30 juuni 2008

eemale eemale rustikaalsusest

Tulin täna siis oma urust välja ja istusin meie kena Vabaduse väljaku äärde vabaõhukohvikusse potsti maha. Platsil keeb elu, kougitakse sillutist üles, ekskavaatorid möirgavad, suur auk aina suureneb, äge. Tänavamelu võib igal pool nautida, aga ehitusmiljööga kohvikuid just väga palju pole. Eksootika. Elu keeb. Kõik muutub. Igaveseks. Inimkäsi koos rauast abivahenditega teeb muudkui meie elu mugavamaks. Et autod ära mahuks ja maju ka. Mis võiks urbaniseerunud inimolevusele veel mõnusam olla. Puhkuse ajal olla otse keset ränka tööd. Endal käpp puhas ja õlleklaas nina ees. See on atraktsioon ja mitte tavapärane. Vot see on puhkus.

loos moos koos toos noos doos poos hoos roos soos

Keegi pole helistanud:(((
Ma luban pühalikult, et esimese päeva jooksul helistanute vahel loosin välja auhinna. Ausõna.

mina, jah mina

JA TA PÖÖRLEB IKKAGI!!! HELISTAGE MULLE!!!

vahel on illusioon, et keegi kuuleb

Hakkasin just oma mobiilioperaatorile halavat-tigetsevat kirja kirjutama, et miks, oh miks pole te mulle uut kõnekaarti saatnud. Kirjutasin juba oopuse valmis ja otsustasin enne selle ärasaatmist igaks petteks veel näpud postkasti surada. Olin hommikul EPL'i juba kirjakastist ära toonud ja arvasin, et posti tuuakse ainult kord päevas, aga võta näpust. (Mitte nii kõvasti ohmud!) Näpuotsad puudutasid midagi ümbrikulaadset ja minu senimaani hajus pilk selgines. Ümbrik telefonioperaatori logoga! Ujeee aujee uhuuuu!!! Rebisin värisevate näppudega kuvääri lahti ja seal ta oligi. Nutuvõru suu ümber venis breketeid paljastavaks naeratuseks. Kolme ahvi kiirusega toppisin kaardi mobiili ja lülitasin ennast levisse. Ainult et mida polnud, seda polnud. Nagu oleks Lääne-Siberi tundrasse sattunud. Üks väike nutune nukker kississilmne tundraelanik (mina) oli, levi ja põhjapõtru polnud. Proovisin nii ja naa. Ei miskit. Hiiglaslikku lotovõitu pole ma siiani võitnud, nüüd siis veetakse leviga ka alt. Täielik fiasko. Kas ebaõnnestumistesse ongi mu saatus maetud. Tundus, et peangi nüüd edaspidise elu äbariku rolliga leppima. Õnneks on mul kodus veel säilinud selline relikt nagu lauatelefon. Ma ütlen teile, vanad, järeleproovitud asjad juba alt ei vea. Edaspidi austan agaralt hallpead ja kummardan usinalt kulupead.

Võtsin operaatorile kõne ja kurtsin oma kitsikust. Neiu teiselpool toru soovitas telefoni viieks minutiks välja lülitada ja lubas, et kui siis uuesti sisse lülitan, pidi kõik korras olema. Viis minutit on möödas. Tõe tund on saabunud. Kohe, kas pole enam miski endine või pole minul võimet maailma muuta. Nuuks. Annan teada.

tõde tõuseb

SL Õhtulehes on uudis R.E.M.'i kontserdist rubriigi all Naistele:)))))) Õujeeee!

kõigile, kes kasse armastavad


Tahtsin esimese hooga kirjutada ETV Suvehommikust, aga otsustasin, et veel mitte. Kui üldse. Esiteks oleks tark neile veel paar päeva aega anda. Teate küll seda 100 kriitikavaba päeva traditsiooni, mis ametisseastuvale valitsusele antakse. Et keegi ei ole uuel postil kohe lõpuni kompetentne ja osavkäpp. Telesaatele 100 kriitikata päeva anda oleks ilmselgelt palju, aga paar-kolm ehk küll. Kui lõpuni aus olla, siis ega meediakriitikud ei anna tegelikult päevagi. Ookeanitagused telebossid tõmbavad viletsad vaatajanumbrid saanud asja pikema jututa eetrist maha. Silm ka ei pilgu. Mina nii julm ei ole. Teine põhjus on veidi isiklikum. Milline, seda ma ei ütle. Ütleme nii, et hale süda eksole.

Olgu.

Kuna telesaatest ei kirjuta, siis ei jää muud üle, kui ohjeldamatult viriseda ja vinguda. Seda enam, et see ei tule siinsetele blogikülalistele üllatusena. Minu mobiiilioperaator ei ole ikka veel mulle uut kaarti saatnud. Helistasin juba eelmise nädala neljapäeval ja lubasid reede või laupäeva jooksul saata. Täna on aga juba esmaspäev!!! Kus mu kaart on?!?!?! Kaua ma pean mingi simpeli kõnekaga ringi tuuseldama, mille numbrit pealegi keegi ei tea. Parem on siis üldse kännukas nurka visata ja vabamehe elu nautida. Kaua võib!

Mida veel. Alles see oli, kui Eestit väisas mees, (andke kõik J. H. vännid mulle nüüd andex) kelle muusikast saab aimu, millisena oleks kõlanud kommertsialiseerunud Hendrix. Ehk siis Lenny Kravitz, keda soojendas ei keegi muu kui Spiritualized. Minu jaoks asi omaette, kui soojendusbänd põhiesinejast vingem on. Kahjuks jäi Spiritualized nägemata ja kuulmata. Kas hakkas rahast kahju või olin lihtsalt laisk, ei mäleta enam. Nüüd on juhtunud midagi sarnast. Septembris esineb Tallinnas R.E.M. ja neid soojendab ei keegi muu kui We Are Scientists. Vinge ma ütlen, vinge. R.E.M. meeldis mulle kunagi päris palju. Siis huvi jahtus. Põhjusel, et nad ei suutnud enam minu jaoks huvitavad olla. Siiani ei suuda. (Pirtsakas olen vist) Kuid mul on kahtlane tunne, et seekord ma siis väisan nende silmale ja kõrvale serveerimise üritust. Ma ütlen, tark on valida häid soojendajaid. Või nagu ütleb inglise vanasõna, pole halba ilma, on vaid halvad riided. Seda parafraseerides, pole halba kontserti, on halvad soojendajad.
Iseennast ajab ka itsitama.

PS. Itsitama ajab veel We Are Scientists'i iseloomustamine - tantsuline indie-rocki punt. Kui kaugele saab minna asjade lihtsustamise nimel tehtaval lahterdamisel. Samas, mis ma mölisen siin eksole.

nukker pallike: scheiß

Mida öelda. Hoidsin Saksamaale pöialt, aga kahjuks jah... Lõpuks ei suutnud nad Hispaania vastu midagi. Päris kurb olen. Hispaaniale olen muidugi tänulik, et nad Venemaale 3:0 ära tegid. Kuid Saksamaa oli finaalis ikkagi minu lemmik. Läks nagu läks. 33. minutil lõi Fernando Torres mängu ainsa värava. Alguses tundus, et Saksamaa suudab midagi teha ja vastuvärava lüüa, aga teisel poolajal lagunes nende mäng laiali.
Torresest niipalju, et ta mängib muidu Inglismaa liigas FC Liverpoolis.
Saksamaa on enne kolmel korral Euroopa meistriks tulnud, Hispaania ainult ühe korra. Tänasest siis kaks korda.

Fernando Torres peale võiduvärava löömist.
(foto autor: Andrew Haslam / allikas: http://en.euro2008.uefa.com)

NUUKS NUUKS NUUKS
(autor: Miss O'Crazy San Franciscost)

Minu lemmikmängija, Saksamaa koodise kapten, Michael Ballack. Koduklubi Inglismaa FC Chelsea. Sellesama klubi, mille omanik on Venemaa üks rikkamaid mehi Roman Abramovitš.
(www.daylife.com)

29 juuni 2008

estivant

Mul on mure. Õigemini mitu muret. Sel suvel toimub liiga palju erinevaid üritusi, kuhu ma oma minimalistliku kultuurihuvi ajel minna tahan. Aga ei jõua ja ei saa. Esiteks napib aega ja teiseks raha. Järgmisel nädalal Franz Ferdinandile ja muudele kesvamärjukesefestaril esinevate koosluste kontserditele ma ehk jõuan. Aga laupäeval Kilingi-Nõmmele Schillingule ilmselgelt enam mitte. Millest on kahju, sest tahaks jala ka selle ürituse ukse vahele saada. Lisaks oodatakse mind külla ka mitmetesse taludesse ning onnidesse Eestimaa erinevais paigus. Aga kõige rohkem oodatakse mind emme ja issi juurde. Sellega oleks nagu kõik öeldud.
Rahast ei kirjuta, keda mu inisemine ikka huvitab.

mmmmmmmmmõnus

Loodan, et vaatasite ikka Náttúra vabaõhukontserti Reykjavikis. Lahe oli. Head ööd.

28 juuni 2008

võib ka varem


Björk and Sigur Rós annavad täna Islandil oma kodulinnas Reykjavikis Náttúra vabaõhukontserdi, mida ka internetis üle kantakse. Vaadata võib sealt. Kontserdi aeg peaks olema 19.00-00.00 kohaliku aja järgi. Islandi kellaaeg on meist kolm tundi taga. Ehk siis meie aja järgi peaks asi hakkama kelle 10 õhtul. Aga vaadake parem ise järgi.
Kenasid muusikaelamusi.

et jälle mina platsis, öhuhah

Jube lahe on reede õhtul kodus erinevat muusikat kuulata ja ennast uute asjade sisse kaevata. Vahel satub vanade sisse ka, aga kui pole kuulnud veel, ja üldse, siis on ikka uus. Kiigake teie ka.

27 juuni 2008

strummer

Nad oleks võinud selle filmi ka kavva võtta. Sellesse muusikafilmide nädala kavasse, mis juuli alguses Sõpruses on. The Clash lihtsalt on nähtus. Oleks on muidugi paha poiss.
Joe Strummerist veel nii palju, et tüüp suri 2002. aastal 50-aastasena. Rokkis ja rollis täiega.

Õnneks saab juutuubist ka kiigata.

pikad blondid

Andestage muusikaga pommitamine. Ärge ehmuge, need on head pommid. Aga eks pommitaja jaoks ongi tema lendu lastud pommid alati head:)))

purusta kõik, mida puudutad

Hea lugu. Kui igav on, laske heakuulda.
Ladytron

teod kõlbavad süüa

Ehee, see juutuub on ikka vahel väga pikkade juhtmetega. Postitasin sealt oma hetkemeeleolu bändi ja ei kippu ega kõppu. Eks ta homme, ülehomme või üleülehomme ilmub, kui kõik juba möödas ja unustatud. Elu selline.

linn ei oska mind omaks võtta või oli see vastupidi

Minna või mitte minna, selles on küsimus? Reede õhtu ju ikkagi. Samas, pole eriti kellega ja kuhu. Nagu alati. Antisotsiaalsete tüüpide igapäev. Et nutan vä? Lootke lootke, ei kavatsegi. Küll ideed tulevad ja inimesed ning kohad tekkivad. Ja küll minu saba ka ükskord lehvib nagu Moz'i mikrofonijuhe. Sööstan läbi öö ja puistan varjatud meeletusi. Kui ette jääte, kannatada ei saa. Või kui see siiski imekombel juhtub, siis kannatame koos. Eestikas. Ja kui täna uksed suletuks jäävad, siis ikkagi ei vihasta ega jonni. Kiusu pärast. Aga teile kõigile soovin küll kena reede õhtut ja laupäeva oma ka.

ossapele

Üks ajaveeb (K_k_r__n_) andis ootamatu laksu tänavusele kontsertsuvele, et Sigur Rós esineb 23. augustil Rock Cafes. See on küll esialgu kinnitamata info. Kuid kui nii, siis on see selle aasta üks parimaid kontserte Eestis. Ära hellitatakse meid. Aga eks tuleb ametlik kinnitus ära oodata. Piletid lähevad niiehknaa 5 minutiga.

öelge veel, et ma ei hooli

Nüüd te küsite, et mida suvel teha. Mina ütlen teile, mida.

Kõigepealt minge Õllesummerile. Jajaaa, sinna sinna. Te loete õigesti. Ei ole ogaraks läinud. Ma toon teile vähemalt neli põhjust.
1. kolmapäeval, 2 juulil Dahling (20.00 Rock Off laval)
2. neljapäeval, 3 juulil Zveri (22.30 Postimehe laval)
3. reedel, 4. juulil Franz Ferdinand (über über über!!!) (22.30 Postimehe laval)
4. pühapäeval, 6. juuli. HU? (19.00 Postimehe laval)

Zveri on vast eestlaste jaoks suht tundmatu. Bänd on muidugi üsna palju Eestis käinud, aga eks ta rohkem venelaste fännata on. Igatahes Zemfiraga võrreldes, kellel on pinu eesti fänne. Mina avastasin Zveri kuskil 4-5 aastat tagasi. Ma ei saa öelda, et ma teda just fännaksin, eriti kui uuemad lood on suhtkoht vene produtsentide poolt ära kohitsetud. Aga kuulamine on maitse asi. Pepsimatele indie-alternatiivi fännidele ei soovita. Milleks vaja vingus nägusid.

Dahling on Dahling. Õllesummeri tutvustus nende kohta kõlab vabadele ja veel vabamatele tüdrukutele kui isasireenide kaunislaul: "Dahling on 2000. aastal Tartus kokkutulnud bänd, mis koosneb viiest Tartus kohtunud sirgest ja ihaldusväärsest poissmehest...". Aga kõlbab kuulata ka hea muusikamaitsega meestele.

HU? seetõttu, et hoolimata ponnistustest ei ole mul neid siiani õnnestunud laivis kuulda. Nii et see on eelkõige minu isiklik roosa täpp Õllesummeri seljal.

Franz Ferdinandi kohta seletama hakata tundub kohatu. Kes siis neid ei tea eksole.


Teiseks minge kinno. Ausalt. 8. juulil tasub seda kohe kindlasti teha. Üksainus sõna: "Control". Kui ei usu, vaadake ise järele.


Nüüd on teile rohkem kui üks idee postkasti topitud. Ise teate. Ilusamatele loosin ühe päeva priipääsme Õllesummerile. Ilu kriteeriumid on loomulikult minu silmades. Teie omad ei loe.

uus sõltuvushaigus, inimesed kõrvapidi mastide otsas

Nii nii nii. Ostsin eile endale uue-vana mobiili. Operaator lubas uue kaardi ka saata. Loodetavasti jõuab täna või homme kohale. Homse suhtes siiski nii kindel ei ole. Ma ei teagi, kas laupäeval post liigub.
Uus-vana mobiil on täpselt samasugune nagu eelmine. Ostsin kasutatud, sest ei tahtnud palju pappi kulutada. Korpus oli muidugi tutikas. Praeguse seisuga tundub, et ka aku peab. Kolm kuud garantiid anti ja nädala jooksul saan ka aku välja vahetada, kui see ei pea.
Aga miks kasutatud ja odav (590.-)? Sest plaanin ikka tulevikus iPhone'i ära osta. No plaanin vähemalt. Teiseks ei taha ma pooletoobist, mõttetute lisavidinatega telefoni. Milleks mulle olematu kvaliteediga fotokas või mp3 mängija. Kui, siis juba suurelt, iPhone eksole. Ja kui ka praegune telefon jalutama otsustab minna, nagu mul regulaarselt juhtub, siis pole kahju. Ja nagu ma absoluutselt iga kord olen lubanud, teen ma seekord numbritest tagavarakoopia. Sest jube nõme on uuesti hakata numbreid koguma.
Ahjaa, uus-vana mobiil on hõbedane, hästi kergelt beežika varjundiga.
Praegu helistan Simpeli numbriga, mille stardipaketi kunagi tasuta sain. Aga see on ainult ajutine ja ei hakka seda numbrit levitama. Varsti helistage mulle mu vanale numbrile, sest ma pean uuesti teie numbrid kuidagi ju saama.
Levi teile.

valmistuge või emigreeruge

Utreeritud, aga siiski tõepärane. Ükskord me kaotame nagunii. Ehk siiski mitte.

ruuduline pall


Venemaa lihtsalt pidi kaotama ja kaotas!!! 3-0 Hispaania kasuks. See oli vaata et kõige olulisem mäng minu jaoks nendel jalgpalli Euroopa meistrivõistlustel. Niiiiiiiiiiiiiiii hea meel. Mul pole venelaste vastu midagi, aga nad teevad spordist ja eriti sealsetest võitudest mingi värdsaavutuse, et see lihtsalt on väljakannatamatu. Seega, head teed neil koju. Böööööööööööö!!!!

26 juuni 2008

milleks meile suvetibid, kui keegi lehte ei loe

Oh õnnis puhkus. Täna magasin kella poole üheni. No nii kaua pole ma juba ammu maganud. Ma saan aru küll, et te peate seda ajaraiskamiseks ja päeva maha magamiseks, aga minul oli tore. Nüüd ma küll ei tea, mida ma tegema hakkan, õigemini tean küll, aga ei viitsi liiga palju pungestada. Selleks ju puhkus ongi, et ujuvat graafikut pidada. Ja kes keelab. Teen mis tahan ja millal tahan. Töömaili peal arutatakse plaane, aga ma isegi ei viitsi neisse süüvida. Täna mitte. Vabandan. Saba käib vonks-vonks tegelikult jalutama minemise taktis, nii et pean vist siiski värske õhu kätte siirduma. Viin taara ära ja ostan midagi süüa ning juua. Edasi ei teagi. Oma isiklikke mailboxe pole viitsinud vaadata, aga vist peaks. No nii kohusetundest. Äkki keegi siiski on kirjutanud, kuigi ma seda hästi ei usu, sest suvi on ka nende jaoks suvi. Pealegi mul aktiivset kirjavahetust pole. Laisk nagu ma olen. Olgu, ega mul midagi tarka kirjutada polegi. Adjöö.

25 juuni 2008

mina ja teised loomad

Nonii. Jaanipäevast siis. Nagu juba mainitud, laksas inimtühi ja kõle Tallinn mind ristseliti vastu emotsioone, mistõttu otsustasin päälinnast paariks päevaks minema kolida. Paar telefonikõnet ja transa oli olemas. Esialgu Tartuni. Preili T-d korjasid mu kenasti oma ilusa punase volvo peale ja vurasime peaga linna poole. Enne olin järele uurinud, et sealt saan bussiga Võrru edasi, kust kamraadid mind peale lubasid korjata. Etterutates olgu öeldud, et jaanik pidi aset leidma Läti piiri lähedal sõbra talus.
Vurasime Tartu poole ja ega ma väga kaua ei oodanud, tegin õlle lahti ja sõit oli kohe kraadi võrra lõbusam. Preilid tegid kenasti metsapeatusi ka, mille eest neile tänutäheks karikakraid korjasin. Suur asi, sest lillekinkija olen ma kehv.

Tartus otsustasime süüa. Maandusime raekoja platsi mingisse vabaõhuasjandusse ja tellisime. Minu puhul siis lõhe koorekastmes. Tõsi, kalakesega oli selline lugu, et nägin ma ta küll ära, aga maitsta ei jõudnudki. Buss teadupärast hilinemist ei salli.

Õnneks bussis kohti oli ja 75 eegu eest lubati mind kenasti sisse. Sõit oli nagu sõit ikka. Eks ma olen kergelt võõrdunud ühistranspordist, aga polnud häda midagi. Hakkama sain.

Võrru jõudes jäi pool bussi järelehelistatud transat ootama. Nii minagi. Toetasin pepu kenasti pingi peale maha, võtsin õlle kenasti pihku ja treenisin kannatlikkust. Ükshaaval nopiti kõik reisikaaslased üles ja mulle hakkas juba tunduma, et löön kõigele käega ja ärritun. Ainuke mure oli, et kelle peale. Kuna mu telefon oli peale legendaarset KUMU ÖÖ-d, mida kõik vastupidiselt mulle kiidavad, jalutama läinud, oli suhtkoht nukker tunne. Lõpuks pakkusin kahele tibinale, kes samuti olid transameeste poolt ära unustatud, natsa pappi, et saaks kedagi konkreetselt hurjutada. Kõnele vastati ja lubati 10 minuti pärast kohal olla. Täpselt nii kauaks oli meelterahu saavutatud. Paraku ei juhtunud kella kukkudes midagi. Sõbrakestest transameestest ei kippu ega kõppu.
Kodeeritud sõim: Krdkrjstfklsmnakfhfjnerkanfd!!!!
30 minuti pärast oli auto siiski kohal. Sõitsime kenasti sinna kuhu vaja ja tegime veel mõned õlled. Siiski ainult mõned.

Uni oli mul korralik. Seda senikaua, kuni ma umbes kella 6 paiku suure joogijanu peale üles ärkasin. Andsin organismi tungivatele nõudmistele järele ja manustasin ohtralt vett ning tarisin klaasitäie voodi ette kaasa. Uni jätkus. Katkendlik, mida vahepeal veega turgutada tuli.

Järgmine päev algas ettevalmistustega. Tegime kuurialuse kenasti korda, sättisime lauad ja toolid. Tegin oma valgete käekestega vahepeal metskitse lihale mõned marinaadid. 1. Mee-veini. 2. mustasõstra-salsa-ketsupi. 3. a'la nõuka-äädika. Vahepeal saabus aina külalisi. Kuuri seinte äärde sätiti kenasti kased ritta. Ehtne 19. sajand.

Kuna sõbral on autentne sajandivanune suitsusaun, siis kütsime päeva jooksul ka seda.

Ahjaa, õhtul jäi vihm järele.

Õdangu poole läksid mehed sauna. Peoks peab puhas olema eksole. Saun on saun on saun ja eriti suitsusaun. Nii hea oli, et juukseotsad ka kiljusid mõnust.

Siis läks pidu lahti. Tore oli. Inimesed olid enamasti normaalsed ning probleeme ei tekkinud. Õnneks langes ära ka plaan minna Metsavenna tallu jaanitulele. See on lihtsalt väga mõttetu pidu. Tavaline pralle. Hunnik jõmme ja lõke. Kuidas pidu lõppes, seda ma eriti täpselt ei mäleta. Mida mäletan, sellest kirjutada ei viitsi, sest midagi sellist, mis pradigmasid väänaks, ei juhtunud. Tavaline mõmistamine. Lõpust siiski veel nii palju, et tegelikult on lihtsalt viimane 3-4 minutit kuskile kadunud. Aga teiste abiga taastatud fail sisaldas sellist infot, et läksin vudinal magama ja punkt.

Järgmine päev tehti hommikuks pannkooke maasika toormoosiga ja siis kolistas enamus rahvast laiali. Mina nende hulgas. Preili T-d võtsid mind kenasti uuesti oma limu peale ja edasine oli puhtalt sõidumõnu vormistamine.

Jõudsin koju. Sõin. Vaatasin telekat. Tuhnisin netis. Läksin magama. Elu on lihtne aga ilus.

PS. Kui kellegil tekkis küsimus, siis sõnajala õit ei otsinud.

no olen mina alles terane poiss

Piinlik lugu. Tuleb välja, et ma olen ilge valevorst. Kirjutasin eelmises sissekandes, et panin reedel linnast punuma. Vale puha. Pühapäeval panin hoopis. Vabandan ette ja taha.

šallallaaa

Ongi jaanipäev läbi. Viimasel hetkel otsustasin seda Lõuna-Eestis tähistada. Asi selles, et mul ei ole absoluutselt mitte ühelgi aastal selleks päevaks plaane. Ja kui aus olla, siis olin sel aastal täiesti valmis kodus olema. Kui aga kummituslinna Tallinnat nägin, tekkis tahtmine ära saada. Reedel panin punuma ja jõudsin täna (teisipäeval) kenasti tagasi. Eks ma kirjutan homme pikemalt. Täna on saba sorgus ja silmad vidukil. Head ööd kamraadid ja teised särasilmad.

22 juuni 2008

kui ma oleksin minister

Tallinn on kummituslinn. Inimesed on kõik põgenenud kuhugi, ei tea mille eest. Kuid ei tasu kurvastada. Nähkem puude taga metsa. Asi on märksa diibim, kui esmapilgul tundub. See ongi tegelikult regionaalpoliitika. Siit ettepanek, sõnajalaõis võiks olla regionaalministeeriumi vapiks. Mitte miski ei toimi paremini mahajäänud piirkondade elavdamiseks kui lõkke lummus ja eelpool nimetatud õite hüpnotiseeriv kutse. Pane tähele Siim-Valmar Kiisler ja ütle see oma alamatele edasi. See on võti ja võimalus, kuidas oma ametkond ometi kord kasulikuks teha, nii et ka tulemusi oleks. Sest vaadake, kui Tallinn on vaid praegu nagu kummituslinn, siis regionaalministeerium on aastaringi nagu üks kummitustemaja. Keegi seal majas justkui oleks, aga näha on teda haruharva. On ju kummituste puhul täheldatav meeleheitlik tähelepanu püüdmise ihalus. Huilgavad, krabistavad, lõhuvad, sahistavad, hõljuvad, helendavad jne, ainult enamasti ebaõnnestunult, kuna silma jäävad nad harva ja vähestele. Et olukorda muuta ja pildile saada, oleks tark järgmise aasta jaanipäev varakult regionaalmisteeriumi kampaaniate päevakavadesse lülitada. Hakata varakult rääkima unarusse jäänud regioonide elavdamisest ning kutsuda inimesi 23. juuni paiku kampaania korras regionaalset tasakaalu looma. Plusspunkte tuleb nagu vihma jaanipäeval ja ehk antakse ka päris oma portfell ning pole võimatu, et suisa oma maja. Edu Siim.

ahjualune laamendas jälle ning konfiskeeris supi

Laisk päev on olnud. Mitte midagi pole viitsinud teha. Lisaks on tuju vilets mis vilets. Tegin täna juuli-augusti eelarve ja seis on jama. Nii palju siis suvest. Ma mitte ei pea kulutusi optimeerima, vaid mul polegi seal midagi optimeerida. Nullring. Samas, elan lihtsalt askeetlikult ja proovin rohkem maal vanemaid aidata. Raha pärast pole mõtet lolliks ka minna. Kuigi närvi ajab, et puhkuserahad nii väiksed olid. Peab peale pühi raamatupidamisest järele uurima, miks. Loogika puudub.
Olgu.
Jalgpallist natuke. Venemaa tegi Hollandile ära ja see on küll kurb. Mul ei ole venelaste vastu midagi, aga nad on ainsad, kes oma edule rõveda šovinismihoiaku külge poogivad. Rahvuslik eneseteadvus võtab suurusehullu kuju ning edasi kujutatakse ennast ette maaima kõige targema, võimekama ja võimsama rahvana. Suurvene šovinism, kus peetakse ennast messiaanlikuks, äravalitud rahvaks, kelle ees kõik teised peavad alandlikult kniksu tegema. Rõve. Loodan, et neile järgmises mängus koht kätte näidatakse.
Söögist ka.
Tegin elus esimest korda neerusid. Sain metsea neerud ja olin esimesel korral lihtne. Töötlesin nagu kord ja kohus ning tegin lihtsa salati. Mozzarella, muna, värske salati, tomati ja muu rohelisega, balsamiäädika ning magusa kastmega. Hea tuli. Vitamiinilaks. Kerge, toitev ja kasulik.
Nüüd vahin veel natuke telekat ja mõtlen, mida homme teha. Jaanipäeva plaane veel ei ole ja ei viitsi ausalt öeldes sellele mõelda ka. Kui midagi konkreetset sülle ei lange, võib maal vanemate juures ka grillida. Ei tahagi kuskil eriti läbustada.
Viimaks.
Ilmselt saab järgmine nädal uue neljarattalisega asjad korda. Elu sunnib. Loodetavasti peab uus sõber kaua vastu ning on hea tervisega. Kuigi olen selles üsna kindel, et nii lähebki.
Head ööd. Ärge laske ennast eksitada ning olge mõistvad. Siis tuleb ka nirvaana või vähemalt keskmist sorti katarsis. Asi seegi.

21 juuni 2008

kõigile, kes tahavad mind parastada, siin on teie võimalus

Nagu jaanipäeva ajal vihmast veel vähe pole, olen ma oma mobiili ära kaotanud. Jama. Ilmselt siis taksosse. Kusjuures avastasin selle alles nüüd. Alguses arvasin, et ju ta on kuskil kodus silma alt ära ja otsustasin koduse lauatelefoniga endale helistada. Kutsuv toon oli küll, aga plärinat polnud kuskilt kosta. Keegi ei vastanud ka. Peaks vist numbri kinni panema, muidu saan (kui juba ei saa) hiigelarve Venezuelasse, Gambiasse ja telefoniseksi numbritele helistamise eest.
Kui keegi näeb linna peal sihitu pilguga ja ehmunud olekuga Nokia 6100 ringi jalutamas, andke mulle teada. Vaevatasu garanteeritud.

ööhääled

Täna öösel kell 2.59 algas astronoomiline suvi. Vahva. Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada. Hakkasin mõtlema, et miks inimesed blogi peavad. Või et, miks mina seda teen. Päris selgete põhjusteni ei jõudnudki. Eks ma teen seda nii ühe kui teise pärast. Oma mõtete väljendamise pärast ning lisaks saavad mõned tuttavad ennast näpuotsaga minu tegemistega kursis hoida. Kui soovi on muidugi. Blogi puhul on see vahva asi, et selle lugemine on väga vabatahtlik. Ja valikuvabadus on tore asi. Vabadus ühesõnaga. Aga mida ma siis vahepeal teinud olen. Eile algas puhkus ja selle tähistamiseks ostsin Muse CD/DVD "Haarp". Muse eelmise aasta suvel Londoni Wembley staadionil toimunud kontsert audio ja videoformaadis. Õhtul hakkasin peoks valmistuma. Panin DVD peale ja väikese õlle. Väga hea kontsert. Siis helistasin sõpradele, kellega KUMU ööle minema pidime. Oli juhtunud see, mida ikka juhtub, Une-Mati oli liivaga laianud. Lõpuks olid sõbrad taksoga ees ja suundusime Kummu. Mugison, kelle pärast ma üldse tulnud olin, oli just otsad kokku tõmmanud. No mõtlesin, et eks kuulan Kööki siis. Asi seegi. Paraku oli heli sellise kvaliteediga, et ma ei saanud ööd ega mütsi aru, mis laval toimus. Ülejäänud asi ei pakkunud mulle aga mitte mingisugust huvi kahjuks. Tuiasin natuke ringi ja nägin ka mõningaid tuttavaid. Paraku ei ole kõik inimesed ühtemoodi toredad ega ilusad. Seesmiselt ma mõtlen. Inimesed oskavad vahel öökimaajavalt idiootsed olla. Eriti, kui tahetakse esineda ja oma väärastunud attitude'i välja näidata. No palju õnne. Paraku on KUMU ÖÖ selline üritus, kuhu selliseid inimesi hordidena kokku tulvab. Nagu mõne bändi kontserdile, mille muusika ei meeldigi, aga pärast on prestiižne öelda, et käisin ja jube lahe oli. Ma teen muidugi ülekohut, sest eks seal oli ka normaalseid ja toredaid kahejalgseid tegelikult. Samuti ei taha korraldajate ja esinejate pihta midagi öelda, sest ega see kehv üritus pole, aga inimesed, need teatud inimesed, kui neid seal ainult poleks. No väga kaua ma seal ei olnud. Ei suutnud lihtsalt. Sõitsime sõpraedaga taksoga minema. Mul jäi aga kuidagi kripeldama, et kuidas see üritus mulle ikkagi nii nõme tundus, äkki sain ma valesti aru. Palusin taksojuhil ots ümber pöörata ja sõitsin Kummu tagasi. Tegin paar tiiru majas ja üritasin sulanduda ja nautida, aga mitte midagi ei tulnud välja. Kahjuks või õnneks. Tellisin uuesti takso ja sõitsin koju. Taksosõidust veel nii palju, et juht üritas trikitama hakata ja võimalikult suure kaarega sõita. Käratasin, et vot sõida siit ja siit ja kas ta arvab, et ma olen purjus jobu, kes ümbritsevast mitte midagi aru ei saa. Tegi nägusid aga kuuletus. Ja isegi siis, kui ma talle õige teeotsa olin kätte juhatanud, otsustas ta vahepeal veel trikitada. Käratasin jälle ja taksist tagurdas õige teeotsa peale tagasi. See on uskumatu, kui allakäinud taksoteenus on. Esiteks sa lihtsalt ei saa vajalikul ajal taksot ja kui saad, siis on teenindus ka jube.
Selline päev oli siis eile. Täna olen ainult lebotanud. Sõin hommikuks putru, kuulasin "Rahva teenreid" ja "Keskpäevatundi". Nüüd kirjutasin blogi ja hakkan kohe kohvi jooma. Vahepeal pesen pesu ja panen nõudepesumasina tööle. Siis peaks minema välja seiklema. Poeriiulite vahele. Olge ilusad.

kumu böö

Kahjuks õnnestus, mitte (räägi räägi) omal süül, Mugison maha magada.
Nagu alati, on kumu öö uannabide paraadmarss ja muud midagi. Kes vastu vaidleb, peaks pigem enda promillis teadvuse poole pöörduma. Mul on kahju, aga sitt oli. Nagu alati.
Aga samas, ma ei ole ka mingi ütleja eksole...

sobime
ei sobi
sobime
ei sobi
sobime
ei sobi
sobime
ei ...
ossaossa, nägid nüüd

20 juuni 2008

kumulatiivne depressioon

See elu, see elu, see elu. Puhkuse esimene päev algas tegelikult sellega, et üritasin jõuda kolleegide "tööpäeva" jooksul kohale. Ei jõudnud. Jäin umbes 5 minutit hiljaks. Uhuu. Midagi pidulikku polnud. Kalasilmad ja paar šampust.
Täna on KUMU ÖÖ. Kui kumulatiivne see tuleb, ei oska prognoosida, kuid karta on, et ma tunnen seal umbes 0,5 inimest. Asi seegi. Wannabe'de ja muude sileservaliste pidu. Tšat-tšat-tšat. Aga annan teada kuidas. Nõksutan üksinduses pead ja laksutan keelt. Ohoo, sõbrad, ohoo, ega muusikud süüdi pole.

19 juuni 2008

rõõõõõõõõõõõõõõõõõõõõõõõm

Sõbrad, mul hakkas täna puhkus. Ma olen lõpuks ometi mõneks ajaks VABA!!!

18 juuni 2008

tirilimpompoo

Oh Lord, won’t you buy me a Audi A4 Avant?
My friends all drive Volvos, I must make amends.
Worked hard all my lifetime, no help from my friends,
So Lord, won’t you buy me a Audi A4 Avant?

Oh Lord, won’t you buy me a iPhone?
Dialing For Dollars is trying to find me.
I wait for delivery each day until three,
So oh Lord, won’t you buy me a IPhone?

Oh Lord, won’t you buy me a night on the town?
I’m counting on you, Lord, please don’t let me down.
Prove that you love me and buy the next round,
Oh Lord, won’t you buy me a night on the town?

Everybody!
Oh Lord, won’t you buy me a Audi A4 Avant?
My friends all drive Volvos, I must make amends,
Worked hard all my lifetime, no help from my friends,
So oh Lord, won’t you buy me a Audi A4 Avant?

That’s it!
Ehheheheeeee!

17 juuni 2008

rise & shine

Väga ilus hommik. Päike. Kõik nagu suvele kohane. Ilusat päeva kõigile. Ja ärge mossitage. Andke andeks oma vaenlastele ja nii edasi eksole... Kõik läheb hästi, elu on päris kena.
(www.cartoonstock.com)

kel närvid korras, tõmmaku uttu

Ma ei saa kuidagi teisiti, kui loen päevi. Kolm veel. Ainult kolm. Kõigest kolm. Ja siis võib suvi alata.
Täna on kuidagi hõre olemine olnud. Naljakas, sest Rabarockile tõmbasin juba laupäeva õhtul joone alla. Aga juhtub. Parimatelgi.
Jaanipäevaks pole ikka ühtegi otsust vastu võtnud. Eks peaks muidugi. Kodus pole ka sünnis istuda. Samas, miks mitte. Pealegi lubas jälle vihma ja kes ikka viitsiks seda taluda. Mina mitte. Või siiski?
Siis veel reede. Ei tea, kas peaks puhkuse algust ka tähistama. Kolleegid kindlasti tahavad. Ega ma pole muidugi päris kindel, aga oht on õhus. Õhtul peaks veel miski üritus olema kuulu järgi. No tegelt mitte ainult kuulu järgi, aga päriselt. Kangesti tahaks Örn Elías Guðmundssoni näha. Tore kutt ja lahe muusika. Samas poleks mulle Köögi jauramine või kuidas nad seda tutvustasidki - Järvamaa juurtega pärimuselektro, vastumeelt. Ja palju muud ka. Music lover. Samas ei luba, ei luba.
Ja kui nüüd otsad kokku tõmmata, siis transpordivahendite põud ajab mu peast krussi. Peab sellele ruttu lahendus tulema või muutun ökoks. Mis pole ka ju tegelt paha.
PS. Mõnedele pikki kilomeetreid. Hoolimata naftahinnast ja puha. Sujuvaid ja avariivabu.

16 juuni 2008

hüppa siga, saad uue kasuka

Viimane nädal algas. Neli päeva veel ja seejärel böö bööö böööööö. Magan kaua tahan. Käin kus tahan. Teen mida tahan. Tahan, tahan, tahan, sest ajutine töövaba elu vajutab gaasipedaali. Ega puhkuse ajal ka tööst ei pääse, aga vähemalt on see vabatahtlik. Musi mulle.
Jaanipäevaks on seni plaanid tegemata ja kui lõpuni aus olla, siis on mul tegelikult täiesti savi ka. Ei huvita üldse. Eks mingil hetkel kuskile maandun, aga võib-olla ka mitte. Mitte midagi sellest ei muutu.
Ahjaa, 22. augustil mängib Riias Sigur Rós. See pole paljudele enam mingi uudis, aga ära mainimata ei saa ka jätta. Peaks minema. Kahju muidugi, et mitte Tallinnas, aga õnneks pole Riia ka tuhande maa ja mere taga.
Mis veel. Tegelikult olen ikka veel raskest nädalavahetusest väsinud. Eile oli ikka suhtkoht kass peal ja väga nõme olla. Täna on parem. Töö hoiab mõtted enda juures ning nõmedaid mõtteid pole aega keerutada. Muidu kõik korras. Püüan parimat.
Ja veel. Tahaks autot osta, aga ei leia sobivat. Rumal olukord. Neid peaks justkui jalaga segada olema, aga kui otsima hakkad, ei ole minu tingimustele vastavaid just kuigi palju. Tegelikult üldsegi mitte. Otsime edasi. Leiame. Põmm põmm karsumm.

15 juuni 2008

rabast rappa

Sai läbi. Uhh. Täna olen natuke väsinud, aga imelik oleks kui poleks. Niisiis möödus Rabarock ilma eriliste vahejuhtumiteta. Mõni siiski oli. Aga kõigest järjekorras.
(www.fujiya-miyagi.co.uk)

Reedel hakkasime Järvakandi poole liikuma umbes umbes poole viie paiku. Jõudsime kenasti kohale ja öömajaga vedas korralikult, saime noortekeskuses oma toa. See on selline nõukaaja ehitis, kus tubades on kahekordsed narid. Maja ise on hobuseraua kujuline. Roheline ja asub kultuurimaja kõrval. Kohale jõudes pidin noortekeskuse töötaja sõbra pealekäimisel vaatama ära umbes 20 minutilise vido- ja fotomontaaži tema Afganistani missioonist. Vend oli sealt just saabunud ja õhinat täis. Lubas veel minna, et lahe olevat. Sõda on nõme. Mõistusevastane, kui mingi tegevuse põhieesmärk on kellegi tapmine. Aga olgu. Tegime noortekeskuse juures esimesed õlled ja läksime platsile. Jõudsime Propelleri ajaks kohale. Tuiasime niisama ringi ja esimene bänd, keda põhjalikumalt kuulasin oli nostalgialakse jagav Helloween. Kõlas küll täpselt samamoodi, nagu vanasti. Järgnes Vaiko Eplik & Eliit. No Eplik oli lahe, aga minu selleaastast lemmiklugu "Ma olin teismeline libahunt" ei mänginud. Kahju. Ja siis muidugi Danko Jones. Ma ei ole küll sellise muusika suur fänn, aga need poisid olid küll päris head. Danko Jones oli esimese päeva viimane bänd ja kui nad lõpetasid, tundsin ma ennast kas õllest või lihtsalt heast elust nii väsinuna, et suundusin otse noortekeskusesse magama. Vahepeal helistasin veel sõpradele, aga need olid kohalikus ööklubis ja sinna tahtsin ma kõige vähem minna. Ärge ajage seda segamini Rabarocki ööklubiga. See kuhu sõbrad läksid, on kohalik öökas, kus käivad koos enamasti madalalaubalised junnid ning kus võõraid eriti viisakalt ei kohelda.
Noortekas vajusin riietega ja jalanõudega voodisse ja uinusin silmapilkselt. Hommikul olid kõik kenasti toas oma koikudes ja keegi oli mul jalanõud jalast ära võtnud ning teki peale pannud. Suured tänud. Igatahes tundsin ennast võrreldes teistega hommikul suurepäraselt. Dušši all sooja vett polnud, aga ülakeha käisin jääkülma veega vähemalt korralikult üle. Ja kui veel uued puhtad riided selga panin, tundsin ennast väga mõnusalt. Platsile oli vaja jõuda kella 2-ks, sest siis tuli peale Fujiya & Miyagi, üks selle festivali tippesinejatest. Vähemalt minu jaoks. Leidsime ühe koha ka, kus suppi müüdi (frikadelli). Jõudsin selle ära süüa, kui bänd peale tuli. Ja Fujiya & Miyagi oli tõesti hea. Suurt publikut nad kohale ei meelitanud, kas siis varase kellaaja tõttu või siis ei ole selle festari publik nende sihtgrupp. Küllap mõlemat. Ma lihtsalt pean neid kiitma, VÄGA lahe bänd.


Compromise Blue ajal tuiasin niisama ringi ja manustasin festivali rahvusjooki. Põikasin ühe tuttava juurest teise juurde ja vahtisin niisama ringi. Mul on see viga, et ma ei viitsi eriti kellegi juurde pidama jääda. Ise omaette on lahedam asju ajada. Enda graafikus kulgedes.
Siis tuli peale Pitchshifter. No on mis ta on, aga laivis on nad päris lahedad. Ainuke naljakas moment oli, kui üks paks eesti poiss koos bändi lauljaga ühe loo tegi. Tüüp suhtles publikuga (eestlane eestlastega) inglise keeles ja jooksis mööda lava ringi nagu hull. No pilt oli nagu oleks Karlssonile võimalus antud. Ega ta halvasti ei laulnud, aga naljakas oli ikka. Et te ei arvaks, nagu oleks mingi suvaline tüüp püünele pääsenud, siis tegelikult oli tegemist Pedigree lauljaga. Bonne vist oli ta nimi.
Nonii, Silvi Vrait & Ultima Thule jäid minust kuulamata. Kõike ei jõua. Samamoodi Black Lips ja Kotiteollisuus.
Kell üheksa ilmus lavale legend - The Fall. Teate küll Mark E. Smith’i. Seda hullu, kes teeb sellist muusikat, millist ainult tema oma kiiksudes oskab. Selle asja kohta kõlbab küll öelda ELAMUS. Tüüp ajas laval nii oma asja, et väga raske on teda üldse tavapäraseks muusikuks pidada. Teda ei paistnud üldse kottivat ei rahvas ega ka kõik muu. Kuid see ei olnud ülbe suhtumine. Mark E. Smith ongi The Fall ja The Fall on Mark E. Smith. Tema ja tema maailm. Meie saame ainult pealt vaadata ja kui meeldib siis meeldib, kui mitte, ei koti see kedagi.
(www.daylife.com)

Peab vahepeal mainima, et kogu laupäeva sadas vastikut vihma. Õnneks sain platsilt 50-mne krooniga seenelkäimise jope. Sellise kollase ja korraliku, mistõttu vihm eriti ei häirinudki.
Aga jätkame.
Metsatölli esinemist ei vaadanud. No ei ole ma just väga nende muusika sihtgrupp. Pealegi ei suuda ma taolisse rahvusromantikasse eriti ilma irooniata suhtuda. Kuid eks see on rohkem minu probleem.
Ja siis tuli muidugi Sparks. Jejeeee. Hurraaa hurraaa hurraaaaa!!! Sparks on Sparks. Friikide vendade friik muusika. Aga õnneks on selles friikluses tugev laks geniaalsust. Aga kuidas saakski iseloomustada bändi, kes ühel hetkel mängib puhast diskot ja järgmise loona võtavad süüdimatult ette mingi rock-asja. Hullud aga huvitavad. No vaadake neid ja saate aru, mida ma mõtlen.


Sellega oli Rabarock läbi ja seltskond otsustas, et ööseks siiski ei jääda. Juht oli kaine ja polnud mõtet enam kohale jääda. Mis oli väga lahe, sest kodu on kodu on kodu. Üks anomaalia oli ka. Kella 1.30 öösel olin ma mitmele inimesele helistanud?!?!?! Aru ma ei saa miks, sest enda mälukettal laiutab selles asjas absoluutne tühjus.
Aga selline oli siis Rabarock. Kindlasti jäi nii mõndagi kirjutamata, aga ju see siis pole nii oluline, et meelde ei tulnud.

13 juuni 2008

rokk änd roll

Sõbrad, rokk änd roll minus tõuseb tuhast ja läheb sirgeselgselt ning tuka lehvides Rabarockile. Traditsioone tuleb austada. Esimese korraga mu südame võitnud festar on sel aastal veel parem. Mitte et eelmistel aastatel oleks jama olnud, aga see asi läheb aina paremaks ja paremaks. Sel aastal on suisa bändide paraad, kes mulle korda lähevad ning keda pole mõtet vaid silmanurgast kiigata. Kuid mis Rabarocki puhul veel eriti oluline - inimesed! Hunnik meeldivaid tüüpe. Alates korraldajaist, lõpetades erinevate karvaste ja sulelistega, kes kõik on positiivsuse lainel. Soovitan kõigile, kes on otsustanud erinevatel põhjustel mitte tulla - mõelge ümber. Te ei kahetse.
www.rabarock.ee

kurbade nootidega võidetakse südameid

Ma ei hakka nimesid nimetama. Meie hulgast lahkus inimene, teadlane, kes oli oma ala vaieldamatu tipp. Kõik kurvastavad ja mina ka loomulikult. Valetan. Tegelikult siiski mitte. Ei lähe korda. Tehke või tina. Lahkunud tippteadlane tegeles alaga, mis eestlasi vägagi puudutab. Rõhutan: VÄGAGI!!! Ometi oli lahkunud tippteadlase juhitud instituut selline anomaalia, mis avalikkuse jaoks viimased aastad nagu Tundmatu Lendav Objekt kuskil kesteabmillise planeedi ümber oleval orbiidil tiirles. Õnneks on Eestissegi kohale jõudnud arusaamine, et teadlasedki on oma tegemistega oluline huviobjekt. Mõistlikkuse piirides muidugi. Ja eks see sõltub paljuski sellest, mis ja kuidas jne jne jne. Tuumafüüsika on .... Kuid too varalahkunud teadlane töötas teemaga, mis oli iga eestlase südamel. Elik uurimisobjekt olime me kõik ja meie tulevik. Ja kui akadeemilist ringkonda saab viimasel ajal ainult kiita avatuse eest, siis varalahkunud teadlase juhitud instituudiga oli vastupidi. See paistis silma sellega, et mis iganes numbril sa sinna helistasid, keegi ei vastanud, Peaaegu mitte kunagi. Kui sul vedas ja keegi vastas, siis paluti e-kiri saata ja siis, kui huvi pakub, nädala pärast vastata. Kuid kui helistaja on ajakirjanik, kes tahab teadlase igapäevatöö tulemuste kohta küsida ja selle peale palutakse kirjutada jne jne jne ,siis... Praegu pole sellel instituudil isegi ühtegi töötaja nime väljas. R.I.P.

11 juuni 2008

võbelevad suunurgad lasevad head tuju aimata

Olen paha. Lähen kergesti närvi ja lahmin nagu tuleveski. Ja kohe saadan... Prrrrr. Hommik on ikka tark ja rahulik. Tore.
Ja üks asi veel, hoidke pöidlaid, et reedel ja laupäeval oleks ilus ilm. Rabarock väärib seda.
Minu uus sonks. Seni kuni välja kasvab, ma arvan. Kui ma just ümber ei mõtle. Naljakas on vaadata, et inimesed ei tunne mind esmapilgul ära. Libistavad pilgu üle ja tahavad edasi minna ja siis alles jõuab neile kohale, kes ma olen ja ütlevad tere. Ja üsna paljud seostavad new look'i ekslikult punklaulupeoga. Tegelikult tahtsin ma ammu juuksed nulliga maha ajada või sellise soengu lõigata. Kõrini oli soengu sättimisest. Tahtsin muretut soengusuve lihtsalt. Ja selline soeng on mul tegelikult olnud kunagi ammu juba. Siis, kui veel miilits selle eest arestimajja viis. Ja viis ka. Kümneid kordi. Võiks isegi öelda, et see oli riigivastane soeng. Olid alles naljakad ajad eksole. Aga nüüd ta on ja teisiti pole enam võimalik. Ahajaa, tuli meelde, et tol kaugel muinasajal olin ma lõpuks ema tungival nõudel sunnitud pea nulliga paljaks ajama. Ehehehh.

10 juuni 2008

minge minge ohmoonid

Mul on tööst selline kopp ees, et kui see veel natuke pikemalt peaks kestma, saadaksin ma kõik pikalt kõige rõvedamasse kohta. Täna on muidugi eriline päeva ka. Lihtsalt nii palju tööd ühtedes pisikestes valgetes kätes. Selline siiber ja viha, et kui homme ei oleks hommikul tööl koosolekut, siis jooks end täna õhtul lihtsalt täis. Rahulikult. Perse see maailm nii sitane paik peab olema. Rõve koht.
Ma saadaks teid kõiki rahulikult perse, kui ma ei teaks, et ma seda homme kahetsen. Aga mingegi kuni homse hommikuni. Kui välja ronite, unustame asja ära. Kuni järgmise korrani.

06 juuni 2008

wanna be a wannabe

Käisin täna viimast korda (muidugi ära iial ütle iial) ühte blogi lugemas. Blogi, millel on tohutu lugejaskond ning kus mõõdutundetult laimatakse ja halvustatakse konkreetseid inimesi. Tahtsin näha, kas nad on mu kommentaari avaldanud või mitte. Ei olnud. Nad nimelt tsenseerivad usinalt kõiki kommentaare ja riputavad üles ainult endale sobivaid, samas avaldavad mõõdutundetult enda kirjutatud soppa. Tüüpiline argpükslik käitumine. Kuid olgu. Ma sain aru, et selle blogi lugemine määrib mind ja reostab mu mõtteid. Aitab. Umbes kolm aastat tagasi otsustasin, et ei loe enam Kroonikat ja Justi ning SL Õhtulehest ainult asjalikke artikleid. Samuti ei vaadanud enam realityshow'sid. Seadsin endale ülesande, et kui kuskil kirjutatakse või räägitakse jälle mingist kuulsusest, kes on kuulus sellepärast et ta on kuulus ja ma ei saa aru, kellest jutt käib, olen oma eesmärgi saavutanud. See on peaaegu õnnestunud. Vahel väga harva eksin, juhul kui kellestki tuttavast kirjutatakse. Ma olen ka juba varem siin kirjutanud, et suhtun põlgusega inimestesse, kes flirdivad kollase pressiga. Nii mõnigi neist on kahtlemata tubli inimene, aga minu jaoks on neil plekk küljes. Samuti teavad mu kolleegid, et ma seda põlgan. Ma ei heida neile seda nina peale, kui nad vahel oma edevusele järele annavad, aga heaks ma seda igatahes ei kiida. Ja seda mitte ainult sellepärast, et odav edevus on tülgastav. Selline ajakirjandus on ka kahe teraga mõõk. Ühel päeval nad kiidavad sind, teisel löövad labidaga pähe. See on nagu narkobisnes. Söödetakse turg sisse ja siis antakse agu. Võetakse inimene, puhutakse ta staarikeseks ning toimetus on rahul, leib jälle laual. Vahet pole, mis hinda staarike ise oma edevuse eest maksab. Siiski, kui oled ise ennast sinna toppinud või lasknud seda teha, siis kaasa ma neile ei tunne. Arukas inimene mõtleb nii pluss- kui miinuspooled läbi, enne kui tehingule läheb. Aga kui meedia - ka blogi on üks meediavorme - hakkab vastutustundetult käituma, inimesi, nendelt küsimata, sildistama, siis see väärib karistamist. Ma ei arva, et sellega nii hulluks peab minema nagu Ameerikas, aga pretsedente oleks vaja. Kirjutajad/rääkijad peaksid teadma, et ka neil on vastutus. Kui neil nii palju mõistust pole, et endale aru anda, et oma jutuga teevad nad inimestele ja nende lähedastele haiget, tuleb neile paragrahvidega mõistus pähe panna. Kahjuks määravad kohtud au ja väärikuse haavamise eest naeruväärseid karistusi. Kuni ei ole pretsedenti, et inimene peab ennast oma vastutustundetu käitumise eest hingetuks maksma, käib trall ja sitaloopimine edasi. Mina igatahes loodan, et need kohtuasjad tulevad. Ootan. Loodan.

Ma olen seda fotoseeriat küll juba varem kasutanud, aga kuna see nii hästi sobib selle jutu juurde, siis riputan nad veelkord üles.


ämblik: jaaaaa!!!", kärbes: "eiiiiiii!!!"

Ma pole sel aastal veel mitte ühtegi liblikat näinud. Suur suvi on käes, aga vot seline lugu. See on see linnaelu, puud, põõsad, muru ja kärbsed on olemas, aga sellega enamasti asi piirdub. Lihtsalt lapsest peale on selline napakas uskumus, et millist värvi liblikat esimesena näed, selline suvi tuleb. Enamasti loodeti kollast näha, sest siis pidi kuldne suvi tulema. Kirju oli juba jamam variant. Aga mina pole seekord ühtegi näinud ning seega pole aimugi, milline suvi mul tuleb. Tegelikult ma tean seda liblikatetagi, kena tuleb. Nagu alati. Eelmine aasta näiteks nägin kirjut esimesena ja ikka oli ilus suvi. Aga noh, totraid ja vähem totraid uskumusi on meil kõigil. Väida sa ennast ükspuha kui suureks ateistik, ilma uskumusteta pole meist keegi. Ja eks ateism ise ole ka usk. Sa usud, et jumalat või jumalaid pole olemas. Aga tagasi liblikate ja muude putukate-mutukate juurde. Mul on uus elukutse - väljaviskaja. Ma olen ämbike väljaviskaja. Kus kohast ma viskan? Oma korterist ikka. Natist kinni ja aknast alla. Aru ma ei saa, kus kohast nad sisse poevad? Kas tuulutamise ajal või lipsavad koos minuga uksest sisse. Igatahes kohtan neid aeg-ajalt. Eile pidin jälle ühe välja kupatama. Ilus tume olend oli, aga kuni nad üüri ei maksa, lendavad tänavale. Ahjaa, meelde tuli, ämblikud püüavad ju kärbseid. Aga sellest ei piisa, sest linnakorterites pole eriti kärbseid. See, kes siin õigustavaid argumente kirjutab, on mu sisemine ämblik. Aga ei lähe läbi, minu sisemine kärbes on tugevam. Olgu olgu, jutt tüürib juba metsa, aitab küll.

liimile läksin

Ausalt. Ärritusin inimeste rumaluse peale. Kuid hommik on õhtust targem. Võtsin mõned postitused maha, mis reageerisid kellegi rumaluse peale. Sest miks peaksin ise olema samasugune. Aitab. Joon all, sest selle blogi autor ei taha kedagi isikuliselt halvustada. Vähemalt mitte asjades, mis lähevad allapoole vööd. Kriitikat ikka tuleb ja ehk (loodetavasti) asja pärast. Näiteks poliitikute tegemised ja muu. Aga mitte bulvarilehe mõistes. Läksin korraks käest ära, aga ehk tulevikus enam nii ei juhtu. Vabandan kõigi ees, kes pidid neid rumalaid postitusi lugema, enam ei tee. Ärge teiegi pange tähele ega arvestage rumalaid ja inetuid kellegi eraelus sobravaid ning väärituid hinnanguid. Las see jääb nende rääkijate ning kirjutajate endi südametunnistusele. Mina usun, et halb mida tehakse, tuleb selle tegijatele tagasi. Elu on selline. Teeme siis selle endale elamisväärseks ja ärme lase kellegil seda rikkuda. Veelkord, vabandan, et vääritule käitumisele ise vääritult reageerisin. Mea culpa.

05 juuni 2008

kord koer pissis ja peremees riidles

Ei, natuke veel. Tõde nimelt. Ma olen nõmedalt laisk ja arrogantne tüüp. Esiteks tahaks ma olla rikas ja töövaba inimene. No kes ei tahaks eksole. See on esimene punkt laiskusele. Teiseks, ma ei suuda ühtegi töötavat valemit välja mõelda, kuidas ma rikkaks ja töövabaks saaksin. No ei suuda. Kas see tähendab, et ma olen loll. Ilmselt küll. Mööndustega muidugi. Sest targemad ja arenenumad inimesed ütleksid mulle nüüd, et inimene peab sisemiselt rikas ja vaba olema, välimine ei loe. Nõus nõus, aga see fkng maailm nõuab ju kogu aeg mult pappi. Ja rohkem, kui mul seda on. Ropult rohkem. Muidugi võin ma enda kiituseks öelda, et ma ei viitsi enam poodides asju ostlemas käia ja mis puutub olmetränisse a'la riided ja muud aksessuaarid, siis mul on tunne, et kõik on praegu olemas. Fantastiline tunne muidugi. Aga sellest ei piisa. Träniindeksi vabaduseaste on ikkagi kuidagi nigel ja nadi. Korralikku helisüsteemi oleks vaja, normaalset autot, iPhone'i, hunnikus igasugu huvitavate bändide viisikettaid, eksootilisi reise ja muidugi korralikku nutsuhunnikut pangaarvel. Seda viimast selleks puhuks, et kui vaimlisem osa minust nõtruse märke osutab, siis oleks automaadist kohe mida võtta. Lisaks selleks muidugi, kui see eelpool mainitud fkng maailm arveid esitama hakkab. Ja seda ta oskab. (Vastupidiselt mulle.) Pekki, siinkohal tuleb mulle meelde, et tänapäeval ei kirjuta keegi kirju. Ainus, mida postkastist leida võib on arutud rahanõudmised ja reklaamid. Kirjutage mulle keegi ometigi!!! Kuigi ma tean, et hüüdja hääleks see linnakõrbes jääbki. Te keegi ei viitsi. Teil pole isegi minu postiaadressi. Ainult maili oma. Aga e-kirjad on nõmedad ja ei saa ka ümbrikut avada. Pekki, keerake aeg 20 aastat tagasi palun. Arrogantne? Mulle ei meeldi miljon asja. Kogu aeg ei meeldi. Mulle ei meeldi, et mingi Smilers ja Vanilla Ninja ja Terminaator on superstaarid. Sest vaadake, mis saast see tegelikult on. Mulle ei meeldi Timbaland ja tema vabrikus stantsitud elutud vidinad a'la Madonna ja muu. Mulle ei meeldi ja mind ajab närvi, kui poes minu ees olev inimesekujuline olend ei aseta minu ja enda kauba vahele eralduspulka. Viisakus eksole. Mind ajab meeleheitele minaminamina autojuhtide rohkus, kes ei pea suunatulest miskit ega vaevugi mõtlema kaasparkijatele. Mulle ei meeldi tänane võimupartei koos oma kalasilmse juhiga. Kes pealgi valetab ja ajab muud peeru suust välja. Ja lõpuks, mulle ei meeldi, et mulle ei meeldi. Tahaks olla sallivam, aga ei oska. Oeh. Aitab. Mulle tundub, et ma ei jõua selle jutuga kuskile välja. Võtan täna õhtul mõned õlled.

sõbrad, te olete hiljaks jäänud, vabandage

Kaks nädalat ja üks päev veel. Siis algab suvi. SUVI!!! Seekord tõotab vaheaeg tulla üsna tihe ja töine. Palju on teha ja ilmselt pean ennast vahel takka sundima, et ainult grill-chill võimust ei võtaks. Kodus on remonditöid vaja teha, maal vanemate juures käpp külge panna ja muud toimetused. Lisaks peab muidugi eelarveliselt endal silma peal hoidma, sest suvi, see on teatavasti kulukas aastaaeg. Eks peab mõistlik olema ja silm selge hoidma.
Suve eelproov toimub juba nädala pärast Järvakandis. Seekord veel uhkemalt ja kvaliteetsemalt kui varem. Olen põnevil. Igal aastal on olnud ülimalt meeldiv, loodame et nüüdki. Ja pealegi, üks korralik festivalimelu peab suves olema. Ilma selleta on suvi, vähemalt minu jaoks, kuidagi vaesem. Aga eks see on maitse asi.

Üks mureke ka. Auto, mida nillisin, läks minust sõltumatutel asjaoludel vahepeal hulkuma. Kojukutse on talle edastatud, aga kas ta ka tuleb? Näis. Võite pöialt hoida. Võite, kuid ei pea. Küll ma hakkama saan. Küll ma sobiva käru varem või hiljem ikka kuskilt leian. Muretsemine ei lisa mulle ühtegi juuksekarva ega sentimeetrit, ammugi siis ei anna see mulle paremat autot. Samamoodi ei sunni ma ka teid pöidlaid hoidma tegelt, sest selliste pisiasjade puhul pole muretsemine vajalik. Või noh, mitte just muretsemine, aga toetus.

Veel üks väike mureke. Nagu iga hooaja lõpus, pean ma ennast tööle sundima. Õnneks on see sel aastal hiljem kohale jõudnud. Eelnevatel aastatel olen juba mai keskpaigas või isegi alguses unelema kippunud. Aga nüüd tukk sirgeks ja tööle.

must asfalt hõõgub teel

Soovin preili K'le palju õnne kena soorituse puhul ja tuhandeid-tuhandeid siledaid kilomeetreid. Ja muidugi oma barankat, mida keerata.

03 juuni 2008

kaks laksu peeru

Esimene laks.
Ma jäin asutuse hooaja lõpukal jälle iga viimase kui foto peale. Tuleb välja, et mul on eriline anne. Ainuke probleem selles, et kuna ma olen Rapla maakonnast pärit ja Järvakandi asub selles haldusüksuses, siis ma lihtsalt olen NII läbipaistev. Järvakandis nimelt tehakse klaasi. Fotograafile siinkohal laks peeru kiituseks. See on ka läbipaistev.

Teine laks.
Mina telekast sporti ei vaata. See lihtsalt ei huvita mind. Lisaks olen ma täielik võhik selles asjas. Kaia Kanepi jõudis täna Pariisi tennise lahtistel meistrivõistlustel (Les Internationaux de France de Roland Garros) veerandfinaali. Kuna see on suur saavutus, siis vaatasin Eurospordist huvi pärast ka ühte teist matši, kus mängisid serblane Novak Djokovic ja lätlane Ernests Gulbis. Mäng kleepis mind enda külge ja sattusin hasarti. Üle kolme tunni mängisid. Kuna üks mängijaist oli lätlane, siis hoidsin talle pöialt. Väga. Lõunanaaber mängis hästi. Serblane oli kogenum ja kõvem tennisetegelane, aga lätlane hakkas talle toredasti vastu. Müts maha. Kahjuks läti poiss kaotas, aga kergelt see võit serblasele ei tulnud. Aga miks see peer on? Täpselt nendel põhjustel, mida ma eespool juba kirjeldasin. Mina, täiesti spordivõõras inimene, vahtisin silmad punnis sporti. Ja veel TENNIST!!! Huvitav, kuhu mul veel muutuda on. Varsti ostan Smilersi plaadi ka.

Kaia Kanepi


Ernests Gulbis

läbi minu prillide

Epliku "Ma olin teismeline libahunt" oli esimene lugu, mis mulle tema kolmandalt elitaarselt viisikettalt näkku ja kõrva kargas. Julmalt ja ette hoiatamata. Imelikul kombel see mulle isegi meeldis, sest hunt osutus hoopis toredaks minevikuhõnguliseks mustvalgeks mälupildiks minu enda käärude vahele salvestunud minevikust. Jah-jah, ma tean, et see on vaid minu enda konstruktsioon, aga kas mitte looming ei peakski seda olema. Muusika ei ole dokumentaalfilm või laulja enda biograafia. Vähemalt ta ei ole seda ainult. Ta võib ka minu oma olla. See ongi hea loo trump, ütleks üks tavaline muusikaarmastaja, mida ma ka olen eksole. Aga loo juurde. Kuna ma olen ise Raplas üles kasvanud ja alles täisealisena pealinna imbunud, siis see lugu sinatas mind esimesel kohtumisel. Ehmatavalt otsekoheselt. Pealegi olin ma üsna varakult natuke teistsugune, kui teised kutid olid. Kas just libahunt, aga midagi sinnapoole. Miskit liba igatahes oli. Palju või vähe, las see jääb nende otsustada, kes ise sel ajal minuga koos ühises aegruumis kulgesid. Kuigi ma kardan, et ma ise olen vahepeal sattunud aja ja ruumi nihkesse, mistõttu endised naabrid elust on asendunud uutega. Mistõttu neid ka selle blogi lugejate hulgas vististi pole. Ma kardan. Uhh. Aga soovitan seda lugu kuulata igatahes. Ja plaati üldse. Apetiitne tükk. Kuid panen oma märkused kaldkirjas loo juurde. Kõiki mõtteid siiski ei pane, pole vaja.

hea saatus juhib me teid
kord ta naeratab meile
siis pöörab pea
ja mööda vaatab

on reedeõhtune reid
kuid see mõeldud vaid neile
kel süda hea
täna ei vea

ma olin teismeline libahunt
ja see meeldis mulle
ma olin kooljas libarebane
või vähemalt kõik vaatasid mind nii
ma olin teismeline rebane
ma olin teismeline hunt

on ahvid karmani poe ees
hangudega
ootavad mind
tõrviku valgel
(Karman on pood Raplas, mis ennevanasti oli 24h lahti ning selle ees jõlkus soodsa kliima korral alati jõmmide bande, kes vahepeal ennast poest alkoga varustas.)
ma hiilin rvg aula akende all
(RVG tähendab Rapla Vesiroosi Gümnaasiumi. Kool siis. Diskod aulas ja eks te olete kõik ise koolipidudel käinud ja teate, mis ja kuidas.)
otsides sind
sel ööl

ma olin teismeline libahunt
ja see meeldis mulle
ma jooksin ihualasti amokki
öises raplas
(On natuke erinev, kas sa oled teistsugune võõras kohas või kodukandis. Võõras kohas on paha eks, aga kodukohas enamus lepib sinu veidrustega ja väga ei torgita. Kui siis vahel harva. Aga kui sa oled mõnda aega ära olnud ja siis naased, võib kehvasti minna. Uued rullnokad, kes sind ei tunne, on peale kasvanud ning võib tekkida disharmoonia. Olen ise kogenud. Väga lahe ei ole.)
koolimaja nurga taga
sees mängis prodigy
(Prodigy on hea. Mitte bänd, aga annab edasi mingit ebameeldivat mentaalset, minu jaoks vähemalt, hoiakut jne.)

Igatahes veelkord, kuulake head muusikat. Muusika armastamine, ma mõtlen hea muusika, on alati lisaboonuseks muule toredale, mis inimest ehib.

01 juuni 2008

mnjah

Eile käisin sünnipäeval ja täna on suht raske olla. Kuid sellest pole lugu, ilm on ilus ja meeleolu hea. Kass ei julge tulla ning kui julgekski, saaks jalaga. Sünnipäev oli tore ja inimesed olid kenad. Seekord rohkem ei kirjuta. Hiljem. Siis võtan libahundi sõnad ka ette. See lugu on lihtsalt nii hea, et ma pean noka lahti tegema. Aga see selleks. Olge tublid, minge jalutama ja mõelge häid mõtteid.

nii nii niiiiii

Õises Raplas juhtus asju. Aga sellest pikemalt järgmises äärmiselt ebaobjektiivses sissekandes, mis sisaldab pealiskaudset ja subjektiivset analüüsi Epliku loole Ma olin teismeline libahunt. Praegu olen ma lihtsalt liiga väsinud selleks.