul

Jube laisk olen olnud, pole viitsinud blogi täiendada. Ega midagi põrutavat polegi juhtunud. Nii palju ehk, et Morrissey suvise tuuri piirjooned võtavad üha selgemaid jooni. Suisa Peterburis toimub kontsert. Iseenesest oleks mul seal ööbimiskoht olema, aga venksid va ohmud tahavad viisat. Luksemburgis toimub ka kontsert ja sealne saal on väga mõnus. Olen seal juba korra Mozi väisanud. Samas, ta võib ka Stockholmi ja Helsingisse tulla tegelikult. Veel muidugi ei tea. Stockholmi kontsert oli muidugi üks ebameeldivamaid Morrissey kogemusi üldse. Mitte Mozil polnud midagi viga, aga rahvas oli absoluutselt koomas. "Kuumad" rootslased, mis teha. No vaatame seda asja veel.
Sel kuul juhtus selline jama, et palk sai arvelt kuidagi väga ruttu otsa. Täitsa pekkis. Alles oli ju palgakas ja nüüd peab säästuaja, võiks öelda isegi, et karmile säästuaja režiimile minema. Saame hakkama.
Olgu, kell on üle mõistuse palju ja pean homme tööle minema. Ruttu tuttu. Adjöö.

pahur poiss

Ma ei tea, kas teil on olnud päevasid, kui oled rahutu ja iga pisiasja peale närvis. Minul olin. Täna (kolmapäeval).
Peale tööd läksin poodlema. See pole päris sama, mis ostlema. Poodlemisel käid ja vaatad lihtsalt, ostlemisel teed rahakotirauad lahti. Ei, tegelikult ostsin ühe mütsilotu siiski. Parajalt lotu ja totu. Käisin veel mööda plaadipoode, raamatupoode ja jalatsipoode. Niisama kondamas. Allahindlusi pole ja tobe oleks praegu midagi osta. Üldse Eestist osta. Kõik on üle mõistuse kallis ja kui ka alet tehakse, siis sümboolselt. Parem sõita Soome või Rootsi.
Aga tuleme paha tuju juurde tagasi. Jõudsin mingil hetkel õhtul koju ja tuju oli kuidagi karune. Kannatamatu ja rahutu. Nagu pahur karu. Kellegi peale konkreetselt ka kauna nagu polnud. Ei teagi, miks selline tuju. Pole hullu, läheb üle.
Selline õhtu siis.

cover lover

Pekki ma ei või, käisin korra kodunt ära ja tagasi tulles oli internet linna peale jooma läinud. Ja ma ei teagi, kas süüdistada Starmani või enda seadmeid. Igatahes ühendasin kogu värgi kell 23.30 lahti ja 23.35 tagasi ühendades hakkas tööle. Seakari mitte internet. Ilmselt pole Starmani mõtet sõimata, kuid mis minu seadmetel viga oli? Aru ma ei saa?! Nõme nõme nõme. Läksin isegi natuke närvi. Küllap oli mingi väike kala lihtsalt, aga mina seda ei taipa, sest mu tehniline taip on umbes sama hea nagu keskmise keenialase suusatamisoskus.

Sel hetkel, kui internetiseadmed puhkeasendisse keerasid, käisin oma diileriga kohtumas. Tal oli mulle Franz Ferdinandi "You Could Have It So Much Better" limited Cd & DVD edition annuseks müüa.

See on franzude 2005 aasta väljalase. Annused on odavad, aga see-eest puhtamast puhtamad.

Ajaviiteks tehke endale ühe laulu õhtu. Pakun The Smiths'i "There Is a Light That Never Goes Out" erinevaid töötlusi.Päris lahe. Nautige.

surev täheke

Ühes telesaates, mille nime ma ei nimeta, sest saade ise on väga tore, esines ükspäev selline "supergrupp" nagu Supernova. Kuulasin nende lugu ja pärast intervjuud ning ei saanud kuidagi aru, miks maakamar selliseid muusikalisi moodustisi üldse kannab. Ei ole ju võimalik, et üks bänd kõlab nagu vaese mehe Smilers. Ja te teate, kuidas see bänd mulle vastukarva kuubis on. Aga sellise muusikaga on nagu rämpstoiduga - kiire ja lihtne. Ei mingit loomingulisust ega jumalikku sädet, Köögikunstid on sellest kaugelt mööda käinud. Samamoodi selle Supernovaga, igasugu originaalsust ja loomingulisust sealt otsida on sama, mis WC-potti hea lõhnaõliga lõhnastada.

Muide, et asi selgem oleks, siis kaks definitsiooni ka. Esimese allikas on wikipeedia:
Supernoova on oma arengu lõppjärku jõudnud täht, mille heledus kasvab ootamatult miljoneid kordi. Plahvatuse tulemusel võib tekkida ülitihe objekt (neutrontäht, must auk), energiahulk on võrreldav Päikese poolt kogu tema eluea jooksul kiiratava energia hulgaga.
Paraku on see definitsioon eksitav, sest ilmselgelt ei ole tegemist tähega. Rääkimata miljoneid kordi kasvavast helendusest. Mis puudutab suremist ja musta auku, siis see on ainus tõene informatsioon eksole.

Teine tuleb Eesti Päevalehest, mis kirjeldab Eesti Eurolaul 2008 finaliste. Ja see on nagu rusikas silmaauku.
Ansambel Supernova on Hendrik Sal-Salleri biolagunevate jäätmete prügikast. Kõik see jama, mis isegi Smilersile ei kõlba, antakse nendele lihtsameelsetele maapoistele. Ja neil pole vist häbi ka. Mul küll on.

Aga nüüd te küsite, et miks ma seda kõike kirjutan. Ega ma ise ka ei tea. Lihtsalt kui alguses arvatu veel hullemaks osutub, siis tuleb vahel tahtmine sappi pritsida peale. Nii ka minul. Võtke heaks.

moz tuleb ja tuleb

Veel infot natuke.
Morrissey tõmbab hoogu sisse. Nüüd kuulutas ta välja veel 12 kontserti. Ühendkuningriigis kahjuks.
4. mail Stirling'is
5. mail Dundee's
7. mail Glasgow's
10. mail Liverpoolis
13. mail Birminghamis
15. mail Great Yarmouth'is
16. mail Cambridge's
19. mail Hull'is
20. mail Hartlepoolis
25. mail Salisbury's
26. mail Londonis
28. mail Londonis
Nüüd jääb vaid oodata, milla kotkas mandrieuroopas laskub.

Hiljem siis muust ka.

hõre läbimäng

Nonii nonii nonii, on pühapäev ja ma istun ümmarguses majas, kus mängitakse läbi seda, mis õhtul toimuma hakkab. Enda tehtud asju on ikka päris kohutav kuulata. Kogu aeg on tunne, et pole nagu see. Et oleks kindlasti paremini saanud. Ja kindlasti olekski. Oeh. Saaks juba sellega ühelepoole. Õnneks keegi seda kõike homme ei mäleta. Ega see pole staarikeste tantsutaies, millest veel terve aasta jahutakse. See on lihtsate aga toredate inimeste tunnustamine, mis nii ehk naa ei müü. Me elame peapeale pööratud väärtuste maailmas, kus olulised asjad on sull ja feim. Õnneks on veel selliseid inimesi, kelle maailmapilt ja väärtushinnangud on õige koha peal. Ega ma kedagi hukka ei mõista, aga täna on niigi hõre olla ja sellepärast olen enda ja ümbritseva suhtes natuke liiga kriitiline. Tegelikult rohkem iseenda kui teiste suhtes. Lihtsalt kass näitab käpaga minu peale ja mugistab naerda. Las mugistab, saan üle. Sellised lood.

Tundub, et Morrissey plaaditutvustustuur võtab üha selgemaid jooni. Nüüd on pooleldi välja kuulutatud neli järgmist kontserti. 1. ja 2 mail Iirimaal ja 4. ning 5. mail Šotimaal.
Friday 1st May OMAGH Leisure Center (Ireland)
Saturday 2nd May BELFAST Waterfront (Ireland)
Monday 4th May STIRLING Albert Halls (Scotland)
Tuesday 5th May DUNDEE Caird Hall (Scotland)
Loodame, et tuleb veel kontserte ja natuke lähemal ka. Peab tulema.

Olge musid.

olen kilpkonn, kes hoiab nelja elevanti maakettaga

Hurraa hurraa hurraaaaaa!!! Homme saab üks tööetapp läbi ja ma juba naudin seda vaba aega, mis mul pärast tekib. Loodetavasti saan selle töö eest veel sel kuul tasutud. Raha oleks hädasti vaja. Peaks hakkama trennis käima ja teatavasti on see tasuline. No muidugi saaks tasuta ka Kadrioru pargis keksida, aga ei viitsi nagu. Oma süü eksole. Igatahes on täna tuju hea. Jõudsin just koju ja värskes õhus viibimine on lihtsalt suurepärane. Vältisin igasugust transporti ja kõndisin jala. Nüüd väike söök ja siis vaatame õhtule näkku. Küllap sealt midagi tuleb. Homme õnneks liiga vara ärkama ei pea. Muidu kõik bueno. Loodan, et teil ka. Väga loodan. Kui ei ole ja saan aidata, andke teada. Leiame optimaalse lahenduse, nagu ütlevad professionaalid.

iPhone'ni on veel aega

Täna murdsin infoblokaadist välja. Vana mobiil läks katki ja uut polnud kohe võtta. Ema tuli täna külla ja tõi isa vana kasutada. Aga see on vana Motorola, mille menüü on nii keeruline, et ma ei saanud sellest ööd ega mütsigi aru. Iseenesest oleks täiesti kasutamiskõlblik olnud muidu, sest ilu ma taga ei aja ja telefon on eelkõige tarbeese. Kui olin enda saamatusest aru saanud, läksin poodi ja ostsin tutika Nokia 7070 Prism. Isa oma on nüüd sahtlis avariijuhtumiteks, mida mul (ptui ptui ptui) ikka ette kahjuks tuleb. See on nagu vääramatu jõud või aastaajad. Ma olen juba lapsest saati kindaid, mütse ja muid asju kaotanud. Aga jah, läksin poodi ja ostsin uue kännuka. Mingeid erilisi vidinaid sel küljes pole. Ei fotokat, ei pleierit ega raadiot ja USA-s ka rääkida ei saa. Ühesõnaga lihtne telefonike. Kui rikkamaks saan, ostan IPhone'i. Sinna läheb veel kahjuks aega. Nii et helistage ja sõnumeerige mulle. Juba sellepärast, et ma pean uuesti numbreid kollektsioneerima hakkama. Olen vot selline ohmu, et ei tee endale varukoopiat. Ühesõnaga suhtleme.

more moz

Kui ikka paar päeva peale ei passi, siis magad maha ka. Morrisseyl on tulemas kolm kontserti, kaks neist niinimetatud sünnipäevakontserdid (22. ja 23. mai). Täna läksid piletid müüki, aga mina sain alles õhtul teada, et need üldse toimuvad. Läksin siis piletimüügi lehele ja TICKETS SOLD OUT!
Kontserdid on 11. mail Royal Albert Hallis Londonis. 22. mail Manchesteris (seda rihtisingi, sest oleks saanud Mozi kodulinna näha ja muud temaga seonduvat.) ja 23. mail täpselt samas linnas. Küllap mingid tüübid panevad ostetud pileteid müüki muidugi, aga kallimalt. Mõtlen veel.

Morrissey järgmise aasta veebruaris ilmuva plaadi "Years Of Refusal" lood on:
1. Something Is Squeezing My Skull
2. Mama Lay Softly On The Riverbed
3. Black Cloud
4. I’m Throwing My Arms Around Paris
5. All You Need Is Me
6. When I Last Spoke To Carol
7. That’s How People Grow Up
8. One Day Goodbye Will Be Farewell
9. It’s Not Your Birthday Anymore
10. You Were Good In Your Time
11. Sorry Doesn’t Help
12. I’m OK By Myself

haige maa

Sotsiaalministeeriumi valitsemisalas oleva Tervishoiuameti järelevalve osakonna juhataja Peeter Mardna sai hiljuti maha seisukohaga... aga las ta ühmab seda ise: „Psühhiaatrilises mõttes on omasooiharus haigus, seda teavad kõik,“ soovitas Mardna psühhiaatria ajalugu uurida.

Siis üllitas seesama amet pressiteate. Kuid lugege ise.
Tervishoiuamet selgitab, et (1) Peeter Mardna seisukoht Delfis, mille kohaselt homoseksuaalsus on haigus, on kontekstist välja rebitud. Peeter Mardna nentis uuringu tutvustamisel ettekandeid kuulates endamisi, et psühhiaatria ajaloost on teada, et homoseksuaalsust on peetud ka haiguseks. Sellisena, viitena ajaloole, tulebki seda mõista. Kusjuures ei olnud tegemist avaliku väljaütlemisega, vaid – nagu selgub ka Delfi kirjutisest, omaette öeldud konstateeringuna. (2) Mida tõenäoliselt juhtus kuulma kõrval istunud ajakirjanik. (3) Selle tõdemusega ei soovinud Peeter Mardna kedagi solvata.
Peeter Mardna väljaöeldu ei ole Tervishoiuameti ametlik seisukoht. Tervishoiuamet ei pea end riigiasutusena pädevaks andma kommetaare inimeste seksuaalse orientatsiooni ega ühiskonna vaadete ajaloolise arengu küsimustes. Tervishoiuamet ei puutu nimetatud küsimusega oma ülesannete täitmisel kokku.
(4) Tervishoiuamet uurib, kas ja kuivõrd on antud juhul tegemist süüteoga.

Kõik oleks nagu korras, kui herr Mardna ise poleks täna (kuupäeva järgi eile) õhtul TV3 uudistesaatesse roninud ja kõigele vett peale tõmmanud.
(1) Esiteks nentis lugupeetud meditsiinik, et tegemist on tema seisukohaga ja ilmselgelt pole see kontekstist välja rebitud ümin.
(2) Teiseks ei istunud meditsiinilise ime kõrval mitte ajakirjanik, vaid täiesti tavaline inimene, kes ümina kõrva taha pani ja ajakirjanikule ilmselt edasi kitus.
(3) Kolmandaks muidugi ei soovinud meditsiinitaeva museaal kedagi solvata. Täpselt samamoodi, nagu ilmselt ei soovinud ega soovi kedagi solvata ka inimesed, kes Stalinit suurmeheks peavad või kõiki üksikemasid litsideks või onaneerimist kätele soolatüükaid tekitavaks tegevuseks. Nii nende arvates lihtsalt on ja on kogu aeg olnud. Mulle meenuvad vägisi 80-ndate mendivuntsidega ja nahkvestidega mehikesed, kes sinnasamasse ajastusse kinni on jäänud.
(4) Neljandaks, millal anti Tervishoiuametile pädevus uurida, kas miski on süütegu või mitte. No ei saa aru.

Kuulasin täna siis soo- ja seksuaaluuringute guru intervjuud TV3 uudistesaates ja mõistsin väliseestlaste näpugaviibutamist, et nõuka aeg on meile nii sisse juurdunud, et kurb kohe. Mu skepsis selle seisukoha suhtes kukkus kolinal kokku. Guru lihtsalt ei püüdnudki midagi ümber lükata. Ta ümises higise uudisteankru kõrval endistviisi miskist hälbest ja kõrvalekaldest. Aga olgu, las ümiseb edasi. Kahju ainult, et mu arvamus avara ja ärksa pilguga meditsiinispetsialistist nii vägivaldset surma pidi surema.

Kuid mis mind hämmastas. Online'i väljaannetes samateemalistele artiklitele antud kommentaaride sisu. Õigemini ei peaks enam ammu hämmastama, aga ilmselt ma olen lihtsalt liiga heauskne, kes usub inimeste ning ühiskonna arenemisvõimesse. Ma võtan rotatsiooni korras igast online'i väljaandest mõne sissekande ja uskuge, see on kohutav. Kuid lugege ise:

Postimees online
jahh
03.12.2008 11:37
P..ed on samasugused haiged nagu pedofiilid, nekrofiilid jne.

Eesti Päevaleht online
mel11 02. detsember 2008 17:31:54
Muidugi on see haigus, värdjalik haigus!

Delfi
hah, 02.12.2008 15:31
to ehh, 02.12.2008 15:06
Mine ikka julgelt igal poole, ütle kohe: "Tere, mina olen kakanoku! Ja teie peate mind armastama, sest aktivistid Brüsseli abiga nõuavad seda!"

Õhtuleht online
leo:
Loomulikult on homod arengupeetusega.Sellepärast pole kunagi kuulanud
ei Tsaikovskit ega hiljem Freddy Mercyrit,andetus lööb kohe välja

Ja nii edasi ja edasi ja edasi. Mis riigis ma elan, kus juudid, gayd, mustad ja muud mittestandartsed inimesed on automaatselt värdjad ja haiged, kes tuleks koheselt ellimineerida või vähemalt peaksid nad vaikselt mööda seinaääri liikuma ning suu kinni hoidma. Ja arvata, et see muutub minu eluajal on vist lootusetu, kui isegi alaealised soiuvad sama sallimatust ja... Ma ei teagi. Pekkis rahvas see eesti rahvas. Mõnes asjas vähemalt.

Olgu, aitab kihvatamisest, Ruttu tuttu.

editor's choice

Täna olin jälle ori. Tegin peale oma tööd kodus veel tööd ja lõpetasin kell 23.45. Terve inimene nii ei tee. Pealegi raha eest, mis just väga suur ei ole. Kuid kui midagi on ette võetud, siis tuleb see ära teha. Sel pühapäeval õnneks saab asjaga ühele poole ning rabelemine jääb mõneks ajaks minevikku. Seniks kuniks. Eks mingil ajal võidakse teha mingi uus pakkumine ja mina ullike olen sellega mõtlematult nõus. Pärast muidugi nutan vaba aega taga, ainsaks lohutuseks, et minusugustele ongi maailm üles ehitatud. Sellistele, kes oma põhitööd teevad napaka rahasumma eest ja selle kõrvale midagi muud veelgi napakama papi eest. Kuid ma olen kindel, et maailma majanduste SKP-d ja lisaks igasugused muud x-tootlused oleks mitu protsendipunkti madalamad, kui minusugused ullikesed kopikate eest ei rügaks. Ja nad tulevad veel ütlema, et eestlased on laisk rahvas ja meie tootlikus võrreldes Lääne-Euroopaga madal. On ta jee. Ma tahaks näha ühtainsat minu kolleegi Saksamaal, Inglismaal või kasvõi miljonäri villa esiku suuruses Luksemburgis, kes sellise palgaga nii palju tööd teeks. Nad naeraks ennast ribadeks. Ja naergu. Ma kordan, minusuguste peal seisab maailm! Oma süü, kui ei oska tänulikud olla. Sellega lõpetan.

mozi uus

Tuletan teile meelde, et juba veebruaris ilmub Morrissey uus album "Years Of Refusal".

siniverelised on laskunud

Ma ei teagi, mida ma nüüd tegema peaksin. Loen online'i uudiseid ja saan teada, et meil on staarmeikarid, staarfotograafid, staarreporterid ja igasugused muud staarid. Ma ei teadnud veel mõnda aega tagasi, et need kõrgemad sfäärid üldse olemas on. Kõmuajakirjandus on tulnud mu ellu nagu suur teadlane, suure avastusega, mis nihutas nii minu mikro- kui makrokosmose piire. Kes tegi mulle puust ja punasest selgeks, et minu maailm on vaene mis vaene ja peaksin pilgu kõrgemale tõstma, et mõista, milline rott ja tropp ma olen. Minul muidugi ei õnnestu staariks saada, sest mul puudub see staarimaterjal. Ma ise vähemalt arvan nii, sest siiani pole mind avastatud, ega kätel staaritaevasse kantud. Aga ma ei kurda, sest mulle piisab juba sellest hiilgusest, mis staaritaevas olijad minu, lihtsa sureliku peale heidavad. Nende staatus on igati välja teenitud. Nad on staarid. Sellest piisab. Täpsustavad küsimused on juba kurjast. Ja kui ma peaksin neist kedagi kohtama, siis kuiva ja sooja ilma puhul langen põrmu. Tehke teie ka nii, sest siis valitseb maailmas kord ja õiglus. On puneverelised ja siniverelised, selle vastu me ei saa. Universaalne kord peab kehtima ja on hädavajalik. Le Roi est mort, vive le Roi!

saksofoni kääksud

Täna magasin poole päevani. Tegelikult peaaegu õhtuni. Eile oli ajuragistamise koosolek koos söökide ja jookidega. Pärast käisin kolleegi ja ta silmarõõmuga mingi jazzbaari avamisel. Ma ei ole esiteks jazzisõber, teiseks ei meeldi mulle üritused, kus mingid fotgraafid ringi tuiavad. Mind muidugi keegi ei pildista, sest ma olen tundmatu suurus. Aga ikkagi on see häiriv, sest see on tobe ja rumal ajakirjandus see seltskonna oma. Nüri ja mõttetu. Ühesõnaga selles jazzklubis käimine oli ilmselge viga. Lisaks oli see muusika igav. Selline tavaline isikupäratu jazz, mis on teiste samasuguste miljonite lugudega äravahetamiseni sarnane. Üldiselt ma üritan taolistel üritustel, igasugustel avamistel ja vastuvõttudel mitte käia. Pole minu rida. Vot nii.
Aga nüüd on kõik korras, ainult et lähen vist vara magama, sest ikka olen väsinud. Kuigi peaks tööd tegema. Aga ei viitsi vot ja ei taha. Uni on silmas ja ei jõuaks keskenduda. Selline päev siis täna. Homme olen juba värskem ja jutukam ehk.

kõige nõrgemale

Nende kleepekatega on veider asi. Teate küll, ostad kuskilt poest vastava summa eest midagi ja saad kleepsu. Kleebid selle vastavale alusele ning kui arv täis saab, siis antakse sulle miskit kasulikku või vähemkasulikku nänni. Eile sain R-kioskist ühe kleepsu ja koos sellega aluse. Iga kuni 50. kulutatud krooni eest saad kleepsu. Kui 40. liimuvat tükikest koos, siis saad tasuta karvase koera. Mitte päris, elusa looma, aga mängusja. Mingite asjade ostmise eest saad kleepsu hoolimata kulutatud summast. No ütelge, kellele seda koera vaja on. Kui vaja, ma lähen ja ostan selle koera mänguasjapoest.

Kas tõesti on inimesi, kes lähevad koos kleepsuga liimile? Tõsi, mina olen korra läinud. Rimis oli kampaania, kus sai kleepsude eest nuge-kahvleid-jne. Kuna mingi arvu kleepsude eest sai tasuta tordisöömiskahvleid, siis otsustasin koguda. Ja arvake, kas ma sain need kahvlid? Loomulikult mitte. Ma lihtsalt unustasin need välja lunastada. Tähtaeg sai rõõmsalt täis ja kogu moos. Natsa vihastasin enda peale, aga rahunesin suht ruttu. Kui vaja, ma ostan need kahvlid eksole.

Kuid mulle tundub, et enamasti pakutakse kleepsukampaaniates mõttetut nänni. Muudes kampaaniates ka. Nendes SMS-kampaaniates ja muudes. No ei pakuta vahel, auhinnad on meelitavad, kuid tõenäosus võita on üliväike ja tegelikult teenivad korraldajad kampaaniaga kasumit. Tulu on selgelt suurem, kui auhind väärt on. Nii on. Me ise maksame selle nö "heateo" või "kingituse" kinni.

Kui laiemalt vaadata, siis neid "kingitusi" pakutakse meile sageli ka muudes eluvaldkondades. Meie asi on need "kingitused" ära tunda ja mitte liimile minna.
Tallinna linnapea näiteks pakub meile "kingitust" "otsustamise" näol. Mõtle, meie, tavalised inimesed, saame otsustada. Milline au. Ta ütleb meile, et usaldab meid. Selline MEES. Tegelikult lükkab ta enda õlult otsustamisvastutuse. Selge on, et raha napib ning planeeritud investeeringud kahanevad. Tuleb valida objektide vahel. Kui aeg käes ütleb MEES, et rahvas on valinud ja suunab oma rasvase näpu ühe või teise kultuuriasutuse suunas ning sõnab nasaalsel häälel, "See!" Ja pole kellelgi kobiseda, sest rahvas on "otsustanud". Mis siis, et need kultuuriasutused on kõrvutamiseks võrreldamatud. Ma isegi ei hakka seletama, miks. Iga tervemõistuslik olend saab sellest aru. Aga kui linnavalitsus peaks ise valiku tegema, tekiks küsimused ning loomulikult tuleks kanda poliitilist vastutust. Põhjendada oma otsuseid ning kõike muud. Selleks MEES valmis pole. MEES annab rahvale "kingituse", ta laseb inimestel "otsustada". Kuid unustab meile öelda, et meie maksame tema otsustusvõimetuse ja poliitilise vastutuse oma valikuga kinni.

Moraal. Iga kingitus pole kingitus.

kõrk nõrk

Ma pean endale tunnistama, et ma olen päris paljus tundeinimene. Väga paljudes asjades. Ma lihtsalt ei suuda ratsionaalset mõtlemist esiplaanile suruda. Emotsioonid on nii tugevad ja dikteerivad, et see on võimatu. Toon näite. Täna vaidlesime tööl sõbraga ühe Eesti bändi kohta. Mitte, et see oleks mu sõbrale meeldinud. Bänd ma mõtlen. (Vaidlemine ka muidugi) Kaugel sellest, aga ta polnud selle bändi suhtes nii häälestatud nagu mina. Ma plahvatasin ja jälle need emotsioonid. Kui me asja arutasime, siis muidugi ma rahunesin ja suutsin tasakaalustatult mõelda. Aga algus oli ikka selline, et ma oleks selle bändi tüüpidele, kui nad seal oleks olnud, otse näkku öelnud, et nende musa on täielik jama. Aga see on ju ainult minu vaatenurk ja arvamus. Hunnik inimesi kuulab ja fännab neid eksole. Konfliktsituatsioonidega on sama. Ma muutun nii kohutavalt emotsionaalseks. Enda tunnustuseks peab muidugi ütlema, et mingi aja jooksul suudan ma ennast kokku võtta ja asjale mõistuspäraselt läheneda. Sõprade puhul on nii, et kuigi ma seda välja ei näita, on nad emotsionaalselt mulle tohutult tähtsad. Kui meie suhetes midagi halvasti läheb, siis ma jubedalt põen. Ma ise küll kogu aeg räägin ja näitan välja, et olgu, ma ei hooli, aga tegelikult see pole nii. Oma sisemuses elan ma tohutult üle, kui midagi minu ja sõprade vahel juhtub. See on mõnes mõttes raske. Raske, kui sa midagi või kedagi oma südame lähedale oled võtnud. Ega sa siis tugev ei ole, kui nendega midagi juhtub. Ma tunnistan ausalt, et mina ei ole tugev. Ma hoolin vahel liiga palju. Ja kuna ma alateadlikult tunnetan seda, et see võib näida nõrkusena, siis enesekaitseks käitun ma täiesti nõmedalt. Üritan näidata, et ma ei hooli jne. Üritan säilitada tugeva inimese kuvandit. Aga ma ei ole. Ma olen väga haavatatav ja seda loendamatutes asjades. Kas mind peaks haletsema? Ei. Ei pea. Ma lihtsalt kurvastan, nutan, vihastan, karjun sisemiselt ära ja üritan üle saada. Enamasti saan ka, aga kunagi ei tea ju, millal haav valutama hakkab. Vahel on juhtunud. Selline ülestunnistus siis. Ehk tuleb lisa.....

heiastus

Täna on Von Krahlis Efterklang ja homme Eliit. Mõlemad on head ja väärivad vaatamist ning kuulamist. Kellel võimalus, kindlasti minge. Mina jätan sunnitult vahele, kuigi väga tahaks minna. Tunnistan ausalt, et pangakonto on õhku täis ja Efterklang'i 300-kroonine pilet on liiga palju. Eliidi pilet on kordi odavam, aga kardan, et see on nii pungil rahvast täis, et pitsitab liiga palju. Tunglemine ei meeldi mulle. Lisaks on sel nädalal vaja väga palju tööd ära teha. Poolteist nädalat on jäänud vabatahtlike projekti lõpuni ja kolm päeva ürituse teksti lahtikirjutamiseks ning muude tekstide samuti. Mis ei tähenda, et ma ei saa inimestega suhelda. Lihtsalt tööpäevad venivad vähemalt täna homme ja ka ülehomme päris pikaks. Aga jah, Efterklang'ist on kahju, sest nad on tõesti päris lahe bänd.

See pagana tervis on ka ikka natuke hõre. Vastik köha ja nohu on ikka. Ära ei lähe ega lähe. Nõme. Ma ei käi ringi hõlmad eest lahti, kael on kuni lõuani kaetud, paksud karvased kindad on käes ja puha. Jaladki on kuivad ja soojas. Lihtsalt tobe. Päris haigena aga ka ennast ei tunne või olen pisikese palavikuga juba nii harjunud, et ei oska seda enam märgatagi. Hea meel on sellest, et eile sõin esimest korda korralikult. Senini polnud söögiisu. Korra päevas sõin midagi ja kõik. See on jama, ma tean, aga ei olnud isu. Proovisin küll inimese moodi toituda, aga süda läks alati pahaks. Nii palju siis tervisest.

Läheme siis läbi talve ja proovime kevadeni vastu pidada.

mõtted need mõtted

Ma tahaks siia kangesti ühte asja kirjutada, mida ma väga sooviks teiega jagada. Aga ma ei saa. Need asjad on mu mõtetes ja keerlevad seal nagu linnud. Kuskilt on need linnud tulnud ja keegi on need munad munenud, kus kohast nad koorusid. Ja ma ei saa sellest rääkida, sest esiteks ei ole ma enda jaoks asju selgeks mõelnud ja teiseks tõstaks te hädakisa, et nii ei tohi, nii ei saa, nii ei või jne.
Ma arvasin, et see pole minu puhul võimalik. Täna hakkab aina rohkem selgeks saama, et on ikka küll. Muidugi tekib teil hulk küsimusi, et mida ma sokin siin, aga ärge selle pärast oma pead vaevake, sest ma ei räägi sellest. Las ma lihtsalt kirjutasin selle väikese sissekande ja pealegi, midagi pole veel otsustatud. Kui see juhtub, et need mõtted tegudeks hakkavad saama, küll ma siis isiklikult kellegagi teist räägin. Ja veel kord, ärge oma pead selle jutuga nüüd enam vaevake. See võib olla absoluutselt kõike eksole - töökohavahetus, teisele maale elama minek, soovahetusoperatsioon, mõrvakavatsus, kassinimeseks saamine, enesetapp, islamiusku pöördumine, maale kolimine, kõike. Ma lihtsalt pidin sellest kirjutama. Segaselt, aga pidin. Sest mõtteid ei saa lõpmatuseni vaigistada. Elu lakkamatut loba samuti.

sööma sööma s ö ö m a

Toit tuli hea, aga liha haudus täitsa pudiks. Tegin pildi ka. Vilets, hämaras tehtud pilt, aga ehk käib ka.

kokokokokkk

Järjekordne tööpäev on õhtusse jõudnud. Sain nii kella viieks umbes kõik tehtud. Vahepalne tund kadus nagu linnutiivul ja siis umbes kuuest hakkasin materjale üle vaatama. Kell pool kaheksa otsustasin, et aitab. Tulin koju ja nüüd üritan midagi guljaššilaadset teha. Ehk isegi õnnestub. Liha haudub praegu potis. Varsti lähevad paprika ja tomatid järele. Maitseaineid ja muid asju ka. Katsetamise värk. Ega ma ei usu, et sellest guljašš tuleb, aga loodetavasti midagi maitsvat ikka. Annan teada, kuidas välja tuli.

galaktikad mikroskoobi all

Väike hommikune sissekandesutsakas. Midagi positiivset. Kuna talv on lõplikult käes ja puud lehed maha visanud, siis on vannitoa vaade taastunud. Inimesed bussipeatuses on mõnus dušši all olemise vaatepala. Minu vaatevälja jääb Lasnamäe sügavustest tulevate ja minevate busside peatus. Inimesed ka tulevad ja lähevad. Mõtled, et mis tegemised neil on. Kas nad on rõõmsad, kurvad, apaatsed või hoopis vihased. On nad oma eluga rahul või mitte. Unised või hästi välja puhanud. Miljon mõtet. Inimesed on väga tänulik vaatlusmaterjal. Lõpmatu inspiratsioonimaterjal. Ja kui mõelda veel inimsuhete peale, siis avardub see maailm valgusaastate laiuseks, kus ometigi miljardeid ja miljardeid pisikesi maailmu, mis põkkuvad ja eemalduvad, ühinevad, mõnikord ka poolduvad jne. Selline väike mõte siis täna hommikuks. Olgu teil ilus päev.

olin seal jee

Natuke muust ka kui vihast:D Väga suur tahtmine oli täna minna René Vilbre filmi "Mina olin siin" vaatama, aga lihtsalt unustasin. Saate aru, UNUSTASIN!!! Olin tööl küllalt kaua ja peale oma tavalise töö lõppemist vaatasin natuke muid materjale üle. Mõtlesin veel seda tehes, et lähen kinno. Kuid astusin majast välja ja seadsin sammud automaatselt kodu poole. Käisin veel poest läbi ja ostsin süüa kaasa. Kuna liigun viimasel ajal jala, siis sel ajal on hea mõte lendama lasta. Autoga nii pole. Nii et jala liikumine on lisaks füüsilisele ka vaimsele ning intellektuaalsele tervisele hea. Aga alles nüüd kodus tuli meelde, et tahtsin kinno minna. Võibolla oli see millekski hea, et ma filmi vaatama ei jõudnud. Mul on millegipärast tunne, et tõesti on hea. Kui see oli heategu mulle või kellegile teisele ja tuli kasuks, siis las ta olla. On ütlemine, et tee teistele seda, mida sa tahad, et sulle tehtaks. Sama toimib ka vastupidi. Tee endale seda, mida sa tahad teistele teha. Kui need kaks kokku panna, on tasakaal. Tinglikult muidugi, sest normid ja väärtushinnangud on inimestel erinevad. Aga võtame seda üldiselt, universaalselt. kahju jah, aga küll ma selle filmi veel ära näen. Nii palju siis unustamisest.

viharavi

Huvitav, et eile meenusid mulle mu kunagised äkilised vihahood. Ma tegelesin nendega ja sain üle. Arvasin, et lõplikult. See nägi välja nii, et mingil põhjusel ma läksin väga närvi ja viha purskas välja. Kõik kokku kestis üsna lühikest aega. Siis oli rahu. Kõik. Mitte midagi. Ma sain aru, et see ei ole hea. Mu lähedased rääkisid sama, et see pole kõrvalseisvatele inimestele just tore vaatepilt. Hakkasin endaga tegelema ja sain üle sellest. Tänane vihapurse näitab, et pean sellega vist terve elu tegelema. Ja tegelen ka, sest kahetsus, isegi kui keegi ei näe, nagu täna, on liiga suur. Ma ei taha selline olla. Üldse kohe ei taha. Ma ei taha, et mu lähedased või mu sõbrad seda külge minus kunagi näeksid. Mul oleks häbi. Mis tähendab, et hakkan endaga jälle tegelema. See ei ole kerge, aga ületamatult raske ka mitte. Sest ma tunnen enamasti ära, kui see peale tulema hakkab. Õnneks. Ja kui ma siis sellele vastu hakkan ja teadvustan, et viha peab maha suruma ja asjad lahenevad ka teisiti, siis saan ma selle maha suruda. Õnneks ei ole ma ennast käest ära lasknud. Eks elu ongi võitlus. Ka iseendaga. Nende negatiivsete külgedega endas, mis negatiivselt ja destruktiivselt mõjuvad. Nii teistele kui iseendale. Küll ma hakkama saan. Ma ei kahtlegi selles.
Täna läksin suure viha ajal üle tee poodi ja ostsin õlut. Kavatsesin viha maandada. Tegelikult panin õlled ära ja hakkasin liha puhastama. Nüüd seda hautama. Hoopis parem ja kasulikum tegevus, kui alkoholiga probleeme lahendada. Eksole.

**********

Selles kohas oli sissekanne, mille üle ma uhkust ei tunne ja mis oli ilmselge ülereageering. On mis on, aga liigne viha ei tee ühelegi inimesele au. Ka mulle. Vabandan kõigi ees, kes seda lugema pidid.

ilusate inimeste kiituseks

Äärepealt oleks täna lendamise ära proovinud.:D Tuul oli nii tugev, et kui vastu puhus, siis oli päris raske liikuda. Mitte võimatu, aga natuke ebameeldiv. Muidu kusjuures polnudki väga hull, sest ilm väga külm pole õnneks. Ainult kogu aeg oli hirm, et kohe kukub mingi oks või muu asi mulle pähe. Talvejalanõud on ka kasuks, sest vahepeal pidi lumes sumpama. Üks hea asi tänu sellisele ilmale siiski juhtus, lahe oli vaadata, kuidas autod kõik väga viisakalt linnas sõitsid. Ei mingit kihutamist ega äkilisi manöövreid. Pikivahest rääkimata. Ilusa liiklemise päevad on käes. Nii võiks jäädagi. Kino suhtes olen natuke skeptiline. Liiga maru on väljas. Üksi oleks nagu igav ka minna. Pealegi pole ma väga veendunud, et need filmid ikka nii head on, et ilma trotsida. Eilne film küll oli, aga siis oli kena ilm ka. Lausa väljas jalutamise ilm. Peaks seda rohkem tegema. Üldse peaks ennast rohkem liigutama. Kavatsen juba ammu trenni minna, aga ainult jõusaalis rassimine ei paku nagu huvi. Peaks midagi mitmekesisemat välja mõtlema. Ilmselt siis detsembris proovin jälle sportlikku elu alustada. Tegelikult ei tohiks rääkida, et ma proovin ainult, ma pean. Kuna ma kavatsen oma elu tõesti tervislikumaks muuta, siis on trennis käimine ainuvõimalik, kuidas see ka õnnestuks. Liiga palju on meie ümber hoiatavaid näiteid sellest, kuidas tervised käest lähevad ja asi kurvalt lõppeb. Mina nii ei taha. Ma kavatsen veel pikalt teile seltsiks olla. Ja loodetavasti teile oma olemasoluga rõõmu teha. Elu on, hoolimata paljudest kurbadest ja halbadest asjadest meie ümber, siiski ilus. Ja inimesed on ilusad. Teie olete ilusad. Nii jääb.

lõunane kriba

Ütleme nii, et ilm on hulluks läinud. Kui tööle tulin, oli veel suht normaalne. Vähe tugevam tuul oli, aga ei midagi kohutavat. Väga külm ka polnud ja ilmselt ei ole praegu ka. Paar-kolm külmakraadi ehk. Aga tuul! Praegu aknast välja vaadates tuleb pisike hirm peale. Ei teagi, kas söandan kinno üldse minna. Eks tänavale astudes saab aru, kas sean sammud kodu poole või kannatab siiski natukene väljas olla. Praegu kaalun kella 19 "Favela Rising'u" ja kl 21 "Beautiful Losers'i" vahel. Mõlemad on õhtul ja ei tea, kas siis enam viitsingi ennast kuskile vedada. Sellise ilmaga pealegi. Tööl on elektrikatkestuste tõttu arvuti ka mitu korda juba välja visanud. Õnneks on kõik salvestatud, nii et kadusid pole olnud. Kui nüüd just selle blogisissekande kirjutamise ajal sama trikki ei tule. Kui tuleb, siis jääb sissekanne ära. Pole nii oluline info, et uuesti kribama hakata.

Tööelu on täna suht keeruline. Lihtsalt üks inimene on nii kunstnik, et temaga on väga raske asju ajada. Ta teeb ise kõik nii keeruliseks, et pea hakkab huugama. Lõpuks küsid endalt, kas see kõik on seda vaeva väärt. Enam ei teagi. Aga uut asja asemele otsida ka nagu ei tahaks. Ootangi siin nüüd, kas asjad laabuvad või mitte. Võiks ju igavusest msn-i minna, aga pühapäeval on kõik koduse eluga või muu huvitavaga ametis ja üksi seal kedagi oodata on suht nüri ning nukker. Pole hullu, ootan töötulemused ära ja lähen koju lugema. Ja tegema midagi, mida ma pole enam kaua-kaua teinud. Olen teinud tegelikult küll, aga kaasaegsel moel. Vanal, arhailisel moel seda teha on nagu eelmisesse sajandisse tagasiminek.

Lõpurepliigid. Homme on väga tähtis päev. Kui järgmise paari-kolme nädala jooksul tahtejõudu jätkub, saan millegi sellisega hakkama, mis mind väga rõõmustab ning õnnelikuks teeb. Kui õnnestub, annan teile ka teada. Esialgu ei taha kiitlema hakata. Äkki ei õnnestugi. Aga peab, kindlasti peab õnnestuma. Ja mul on väga vaja, et te kõik minu poolt oleksite ja põidlad tugevasti pihku suruksite. Au revoir!

PS.:D Nüüd tuli info, et kunstnik on ikka kunstnik ja üks oluline asi jääb näitamata. Kahju. Vaatan, mis saab.

toasea hoiatuse hoiatus

Vaatasin just tänast filmide ajakava ja ei ole veel selgusele jõudnud, mida vaatama minna. Kindlasti vaatan kas ühe või kaks filmi ära. Pigem siiski ühe. Täpselt veel ei tea, millise neist, aga annan aegsasti teada. Ikka see sama üllatustevaba elu eksole.
Aga kui keegi teab midagi soovitada või tahab seltsiks tulla, andke teada. Ma ei hammusta. Ja koerailma pole ka vaja karta, pange ennast lihtsalt soojalt riidesse. Pealgi, hubased kohvikud pole Tallinnast ju kusagile kadunud.

tahan viriseda

Lugesin uudiseid ja läksin jälle närvi. Kui ikka meie ümber niisuguseid mölakaid leidub, siis pole minu poolest midagi, kui liiklusseadustikku karmistatakse. Uudis ise on: "Kelgutavale lapsele otsa sõitnud auto lahkus sündmuskohalt." Sealt ei tule muidugi välja, kas laps sõitis kelguga teele või mitte, aga õnnetuspaigalt lahkumine räägib selle inimese kohta nii mõndagi.

Ja kui juba kaeblemiseks läks, siis mind on see majanduskriisi jutt juba masendusse viinud. Selge on see, et majandus on ka emotsioonid, aga täna on kogu see värk juba üle piiri läinud. Kui see oleks inimene, siis tema diagnoosiks oleks progresseeruv emotsionaalne ebastabiilsus. Muidugi on rasked ajad ja ega kergemaks ei lähe, kuid ühiskonna vaimse keskkonna puhtus loeb ka midagi. Ma ei ütle, et me peaksime nüüd julget parti mängima või kõigile halajatele vastu nina andma. Või et osatama, "mis te halate, ise süüdi, hinnand siis varem oma riske õigesti..." Minu soovitus on, meedia nii ehk naa räägib neist asjadest ja paneb värvikihte juurde, aga kui võimalik, siis ärge nii palju sellest lugege või vaadake ning kui just peate, siis säilitage terve mõistus. Elu läheb edasi ja ta on paraku alati sinusoidne. Kõiges. Inimsuhetes, majanduses ja muus. Taevasse saame alles peale surma.

väss päss

Lisaks koerailmale, mida tänane öö tõi, oli mul üle mitme setme aja väga rahutu uni. Magama jäin väga hilja ja ärkasin vara. Lihtsalt ei saanud magada. Praegugi on selline piinatud tunne sees. Õhtul vähkresin ja vähkresin voodis ning enne kella nelja öösel ma magama ei jäänudki. Mul olid nagu sundmõtted peas. Kogu aeg tuli üks ja seesama inimene mõtetesse. Väga loodan, et tal on ikka kõik hästi. Aga need mõtted muudkui kerisid ja möllasid jne. Kohati tundus, et ma nagu näeks midagi, mis on veel tulemata. Ah ma ei tea. Pole oluline. Kui magama suutsin jääda, siis olin pikalt poolunes, kus ma ei saanudki aru, kas ma olen üldse maganud või mitte. Siis ikka vist jäin, aga ärkasin korduvalt üles. Väga rahutu uni oli.

Täna on siis see lubatud paha ilm kohale jõudnud. Kavatsesin maale minna, aga kaalun veel, kas hakkan sellise ilmaga üldse liikuma. Ega ausalt öeldes ei tahaks väga liigelda küll. Õnneks on talvekummid all, aga kui kõvasti tuiskab ja ilmselt on libe ka, siis peaks sõitmist vältima igaljuhul. Linnas mõne kilomeetri saaksin hakkama, poleks probleemi, aga pikem ots ei sobi. Üks talv sõitsin pea pool sellest suvekummidega. No ei soovita. Kuigi probleeme eriti ei olnud, vaid üks kord, ei saanud jäätunud kallakust üles. Pärast muidugi sain, kui veidi hoogu sai võtta. Kõik sõltub sõiduoskustest lihtsalt. Linnas, kui sa oma võimeid, füüsikaseadusi ja võimalikke tekkivaid olukordi arvestad, on võimalik suvekummidega talv mööda saata. Ainult et kõike võib, aga kõigest pole kasu. Tark tegu see poleks. Umbes sama, nagu ehku peal kütusepaagiga kuskile lennata. Ja muidugi pead olema mitmeid kordi ettevaatlikum ning see väsitab. Pange ikka talvekummid alla ja meil kõigil on lihtsam. Pealegi oleks viisakas seadustest kinni pidada.

Nüüd väike hommikukohv ja siis vist tööle. Probleem vajab lahendamist.

kultuur

Kinos käidud. "Skin'i" ei jõudnudki kahjuks vaatama, aga "Ben X" sai ära vaadatud. Hea film oli. Väga südamlik ja mõtlemapanev. Rääkis ühest poisist, kellel oli autism ning keda koolis kiusati. Jne. Ei hakka siis sisu lahti seletama, eks lugege ise. Täitsa filmiisu tekkis kohe. Iseasi, kui palju majanduslikult raskel ajal tegelikult PÖFF-ile jõuan. Ehk mõne rosina jõuan ära süüa.
Pärast filmi jalutasin Kosmose juurest jala Viru trammipeatuseni. Väga mõnus oli. Hakka või talveilma armastama. Päevaajal oleks ilmselt isegi vanalinnas ringi kolistanud ja võibolla Toompealgi ära käinud, aga pimedal ajal ei taha nagu üksi ringi tuiata.
Nüüd istun kodus diivanil, jalad mõnusalt pleedi all krussis. Selline elu vot. Kirjutame hiljem veel.

jätame ära 2008

Ja ongi näpupidamatus:D Aga jõudsin täna mingil veidral kombel otsusele, et kavatsen järgmisel nädalal loobuda ühest väga halvast harjumusest. Ammu olen kavatsenud ja olen seda korra ka suutnud ning ehk läheb nüüd õnneks. Lõplikult. Hoidke pöidlaid.

kinovaba ajastu lõpp

Tundub, et mind on tabanud näpupidamatus, kui lühikese aja järel täna juba teise (ja ma pole kindel, et see viimaseks jääb:) postituse blogisse poetan.

Lugesin, et ilm pidi tormiseks minema. Jama, sest kavatsesin homme maale minna. Kuni teisipäevani pidi möllama. Ei teagi, kas karta või kahetseda. Vaatame, mis hommik toob.

ETV-st jookseb praegu Meister ja Margarita. Venksid on ikka jube hea asjaga valmis saanud. Õnneks on mul see DVD kujul ka olemas. Kunagi teen vaatamismaratoni. Ja muidugi näitlejatööd!!! Vladislav Galkin ja Anna Kovaltšuk jne.

Väike tormihoiatus ka. Ilmselt lähen täna kinno. Üle pika aja. PÖFF tõmbab vaikselt tuure üles ja eelmise aasta tuimus on üle läinud. Mis tähendab, et sel aastal kavatsen mõnda asja siiski väisata. Eks näis, kuidas piletitega lood on. Selle pisisasjaga peab leppima, et vahel jäävad tühjad pihud. Ei tea, kas jõuan, aga Kosmoses on täna kell 16:30 "Skin". Kell 18 on sealsamas "Ben X". Sellele vist jõuan. Kell 21:30 on Kosmoses ka "Seinte vahel", mis tundub küll huvitav, aga seda lähen esmaspäeval vaatama. Sellised plaanid siis. Püüan edaspidigi eelinfot anda, sest majanduskriisi ajal kulub meile kõigile üllatustevaba elu marjaks ära.

Nüüd dušši alla ja siis hopsti punuma.

Väike traditsiooniline PS. ka.
Mitte kunagi varem, kui lapsepõlv välja arvata, pole ma suutnud nii heade silmadega maailma vaadata. Hoolimata sellest, et mõne asja pärast on kurb ja tundub, et ma ei saa midagi muuta. Kallid-paid-ja-musid teile.

seebiooperite kõhulahtisus

Üks asi on hästi. Ma hakkan terveks saama. Aitab küll eksole. Panin praegu kraadiklaasi kaenla alla ja vaatan, mis ta näitab.

Läksin ikkagi eile sünnipäevale. Kuigi mõtlesin, et peaks kodus teki all vedelema, sai lõpuks kangekaelsus minus võidu. Ja hea oli, et sai. Täna tunnen ennast väga hästi ja enesetunne on suurepärane. Mentaalselt ka. Kas see on ainult hetkeseis ja pärast on jälle halvasti, ma ei tea, aga tahaks uskuda, et kõik on korras. Muidugi kõri on natuke valus, aga see läheb mööda ja on kõige väiksem mure.

Eilsest sünnipäevast. Tore oli. Süntari toimus Kultuurikatla luuletornis. Sellesama kurikuulsa Savisaare hääletamismasina südames. Palju inimesi oli, keda pole ammu näinud ja oli jube tore nendega suhelda. Kui sealt jalga lasin, olin valmis linna peale seiklema minema, aga õnneks nii ei läinud. Korraks nagu oli tahtmine, aga kui taksosse istusin ja koju jõudsin, sain ise ka aru, et see oleks ilmselt liiast olnud.

Enne sünnipäeva olin ka tubli. Käisin tööl ja õnneks oli preili V. nii hea, et oli nõus natuke minu töö juures ootama ja mind transama. Viis mind veel poodi ja pärast koju. Tänud talle. Ei oleks tahtnud talveilmaga ühistranspordiga liigelda. Aga jah, kuidas see jutt eelnevaga kokku läheb? Sünnnipäevale minek oli ju talveilmaga embamine. Sisetunne oli lihtsalt selline, et pole hullu ja kõik saab korda. Nii ka läks, nagu ma eespool raporteerisin. Nii palju siis eilsest.

Üleeilsest ka. Käisin Tricky kontserdil ja see oli väga üllatav kogemus. Tänud maaletoojale siinjuures, kes pääsu võimalikuks tegi. Pluss üks oleks ka võimalik olnud, aga kui plussi pole, siis pole. Tricky oli täiesti nähtus omaette. Läksin sinna väga suure eelarvamusega, sest mitte kõik kõrgeltkiidetud artistid pole minu maitsemeelt mööda. Ja lauskiitmine ei lähe mulle ka korda. Kuid Tricky oli täiesti eriline. Ma ei oska isegi tema muusikat kuskile liigitada. Ainult mõni lugu - 3-4 - oli selline, mille peale oleksin raadiojaama vahetanud. Artistina oli ta ka päris äge. Pidžaamapükste väel, palja ülakehaga, aegajalt tegi rahva poole seljaga seistes suitsu. Püherdas maas ja puha. No mitte, et see mingi näitaja oleks, aga see toimis. Kontsert lõppes Motörhead'i "Ace of Spades'i" looga. Rahvas lasti lava peale tantsima ja bänd muudkui küttis. Ma ei tea, kas tuli veel lugusid, aga sel hetkel ma irdusin kontserdisaalist. Selline oli siis minu neljapäev.

Täna on, kordan veel kord, väga hea olla. Olge tublid musirullid.

PS. Kui teil on küsimus, miks mu sissekannete pealkirjad teemast mööda on, siis mul puudub sellele igasugune selgitus.

sõpside aktviseerimine

See blogipostitus on seemne saanud ühe sõbra blogisissekandest, mis räägib sellest, et vahel on neis asjus, mida ise ei oska, abi vaja. Mis blogi ja kes, pole oluline. Ma lihtsalt ei kirjuta siin teistest isikuliselt. Juhul kui, siis vahel harva. Kui see on põhjendatud. Kuid see selleks. Hakkasin mõtlema, et kui palju ma ise või teised minult abi küsivad. Haruharva. Tavaliselt küsitakse mõnda telefoninumbrit ja kõik. Aga võiks hoopis rohkem. Selleks ju sõbrad ollaksegi. Ja kui saad ja suudad aidata, kuid ei tee seda, siis mis sõprus see on. Ma ei kutsu siin muidugi üles sõprust proovile panema, aga miks me abi ei küsi? Vist seepärast, et me arvame, et see on teisele kurnav. Või on meis see ugrilik jonnakus ma saan ise ka hakkama. Küllap mõlemat. Aga pole ju võimalik, et me kunagi abi ei vaja. Pigem ei oska me seda küsida või ei taha lihtsalt küsida. Kuid me oleksime hoopis rohkem lähedased, kui teineteist aitaksime. Võtame või vabatahtliku tegevuse laiemalt. (Ma lihtsalt olen selles praegu peadpidi sees ja minu arvamus neist kõigist on üüratult kasvanud. On nad siis kodu- või välismaised kodanikud.) See muudab inimesi. Õpetab mõistma maailma ja nägema inimeste vajadusi. Samamoodi aitaks sõprade aitamine meid rohkem teineteist mõista. Eelnenud jutu alla käivad ka pereliikmed ja lähedased sugulased muide.

Moraali vist ei pea lõppu panema, see on niigi selge. Eksole sõbrad.


Ei maksa vist lisada, et see on nüüd väike nali ainult.

tali-ban

Talv on käes nagu niuhti. Külm ja vastik. Nüüd te küsite, et millest selline sallimatus. Aga sellepärast, et meie talv ei oska olla. Ei oska olla selline ilus, miinus 3-4 kraadi juures püsiva ilusa lumega talv. Meie talv on tujukas, nagu peast blond beib, kes raamatuid ei loe, sest tal on niigi mõtteid peas. Ta on nagu teismeline, kes nabajopet kandes tervise tuksi keerab. Ta on ebastabiilse närvisüsteemiga tujukas egoist, kelle jaoks teistele mõtlemine ja teistega arvestamine on täiesti arusaamatu tegevus. Empaatiavõime ja emotsionaalne intelligentsus tal lihtsalt puudub. Ta ei mõista, et me ei taha sumbata lörtsistel tänavatel, kingad jääkülmast veest nõretamas. Ta ei saa aru, et tuleb õigel ajal tulla ja õigel ajal minna. Ta ei taipa teha paljusid asju, mida viisakad inimesed teevad. Seda, mille peale on rajatud meie ühiskonna tuhandete aastate pikkune eksistents ja olemasolu. Et püsiväärtused on nurgakiviks, mitte nendest kõrvalekaldumine. Meie talv on lihtsalt ärahellitatud aastaaeg. Ta teab, tal on trumbid tagataskus, millega ta nagu kunstküünte või silikoonrindadega vehib. Või siis ülearetatud muskulatuuri või uue BMW-ga, kui nüüd võrdõiguslikuks minna. Võtab irvitaval ilmel jõulud, aastavahetuse, suusarajad, laste liumäe, lumememmed ja mida kõike veel tagataskust välja ning lehvitab irvitades meie silme ees. Ta teab, et tahtejõuetu ja nõrk inimene ei suuda ilma nendeta. Talv teab, et inimesed on oma stereotüüpide ja traditsioonide orjad. Kuid ometigi võiks me ennast kätte võtta ja talvele tema koha kätte näidata. Võiksime näidata, et palm kõlbab ka jõulupuuks, et vastlaliugu saab teha ka spaa keerlevas torus, et lumememme saab ehitada põhust, et aastavahetus t-särgi väel rannal piknikku pidades on sama väärtuslik kui lumehangede vahel jne. See ehk paneks talle aru pähe. Kuid ma olen realist. Inimene on nõrk. Ta ikka usub, viimase hetkeni usub, et teine end parandab. Talv, mu sõbrad, on parandamatu. Ja põhisüü sellest lasub meil endil. Kena, järjekordset tujukat ja manipuleerivat talve teile mu kallid.

elu mõte

Pealtnägijas näitab praegu lõiku isa Vissarionist. Huvitav. Piibel räägib valeprohvetitest päris palju. Matteuse evangeeliumi 24. peatükis on kirjas:
Kui siis keegi teile ütleb: "Ennäe, Kristus on siin!" või "Ennäe, seal!", ärge uskuge, sest tõuseb valemessiaid ja valeprohveteid ja need pakuvad suuri tunnustähti ja imesid, et kui võimalik, eksitada ka valituid. Vaata, mina olen teile seda ette ütelnud. Kui teile siis öeldakse: "Ennäe, ta on kõrbes!", ärge siis minge välja; "Ennäe, ta on kambrites!", ärge siis uskuge!
Eks ta ole. Religiooni teemal on raske vaielda. Usk on selline asi, mille olemise või mitteolemise üle inimesed kohut mõista ei tohi. Kuigi me kipume. Ka mina. Inimese usk, mis iganes religioon see ka pole, pole minu jaoks probleem. Halvaks lähevad asjad siis, kui teisi halvustama hakatakse. Ometigi. Kõigil nn raamatureligioonidel on oma arusaam teistest uskudest. Enamasti kuulutatakse need valereligiooniks. Ja kuidas see teisti olla saabki. Aga, kui religioon jutlustab armastust, siis peaks kogu suhtumine olema selles võtmes. Kui see puudub, on asi kurjast. Teine asi, mis mind närvi ajab, ja ma olen sellest ka vist varem kirjutanud, on see, kui kritiseeritakse aga endal puuduvad igasugused teadmised kritiseeritavast. Eestis on see massiline. Kogu see jutt inkvisitsioonist, raudrüütlitest jne, on puhas lollus ja harimatus. Ei hakka siin ajalugu lahti seletama, aga stereotüüpsed arvamused meie ümber on ikka totaalselt puusse. Kuid eks minulgi on armastavat suhtumist vaja. Lõpetuseks ütlen, et ma pean lugu inimestest, kes otsivad. Kas nad alati leiavad, aga otsiv inimene näeb endast kaugemale. Elu müsteeriumi üle mõtsiklemine on üks parimaid ennast arendavaid tegevusi. Jõudu teile selles.

haiguste ravi, kontrollitud

Ei ole võimalik, et üks inimene on kaks päeva järjest haige. Nohu ja köha on väga nõmedad. Öösel vähkresin ja ärkasin kogu aeg üles, sest vahepeal oli tunne, et ei saa nagu hingata. Praegu, kuigi kell on juba 12 läbi, on padja nägu peas ja magamatuse tunne. Peab siis teemaratoni korraldama. Meega kuum tee ja soe tekialune. See on minu saatus täna. Tõsi, tööl pean ikka korraks käima. Üks koosolek toimub ja selles osalejad ei ole ainult minu maja inimesed ja nad ei saa iga kell tulla. Hõivatud tüübid noh. Aga küll ma terveks saan. Hoidke ennast ja ärge unustage, et peab soojalt riidesse panema.

keerdkäigud

Sein täis väljakutseid.

On päris naljakas, kurb, veider, imelik jne, kui saad aru, et inimesed valetavad. Varjavad oma väikest või suurt tõde ja ei julge seda välja öelda või vähemalt viisakalt vihjata. Ma ei ütle, et ma olen inimeste peensusteni tundja, aga mõned asjad on õhust selged. Ja ega ma ise parem pole. Ausus, ausus, ausus eksole. Ainus probleem on, et vahel on kergem - mitte just valetada, aga mitte tõde välja öelda. Ja siis see kõik vindubki. Kuigi vahel on asjadel nii mitu kihti, et võibolla on nii targemgi. Sest must-valget maailma pole olemas.

kraadiklaasi salamissioon hispaanlasena

Jäin öösel haigeks ja olen siiamaani. Nii nüri, nii nüri on. Töö läks normaalselt, aga õhtul läks kõik pekki. Ei tea, kas õhtuti ongi raskem, kui mingi viiruse oled külge haageldanud? Igatahes muutusin pahuraks ja kannatamatuks. Pidin veel linte läbi vaatama ja tekste välja kirjutama ning tegin seda umbes kolm korda aeglasemalt kui muidu. Siis sain teada, et üks projektis osalenutest on samuti haige ja kogu see vaev, mille pärast ma täna pingutasin, lükkub laupäevale. Oi pekki maeivõi!!! Oleks võinud kodus ennast ravida. Seda ma ka praegu teen. Homme eriti ei pinguta. Üritan käpelt hakkama saada, ühel koosolekul käia ja siis vudinal koju teki alla. Ja saatke mulle läbi õhu ja sms-de tervist.

tänase päeva laulud

Lühiülevaade elust.

Nädal hakkas täie hooga peale. Läks see esmaspäev nagu läks, aga ülejäänud nädal nõuab kõva pühendumist. Tuleb laiskus endas puuri panna ja tuima tursanäoga tööd rabada. Saame hakkama.

Pangakonto tegi peale korteri kommunaalmaksete ja telefoniarve tasumist UHUUUU! Juhtub. Ja jälle, saame hakkama.

Imelik, aga ikka on vajadus mõne sõbraga kokku saada. Vist olen mõne neist unarusse jätnud ja nüüd on, kas:
1. süümekad
2. rahuldamata sõprusevajadus
3. nõrkusehetk
4. kõik see koos.

Sain täna naabriga koridori ukse ees kokku. Ta oli veidi napsitanud ja rääkis ja rääkis ja rääkis, mida kõike oleks meie maja juures vaja teha. Kuna ma olen väikestviisi meie ühisuse pealik, siis jõllitavad nad kõik mulle oma niiskete silmadega otsa, arvates, et ma abrakadabra imeväel mingi miraakli korda saadaksin. Katust oleks vaja kõpitseda või uus panna. Korstnad ja lõõrid korda teha. Fassaadiga jamada jne jne jne jne jne jne. Kas ma tõesti näen asjaajaja moodi välja. Lihtsalt siis, kui ma sellesse majja kolisin, toimus mõne aja pärast meie maja haldava firma kontoris ühisuse koosolek. Arutati, et kas pikendada nendega lepingut ja mida oleks vaja maja juures teha. Ma kobisesin seal moka otsast, et kui mingeid otsuseid hakkate vastu võtma, siis ma tahaks neid pabereid näha, et keegi miskit rumalat ei teeks ja mina nagu ullike omast taskust tühja kinni ei maksaks. No pakuti mulle kohta juhatuses. Mõtlesin, et nii hull see nüüd küll olla ei saa, et mu nahk krimpsu tõmbab. Olin nõus. Kinnitati ära. Tegelikult sain alles tagantjärele aru (keegi seda tol hetkel välja ei öelnud), et olin hoobilt pealikuks kinnitatud. No ja nüüd ma olengi see ahv, kellelt trikke oodatakse. Ainus hea asi on asja juures see, et mulle saadetakse iga kuu võlgnike nimekiri koos nende võlgu oleva summaga. Huvitav on natuke eksole. Aga alguse juurde tagasi. Sain naabriga kokku ja see muudkui rääkis ja rääkis. No eks ta tahtis napsise peaga lihtsalt vestluskaaslast, aga ma ei ole just eriline suhtlemisgeenius eksole. Piinas mind ära päris kohe. Kaine peaga tore mees, aga kui joonud on, siis tahab rääkida. Ja alati ühest ja samast asjast - majast. Ja sauna tahab ka keldrisse teha. Kangesti kohe tahab. Mina ei taha. Pole vaja mingeid jõuramisi seal. Pealgi on miljon olulisemat asja. Jutt lõppes täna poliitikute kirumisega. See on üks kõige jubedamaid teemasid, kui seda ilma igasuguste argumentideta tehakse. Kamoon. Poliitikud on vahel affid küll, aga niisama asja eest teist taga pole ju mõtet. Mitte kedagi pole mõtet. Kiruda ma mõtlen. Sain lõpuks siiski ikka tulema.

Nonii, kõik. Mitte midagi huvitavat ja moraali ka nagu ei järgnenud. Seekord jääb nii. Olgem leplikud. Lemmikud olete.

iltapäivä ja aamu

Ja ongi nii! Hommik on õhtust targem. Päriselt ka. Väike kohv, Terevisioon, dušš ja elu hakkab veerema. Kas just nagu hernes, aga ümmargune on ta küll. Ja ümmargune füüsikaseaduste vastu ei saa. Aga nüüd võtan jalad alla ja sammun töistele väljakutsetele vastu. Tipa-tapa-tipa-tapa-tipa-tapa-t i p a-t a p a-t i p -t a-t...

sad friend poem

Tean, tean, et peaks tegelikult juba vaguralt magama, aga und ei tule. Halvad mõtted on peas ja teevad liiga. Saan aru küll, et ma mõtlen üle ja kujutan ette, aga paraku on pea puhastamine suht raske töö. Mitte võimatu, loodetavasti, aga aega ja tahtmist nõudev ettevõtmine. Ja muidugi, hommik on õhtust targem. Sest midagi väga hullu ei ole. Vaatasin telekast mingit filmi ja seal oli paar asja, mis mulle haiget tegid. Nüüd üritan voodis häid mõtteid mõelda ja kuidagi magama jääda. Homme on pikk päev ja puhata on vaja. Saaks juba see kõrvaltöö otsa. Mitte, et see oleks midagi halba, aga aega röövib tohutult. Veel kolm nädalat ponnistusi ja saab asjaga ühele poole.

Täna on selline tunne olnud, et tahaks kangesti mõnda inimest näha. Suur kiusatus oli õhtul helistada või sõnumeerida. Aga kaine mõistus sai võitu. Esiteks on pühapäeva õhtu ja inimesi ei maksa tülitada. Teiseks, mida ma oleks öelnud. Et kulla sõber, nii tahaks sind näha ja sinuga rääkida. Ei, ei, mitte millestki konkreetsest, aga lihtsalt. Ma arvan, et see poleks just väga meeldiv, et sellise asja pärast kedagi pühapäeva õhtul isiklikust vaikelust välja rebitakse. Või noh kellegiga, ega mina ju ei tea inimeste eraelu, olemisel tülitatakse. Nädalalõpu viimased rahulikud hetked ja siis ilmub kuskilt välja tüütu sõber, kes rääkida tahab. Aga ka sellest saan ma üle. Nüüd ruttu tuttu.

rosin pilaffis

Täna on üks nendest päevadest, kus ma luban endale, et olen edaspidi korralik ja ontlik poiss. Homme ma muidugi enam nii ei mõtle. Ja üldse, miks inimesed nii muutlikud on? Uppudes lubad uhket lühtrit, aga kui jalad põhja toetuvad, mõtled kus kohas lähim kõrts asub. Olgu, inimene on inimene on inimene.
Eile olin nõksa linnas ja sain paari sõbraga kokku. Sellepärast täna kass toas puuksu lasebki. Hoian akent tuulutusasendis ja kordan endale lolli järjekindlusega, et homme on parem päev. On ka. Ainult et pikad tööpäevad tulevad. Töö tuleb ära teha, tähtaeg annab jalaga tagumikku. Saame hakkama. Nüüd hakkan sööma. Kohtume veel.

möhh

Nägin paar päeva tagasi und, et Venemaa ja Läti president seisavad kõrvuti ja Läti president joonistab oksaga liivale midagi ning küsib Venemaa presidendi käest, "Mis sa arvad, mida sa näed?" Siis ma ärkasin üles. Aga ma teadsin, et selles joonistuses peitub meie kõigi,ehk siis Venemaa naaberriikide, vastus selle suure karu ahistamisele. Paraku ei näinud ma seda unenägu lõpuni, mistõttu on vastus endiselt õhus.

siseelundite meeleavaldus

Võiks sisekaemusega ka tegeleda vahelduseks. Et kuidas mu õrn hing elab. Keskmiselt. Tõesti. Sest ühest asjast olen ma aru saanud või õigemini suurest hunnikutest asjadest. Ma ei kõlba (ei taha) spiooniks, tippjuhiks, vallandajaks, piletikontrolliks, juuksuriks, programmeerijaks, pugejaks, pornostaariks, linnuloetlejaks, liinitööliseks, poliitikuks, homobaari omanikuks, üldse baari omanikuks, selgeltnägijaks, ärimeheks ammugi, põllumeheks, sõjaväelaseks, filmikriitikuks, muusikast rääkimata, taksojuhiks, rumalate inimeste töökaaslaseks, kuulsuste elu ja muid kollaseid uudiseid kajastavaks ajakirjanikuks, autoremondilukksepaks, sukeldujaks, stjuuardiks ja piloodiks, prostituudiks, klienditeenindajaks, narkoärikaks, arstiks ja üldse meditsiinitöötajaks, sportlaseks, politseinikuks, reformierakondlaseks, lasteaiakasvatajaks, tehnika-jejejejee-inimeseks, botaanikuks, tsirkuseartistiks, metsavahiks ja muidugi jahimeheks, noorsootöötajaks, ehitajaks, transporditööliseks, pulmaisaks, mänedžeriks, ismiks, tikkijaks, tantsijaks, moekunstnikuks, naisteajakirja toimetajaks, kriminaaliks, kuningliku pere liikmeks, kummituseks, ainult klikliks teie arvutis, tsirkuseartistiks ega ämblikmeheks, riigiametnikuks, upsakate-ennastäis-staaritsevate saatejuhtide toimetajaks, näitlejaks, joodikuks, valgeks ekraaniks teie elufilmile, soovimatuks vastutulijaks, talve nautivaks olendiks, linnuks, loomaks ega ussiks... pakkuge ise ka, aga ärge solvake,,,

x x x

Tänane päev läks iisisti. Kirjutasin eile kella nelja-viieni öösel lugusid kokku ja tänane montaaž kulges kergelt. Mingi tunnike või poolteist olin platsis ja siis sain vabakäigu. Käisin korraks töölt läbi mõtteid genereerimas ja siis põikasin Viru keskusesse. Aga kuna rahamäed sahvris on sootumaks kokku kuivanud või hiigelhiirte poolt laiali tassitud, siis pikemalt tšillima või hängima ei jäänud. Kobistasin koju. Püüdsin natuke veel tööd teha, aga viimased terve mõistuse raasud karjusid Ernesaksa taktis, et PUHKA PUHKA PUHKA!!! Kui juba lauluisa taktikepp miskit tiksutab, siis peab kuuletuma. Puhkangi. Nagu mauk. Homme pean küll tööle minema, aga pekki sellest eksole.

Ahjaaa, täna pean kindlasti lotopileti ostma. Mul on tunne ja mitte ainult minul, et kui ostan, siis võidan. Käisin kolleegiga tööl koridori peal juttu rääkimas ja panin ukse kogemata kinni. Võtmed nagu alati, jäid sisse. Kolleeg aga passib samas toas bossiga ja käisime kontrollimas, äkki tema laual on midagi ukselukule suupärast. Mitu võtit oli ja kohe esimene keeras. Mis tähendab, et täna on vedamise päev. Jah, anje andeks, aga seekord pühite te džäkpotist suu minu kasuks puhtaks.

Aga muusikamaitse on mul enda arust ikkagi hea.

pioneeri mölapidamatus maksis talle koha

Raporteerin.
Täna oli terve päev mööda Eestit kärutamine. Valgustasime inimesi rohelise valgusega ja mina küsisin küsimusi.
Umbes kella 19 paiku jõudsime Tallinnasse tagasi.
Peale seda 1,5 tundi materjali läbivaatust ja ülesmärkimist.
Umbes kell 21 jõudsin koju.
Nüüd vaatan kirjutatut üle ja panen rida kokku.
Homme (täna) on esimene kokkukeevitamine.

Lühikokkuvõte: võttepäev, intervjuud, läbivaatus, loo kirjutamine ja montaaž.

Küll on tore olla ori.

Ja ma ei suuda seda pilti siia üles riputamata jätta.


Ja kell on juba pool kaks!!!

sul läheb vaja vaid hõbedast tordilusikat

Tegelikult ma ei nurise. Kuigi vaba aega muffigi enam pole, pole masendus mind murdnud. Ja loteriipiletiga võidan ma niikuinii. Kõik teised halvad asjad proovin endaleiutatud stressiravimiga kontrolli all hoida. Aitab.
PS. Praegu tuleb telekas minski päris nõme libahundifilm. Naljakas suisa. Aga ma ei pea ju vaatama eksole. Ei vaatagi. Lähen tuttu.
Nii lühike see sissekanne tuligi.

alaline hala

Kurdan natuke oma töist saatust. Asi selles, et lähemal ajal ei ole mul üldse puhkepäevi. Töö sööb kõik ahnelt ära. Sel nädalavahetusel teen kuni neljapäevani põhitööd ja reede ning laupäev rassin kõrvalasja teha. Pühapäeval naasen jälle põhitöö juurde. Kus on õiglus ma küsin?!? Ma olen ennast nagu viimane ori tööle ohverdanud. Ja mida ma vastu saan? Natuke kroone ja kõik. Oleks, et palju, aga ei, näpuotsaga. Ei ole õiglust siin maa peal. Ja kui ongi, siis on ta puhkusel. Eks ma ootan ta ära. Ükski puhkus ei kesta igavesti. Küll ta ükskord mu uksele koputab ja suured hambad irevil tervitab. Nii on. Ajeee.

kollane, hobujõuline ja sõbralik nupuke

Täna on jälle laulu- ja tantsusaadete päev. Ma olen vist hälvik. Mulle ei lähe absoluutselt mingite tähekeste kägisemised ega koperdamised korda. Ma ei saa aru, miks inimesed neid saateid vaatavad. Pekki, laulgu ja tantsigu, aga mis see minusse puutub. Miks seda näitama peab. Miks mind peaks kottima, kuidas keegi poliitik, tantsib või laulab. Mind ei koti ka, näiteks millises poes ta käib ja mida ta millestki, mis tema professiooni ei puutu, arvab. Aga see tungib läbi ukse ja akna minu isiklikku inforuumi ja risustab seda mõttetu haisva saastaga. Ma olen juba väsinud neist kollastest-roosadest "uudistest". See sõnnik peaks olema korralikust ajakirjandusest betoonseinaga eraldatud. Teed näiteks postimehe veebiversiooni lahti ja oled sunnitud neid jõledaid pealkirju lugema. Juba see tekitab ängi ja viha. JÄTKE MIND RAHULE!!! Oeh, ega minu virisemisest kasu pole. Tuleb kuidagi edasi elada. Vähemalt võin ma käe südamele panna ja kinnitada, et ma ei ole alates augusti lõpust MITTE ÜHTEGI kroonikat, justi ja muud sarnast paska lugenud. Ja uskuge, vaimne tervis on hulga parem. Elukvaliteet ei ole halvenenud, vastupidi. Soovitan.
Et mitte vihased noodid kõlama ei jääks, siis lõpetan natuke positiivsemalt. Vähemalt üritan. Sain lõpuks nii kaugele, et käisin autoga hoolduses ära. See on tore. Paraku lõi arve selle eest mul hinge kinni. 10679 eesti raha taheti!!! Jube. Hooldus on puhas väljapressimine. Näiteks ütlesin neile, et palun, ärge mulle klaasipesuvedelikku pange. Ma teen seda ise. Ei. Affid panid ja koorisid selle eest 116 krooni. Pealegi ei pannud nad klaasipesupaaki korralikult täis. Mingi liitri jagu oleks veel saanud panna. Ise täites saan ma 50 krooniga hakkama. Audi esindus on nõme. Järgmise hoolduse teen kindlasti mujal. Ma ei pea nagu loll ennast hingetuks maksma. Ahjaa, mul põles enne armatuuril heitgaasi tuli. Hoolduses lubati likvideerida, et ilmselt on probleem mingis katalüsaatoris. Sittagi. Hooldusest ära sõites oli kõik bueno, aga kui samal päeval teist korda sõitsin oli tuli jälle platsis. Järgmisel nädalal teen vihase kõne. Sellised jamad lood siis. Hunnik pappi ja suitsev summuti.

No ei õnnestu kuidagi positiivselt lõpetada. Aga proovin siiski. Tervitan kõiki sõpru ja soovin neile sooja talve.

karabass barabass minus

Kallid lapsed, täna tahan teile jagada õpetussõnu selle kohta, kuidas pole õige laupäeva õhtut veeta. Kuigi pealtnäha oli kõik õige, ajas üks pisiasi kõik lörri. Aga alustame normaalsest. Eile oli pikk ja raske tööpäev ning kui see lõppes, otsustasin seda tähistada. Üks vaheetapp oli õnnelikult möödas. Läksin peale tööd koju ja avasin väikese humalajoogi. Natukese aja pärast tulid paar sõpra ja võtsid mu takso peale. Sihtpunkt: sünnipäev. Oli keskmiselt tore. Peale seda läksime linna. Bosse peole. Rahvast oli palju. Pärast seda viis väike teerajake mind Levist Välja. Seal jõudsin väga vähe olla - tellisin takso ja läksin koju. Kõik oleks olnud hea ja tore, aga ma olin päeval söönud ainult kausitäis suppi ja kõik. See ei ole normaalne. Pidu ei tohi mitte kunagi tühja kõhuga pidada. Esiteks on alkohol siis agressiivsem ja minul läheb süda ka pahaks. Nii ka juhtus. Peo lõpus oli tegemist ainult iseendaga ning mingist normaalsest suhtlemisest ei tulnud midagi välja.

Aga nädalalõpu pidudel on ainult üks eesmärk - see on sotsiaalne tegevus, mitte mõttetu alkoholitarbimine. Nii läkski kõik lörri. Üritan edaspidi tühja kõhuga mitte pidutseda. See on nii mulle, kui ka teistele, parem. Pole ju kena, kui õhtu mõttetult täis pea ja iiveldusega lõppeb.

Ja kui juba südame puistamiseks läks, siis mingu pulgad ka eksole. Ma käitusin jube ebaviisakalt ka eile. Kadusin kellegile ütlemata lihtsalt ära. Tellisin takso ja sõitsin koju. Kui keegi, kellega mina koos olen, nii ära kaoks, siis ma oleksin küll natuke nõutu. Pehmelt öeldes. Piinlik igatahes. Nii pole ilus. Vabandan. Olen tulevikus parem.
Olgu, ehk kirjutan pärast midagi veel. Seniks ciao.

konna kossid

Täna püstitasin enda absoluutse rekordi. 21 inimest järjest. Kõlab kentsakalt, aga nendele 21-le tuli esitada küsimusi jne. Ma saan aru, et 3-4-5-ga, aga 21!!! Raske oli, piir oli käes, aga hakkama sain. Uuuuuuh. Ai-ai-ai, tegelikult 20 inimest, sest sõber T. päästis ühe inimesega, kellega ma ei tahtnud silmast silma kohtuda, välja. Nüüd on see seljataga, aga terve see kuu on nädalavahetused vist töö nahkas. Nii palju pean ütlema, et kõik need 21 olid tegelikult tublid ja head inimesed. Isegi natuke süümekad tuli peale, et ma ise nii tubli pole. See vabatahtlike maailm on tegelikult uskumatult altruistlik. Ja kui veel rohkem avameelsemaks minna, siis nendega rääkimine oli omamoodi meeli avardav kogemus. Pani mõtlema ühiskondlikule empaatiavõimele jne jne jne. Tublid on. Vähemalt paljud neist.

Tegelikult on kogu aeg mõtteid, mida blogistada, aga vist olen laisaks muutunud. Lükkan edasi muudkui ja nii ei jõuagi tegudeni.

Väike ääremärkus härra Obama kohta. Vaatasin tema kõnet, mida ta võidu puhul pidas ja silm puhkas kuulajatel. Sellist ekstaatilist katarsist näeb vaid äärmusreligioossetel koosolekutel. Naljakas. Muud uue mustanahalise härra kohta ei kirjuta. Aeg näitab.

Lõpp.

jõudis kohale

Üleilmne depressioon ja langus jõudis mulle kohale. Mitte, et ma kohast lahti oleks saanud, aga väga head tuttavad küll. Ja see teeb tuju nii sitaks, et tööisu enam absoluutselt pole. Mis mõttes hoiame kokku? Kui mõistus küla peale läheb ja otsused absurdi piirimail kõiguvad, siis millest me räägime!!! Kahjuks ei saa konkreetselt asjadest rääkida, aga kurbus tuleb peale. Lihtsalt nii ei saa ja nii ei või ja nii ei tohi! Aga tuleb välja, et saab, võib ja tohib. Ja see ongi hirmutav. Ma eriti ei muretse enda pärast, aga lollide otsuste eest makstakse kunagi ränka hinda. Paraku on siis juba hilja.

kuulamist, vaatamist, plinkimist

Järgmise aasta 23. veebruaril tuleb siis välja Morrissey uus plaat "Years of refusal". Vahva. Kuuldavasti järgneb sellele kontserttuur ka, aga esialgu mitte Euroopas. See on paha. Aga millegipärast ma arvan, et ega ta siiakanti tulemata ei jää.
Üks naljakas dokumentaalfilm tuleb ka varsti välja. See räägib Mozi Los Angeleses elavatest latiinofännidest. Aga vaadake ise treilerit.

tanguterake

Laisk kirjutaja olen viimasel ajal olnud. Kiire on olnud ja üldse. Muidu kõik korras.
Paar päeva tagasi pingutati breketeid ja siiamaani on hambad hellad. Süüa eriti ei saa. Aga küll üle läheb.
Eile oli kolleegidega väike pidu. Lahe oli. Pärast veel natuke linnas, aga seal midagi ei juhtunud. Kobisin koju. Ostsin paar pudelit õlut ka kaasa ja plaanisin ühe sõbra juurest läbi minna, aga tundsin, et vist pole eriti mõtet. Väsinud noh. Õllesid ei viitsinud tassida ja jätsin nad lihtsalt maha. Eks ta ole. Inimesed oskavad vahel imelikud olla. Nii minagi. Üldse oli eile kuidagi imelik. Peo lõpufaasis ma mõtlen. Tundub, et rumalate inimeste vältimiseks pole tervislik lõbustusasutusi väisata. Aga mis siin ikka vinguda. Elame edasi.
Tulev nädal on väga töine ja laupäev on pikk. Ise selle enda kaela võtsin.
Rohkem nagu ei oskagi midagi kirjutada. Jääb siis nii praegu.

ihuarsti nakkushaigus

Mu hambad valutavad täna nagu ... . Pingutati breketeid. Õuh. Kõik.

vajan koera, kurja koera

Täna oli nii jube kass, et karju appi. Õnneks on nüüd olemine normaliseerumas. Söömine aitas. Selline tunne oli, et ma ei võta enam kunagi alkoholi suu sissegi. Asja võimendas veel Mihkel Rauaga tehtud intervuu lugemine, kus ta rääkis oma alkoprobleemist, mis ta enda sõnul peaaegu hauda viis. Prrrrrr!!! Õudne. Homme on õnneks kõik hästi. Täna kavatsen rahulikult teleka eest tiksuda. Ärge lootkegi, et ma neid tõehetki ja tantse ning laule vaatan. Ei iial. Ikka kvaliteetsemat. Kavatsesin alguses "Miss Marple" vaadata, aga siis avastasin, et Neljas näitab "Apocalyptot". Seda siis vaatangi. Ja olen muidu säästurežiimil. Elagu Eesti!

megabait

Et kõik ausalt üles tunnistada, siis mulle meeldivad stockmanni hullud päevad. Ausalt. Sest kui sa oled asjalik ja kobe tüüp, kes on endale selgeks teinud, mida ta tahab ja ei lähe hulluks, siis on võimalik nendelt päevadelt endale korralik tagavara varuda. Päriselt. Muusikaosakond on kindlasti koht, mida tasub külastada. Vahepeal repliigi korras, et "Heysátan" on ikka sigahea närviderahustaja. Aga edasi. Ostin seal minagi miskit. Mind üldse ei häiri rahvamass, mida mõned talumatuks kirjeldada jõuavad. No kuulge, suurlinnas on kõnniteel sama ju. Või mis iganes. Poos, poos, poos. Ja samas, eks põlgajatel on ka omamoodi õigus. Mina lihtsalt ei ole negatiivne ning kasutan juhust. Ma tean, et stockmann kasutab hullude päevade puhul oma partnerite puhul jõupositsiooni ja sunnib neid kaupa sisuliselt omahinnaga müüki panema. Ja see mulle sobib. Kui teile mitte, põdege edasi. Ja kui aus olla, siis tegelikult on isegi neil hindadel kasumimarginaal küljes. Vähemalt plaatidel kindlasti. 110 krooni eest ostetud plaat on ikkagi kallis ju. Olgu. Armastan teid. Lõpp. Praegu.

mauhti karsumm

Eile käisin siis õlleõhtul. Kolleegidega. See on traditsiooniline kolleegidega koosistumine. Koosseis on aastate jooksul peaaegu sama olnud. Vahel lisanduvad mõned uued näod ka. Üks eile. Aga et kuidas läks? Tore oli. Lõpuks maandusin linnas ja see oli ilmselt viga. Ma olin pahur, natuke õel, isegi kergelt kuri ja ilmselt rääkisin kahe aasta rumala jutu limiidi täis. Selliseid inimesi ei armasta keegi. Ja õigusega. Aga ma parandan ennast. Olen edaspidi toredam ja kenam inimene. Ma saan hakkama küll. Muidugi pean pingutama ning vaeva nägema, aga ma olen selleks võimeline. Parem hiljem kahetseda kui üldse mitte eksole. Sellised lood. Mis siin ikka pikalt kirjutan. Elame edasi.

Praegu on külaline, E. Ta palus, et ma kirjutaks siin, et ta on külas. Ma siis kirjutasin. Ole tubli E.

futuristlik pintslitõmme

Kuna ma kogu aeg kirjutan sellest, mis olnud, siis praegu panen kirja paar rida mu tulevastest tundidest. Rahvalikus vormis loomulikult.

1. Teen töö ära ja lähen poodi.
2. Poest ostan asju. (süüa ja juua)
3. Pealse seda lähen koju.
4. Kodukeses hakkan kirjutama. On ühed tähtsad mälestused, mida pean kirja panema. Kuniks mälu sündmuste eredust mäletab.
5. Võtan ka mõned õlled. Miks? Sest must lagi on mu toal. Teisel toal on päikseline lagi, aga musta laega ruum rõhub liialt. Mul on kõik korras tegelikult, isegi väga, aga alati ei peagi ju asi endas olema. Lõppude lõpuks oleme sotsiaalse niidistikuga rohkem teineteisega ühendatud, kui ise arvatagi oskame. Ja mida tugevam niidistik ja mida rohkem ühendusi, seda õnnelikum inimene on. Paraku toob see kaasa ka muret. Kui ühel selle niidistikuga ühendatud inimesel halvasti läheb. Nii vähemalt väidavad teoreetikud. Muidugi on neid, kellele lähedased korda ei lähe. Nendest ma ei räägi. Hinnangut ka ei anna. Aga jah, sellised lood on. Valu vaja leevendada.
5. Kui olen kõige sellega tegelenud, siis lähen magama.
6. Ärkan reede hommikul. Kosun ja kasin ennast.
7. Lähen tööle ja samal päeval ühe oma sotsiaalse võrgustiku olulisima osaga kokku. Kuidagi jagan aega nende kahe vahel.
8. Tulen koju ja kasin ennast.
9. Lähen vanade kolleegidega traditsioonilisele õlleõhtule.
10. Kui see lõpeb, siis kas lähen koju või mõne kolleegiga korraks linna peale laiama.
11. Kõik lõpeb kodus. Voodis. Unenägudega.

Selline on mu lähitulevik. Igav, väikekodanlik ja küllaltki rutiinne. Tehke järele.