Kuna eelmine sissekanne jättis õhku väga vale võimaluse spekulatsioonideks, otsustasin edasist arutelu mitte vaid iseendaga, vaid teie kõigiga jagada.
Niisiis kas naabrimehe autot on mõtet ihaldada. On ikka. Ainult mööndusega, et see on autosalongist pärit. Milleks teise mehe kasutatud auto, kui uue saab. Teate ju küll ütlust, et asendamatuid pole olemas. Päris nii see muidugi pole, aga enamuses küll. Ses mõttes Romeo ja Julia olid lollid. Oleksid viitsinud edasi elada, oleksid ise ka aru saanud. Alaealisena on inimesed ju rumalad. Ainus aeg, mil on õigus selline olla. Noorus on ilus aeg:D Aga mitte ainus aeg. Hiljem on ka tore. Kuid tuleme nüüd mureliku nooruse juurest tänase põhiteema juurde. Tean inimest, kellele väga meeldib üks automudel. Kohe kui see müügile tuli, tahtis endale sellist saada. Aga kallis oli. Nüüd ma vaatan, et on needsamad mudelid jõudnud järelturule ja jõuaks juba soetada küll.
Inimestega on muidugi teised lood. Need tulevad ka vahel järelturule, aga kas siis on enam mõtet. Oi oi, nüüd läksin küll küüniliseks. Tunnistan, et liialadasin. Inimeste vastu tekkivatele tunnetele, kui need ikka ei realiseeru, pole ka muud vahendit kui aeg. Aeg on ablas. Sööb kõike. Isuga. Ka meie tundeid ja ihasid. Talle kõlbab kõik. Nii et aeg oma teravate hammaste ja alati tühja kõhuga aitab. Alati. Kallid inimesed, kui teil ikka lained üle pea kokku löövad, siis teadke, aeg on parim lahendus. Rohi kõikidele hädadele. Ja kui see ei aita, leia endale asendustegevus ja asu selle kallale nüri järjekindlusega. Töö on meid siin Soome lahe lõunakaldal alati põhjamaisest kaamosest tumendatud mõtetest päästnud. Töö ja siis armastus. Või peaks hoopis vastupidi olema:D
Ei midagi isiklikku.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar