halastus enne mahalaskmist

Ma olen alati mõelnud, et miks mõnikord filmides enne kellegi mahalaskmist antakse talle võimalus viimaseks sooviks või palveks. See on küll perversne, aga inimesed teevad teistele seda, mida nad tahaks, et neile tehtaks. Ehk antakse viimane võimalus ennast ette valmistada, midagi korda seada. Sõltuvalt religioossest taustast või taustatusest usuvad paljud, et surm ei ole kõige lõpp. Ma viin nüüd järsult jutu töösuhetele. Kuskil kollektiivis on keegi, kelle tööga ei olda rahul. Mingi hulk inimesi on valmis ta seina äärde tarima ja hoiatamata lahtikangutamise kuuli pähe laskma. Oleks justkui põhjust, aga kuhu jääb halastus! Võimalus ennast parandada, asju korda seada. Inimesed väsivad vahel, satuvad rutiini, minetavad selle tõttu loomingulisuse. Nad on jõudnud punkti, kus nad arvavad, et teavad oma tööst kõike. Ja mulle tundub, et selline viga tabab taolistes "mahalaskmissituatsioonides" mõlemat poolt. Siin peakski asjad selgeks rääkima ja proovima, ehk annab midagi teha. Seda äratuskella või ehmatusmomenti oleks vaja, kus teadvustatakse endale, et niiviisi kui praegu, tõesti enam edasi minna ei saa. Inimene näeb ennast kõrvalt, saab aru, et tuleb teha uus algus. Proovida vähemalt. Kui ei tule välja, olgu, läheme laiali. Inimestele tuleb anda võimalus. Kasvõi viimast korda, aga tuleb. Sest alati ei ole ka nn tugevam, vallandamist nõudev pool patust puhas. Ta ei suuda enam oma eelarvamusi maha võtta ja küljelt asju vaadata. Tema jaoks on see inimene vallandamist väärt ja punkt. Ta teeb oma peas otsuse ära ja arvab, et nii on kõige õigem, see on asja huvides. Tegelikult on alati kõige tähtsam inimene, mitte protsess. Ma tean, et paljude arvates ajan ma praegu jama ning äri ja töö sujumiseks võib inimesi nagu malenuppe liigutada. Võib, aga see on vastik ja rumal. Loomulikult on tulemused ja töö sujumine ning efektiivsus tähtsad, aga enne otsuse tegemist, mis võib inimese elu vägagi muuta, tuleks pakkuda võimalust muutuseks. Peaks proovima asju klapitada ja korda seada. Kahjuks jääb seda meie ühiskonnas aina vähemaks ja vähemaks. Skandinaavialik, Põhjalasse kuuluv Eesti oligi ainult veidrus T-H Ilvese huultel. Hoolimata sellest, üritan mina seekord igatahes rääkida ja klapitada. Ehk jääb see kuul seekord kasutamata.

likvidaator

Kustutasin oma eelmise sissekande, sest emotsioone ei ole mõtet jäädvustada. Negatiivseid ma mõtlen. Kuigi selles valguses pean jälle tõdema, et ma olen ikka nii emotsiooniinimene kui üldse olla saab. Enda kiituseks pean siiski ütlema, et pärast, kui olen rahunenud, mõtlen asjade üle järele ja leian lahenduse. Negatiivseid asju pole mõtet õhku jätta. See söövitab hinge augu ja nii pole sust kellelegi kasu. Auklik hing ei pea ka head kinni.
Aga natuke elust ja enesest ka.
Täna on õnneks reede ja ma ei kavatse õhtul kodus passida. Vahel kohe kisub inimeste sekka linnatulede valgusesse (because I want to see people and I want to see life). Mitte sellepärast muidugi, et töönädal oleks ära kurnanud. Tegin sel nädalal väikese eksperimendi, mis läbi kukkus. Üritasin oma tööpanust minimeerida, et tööjaotus õiglases mahus paika loksuks. Paraku nii ei läinud ning tulemus oli natuke ebameeldiv. Mis teha, kui inimestele ise asjade peale ei tule ja neile sõnadega peab selgitama. Aga kui peab siis peab.
Mis veel. Talveuni kipub kallale tulema. Hakkasin vitamiine võtma, sest unevajadus on ebanormaalselt suureks läinud. Ma magan oma kaheksa tundi ära ja tahaks veel ja veel ja veel. Täiesti haiglane. Ehk läheb üle.
Ja veel ilmast, sellest meie kõigi sõbrast. Õnneks on sügis tagasi ja ma ei nuta lund taga. Ei oota ka. Milleks. Ma vihkan talve. Vastupidiselt enamusele eestlastele arvan ma, et talv võiks olemata olla.
Vot sellised lood. Ei midagi põhjalikku ega olulist. Lihtne lühike mittemidagiütlev sissekanne, mille lugemine tükki küljest ära ei võta ja midagi juurde ka ei anna. Aga ma pole ka kohustatud. Vaba maa. Olge tublid. Kunagi ehk midagi sisukamat ka.

telenärb

Minust on saanud viimasel ajal telenärb. On mitmeid saateid, mida vaatab mass inimesi, millest paksult kirjutatakse ning räägitakse, kuid millest mina ei tea midagi. Ma tunnistan ausalt, et pole sel hooajal vaadanud mitte ühtegi "Superstaari", "Selgeltnägijate tuleproovi", "Sinu küljes kinni" jne jne jne. No ei huvita. Ma ei ütle, et mõni neist poleks hea saade. Hinnanguid ei anna, aga need saated lihtsalt ei anna mulle midagi. Selles mõttes olen ma paadunud ETV vaataja. Näpuotsaga välismaiseid kanaleid ka ning Eesti kommertskanalitele sattun ainult siis, kui sealt mingi hea film tuleb. Ma kujutan ette, et kui minu käes oleks üks telemõõdikutest, mida EMOR reitingute mõõtmiseks kasutab, siis see mõjutaks kommertskanaleid päris kõvasti negatiivses mõttes. Kas ma olen siis kuidagi parem ja targem inimene? Vaevalt. Lihtsalt mu huvid on teised. Telekavaatamisel olen ma pigem praktiline. Mind huvitavad programmid, mis õpetavad, jagavad vajalikku infot ning aitavad ümbritsevat lahti mõtestada. Samas, kui ühe telekanali programm oleks minu nägu, siis oleks see väga niššikanal, mis üsna varsti vaatajahuvi puudumise tõttu pankrotti läheks. Aga eks ma olen igav inimene ka. Selle tõdemusega selle lõigu ka lõpetan.

Muidu on elu nagu ikka. Talvemasendus tuleb vaikselt peale ja talveuni tikub ka silma. Tööd on palju ning vaba aega on vähe. Masendav on, et nii tööle minnes kui tulles, on pime. Mingi geen minus on nihu läinud, et ma teiste eestlaste kombel talve ei fänna. Mul on täiesti savi lumest ja muudest talverõõmudest. Saaks see jama ükskord otsa.
Olgu, tsau praegu.

notsud, oh notsud

Ma ei ole seagrippi jäänud. Kui oleks, siis ilmselt kirjutaks ja halaks siin blogis hulga jõudsamalt kui seni. Aga millegipärast hakkas süda valutama, et pole üldse viitsinud siia kirjutada. Mõtteid on olnud, aga aega napib. Ega tänagi pikalt ei tee, aga viimastel päevadel olen enda jaoks hakanud evakuatsiooniplaani kokku panema, kui seagripiga väga hulluks kätte ära läheb. Ma tean, see pole üldse minulik nii muretseda, aga väike mureuss närib küll hinge, sest ega see karikas meist vist mööda ei lähe. Pealegi olen ma kohati väga alalhoidlik inimene. Igasugused ekstreemsused ei ole minu rida. Tähendab need, kus kasvõi mingigi ebaõnnestumise korral asi surmaga lõppeda võib. Isegi lennukiga lennates on mul suur hirm naha vahel. No ja nüüd siis see seagripp. Ilmselt suundun lähipäevadel apteeki ja soetan endale hunniku maske. Pole siin häbeneda midagi. Ja kui asjad väga hulluks lähevad, siis tuleb ikka avalikes kohtades käimist piirata. Õnneks tööl inimestega väga palju kokku ei puutu. Oijah, eks hirmul on suured silmad muidugi. Jääme terveks.

nõuanne rasketeks aegadeks

Järgnev ei ole minu originaallooming, aga torkan ikka siia üles, sest rasketel aegadel kulub igasugune nõuanne marjaks ära.

"Kui oled kaelani sitas, ei ole mõtet pead norgu lasta!"