31 mai 2009

oh kuidas ma olen ok

Ühesõnaga, ma olen väga tänulik selle tunnustuse eest, aga... Päriselt... Jah, aitäh kulla kolleegid. Ilma teieta poleks seda olnud. Aga ma ei suuda tagasi hoida skepsist või irooniat enda üle. Mille poolest ma siis parim olin? Paljud on ju veel! Ainult, et nad ei paista nii silma. Ometigi tahan ma öelda tänusõnad s-juhtidele ja muudele tüüpidele. Kõigile neile, kes mu elus on olnud ja ja on. Te kõik vormite mind. Tänx Moz :)

30 mai 2009

eilse sissekande jätkuks

musi

Ma võitsin või sain kolleegipreemia. A mul on täiesti ükskõik. Vabandage. Lähen magama.

25 mai 2009

jah ma ei ole venelane

Ma elan Sikupillis. Mõned nimetavad seda ka Lasnamäeks. Aga minu jaoks on see ikka üks väike linnaosake enne Lasnamäed. Olgu, vahet pole. Venekeelseid inimesi siin elab ja mitte vähe. Samas ka palju eestlasi. Minu majas elab ainult üks venekeelne perekond. Ometi ummistab meie rämpsposti korvi venekeelne valimisreklaam. Vähemasti pole erakondade kontorid välja nuuskinud meie maja rahvuslikku koosseisu. Hea seegi. Järelikult meiega saavad poliitikud vastu pükse, sest võõrkeelset valimisjura ei viitsi keegi lugeda. Tõsi, on üks erand. Keskerakond. Edgar Savisaare läkitus oli eestikeelne, aga sedagi ei viitsinud ma lugeda. Ootan teledebatte. Kuigi minu valik on ammu selge ja see erineb nii riigikogu kui ka kohalike omavalitsuste valimiste eelistustest. Mis teha, institutsioonide erinevused nii seltskonna kui võimaluste poolest. Praeguseks kõik. Tänan lugemast.

24 mai 2009

tahan heledat laiku sellesse musta auku

Kui inimene räägib silme ees üht ja seljataga teist või räägib seda, mida ei mõtle, siis on asjad halvad. Kui masu närib ettevõtet, siis hakatakse seal vahel nii käituma. Alamatel on teadmatus ja ülemad ei julge või ei taha tõde rääkida. Võib-olla nad ise ka ei tea, kuidas asju korda ajada. Selliseid olukordi on üle Eesti praegu rohkem kui küll. Ja kahju on neist inimestest, kes hammasrataste vahele sattuvad. Ma ei kirjuta konkreetselt enda tööst, aga ilmselt on sealgi mõndagi sarnast toimumas. Aga see selleks. Inimestevaheline suhtlus on keeruline asi. Muide töösuhete üks osa on ka inimsuhted. Kui seal inimlikkus ära kaob, on kuri karjas. Turg ei ole kõikvõimas. Turg teeb vigu. Turgu tuleb juhtida ja reguleerida. Vastasel juhul kannatavad inimesed. Raha tuleb ja raha läheb, ettevõtted samuti, aga inimesed jäävad. Seda ei saa ära unustada. See tähendabki paindlikust tööturul. Et iga meetmega, mis annab tööandjaile õigusi töövõtjaid kergemini vallandada, kaasneks ka sotsiaalse turvalisuse kasv. Täna tundub, et see põhitõde on ära unustatud. Masu ei ole vabandus. Me oleme ju ometigi inimesed riiki juhtima palganud, kes selle asja korda peaksid ajama. Tõsi, täna on nende rahva käest tööd ja palka saavate inimeste hulgas küllalt palju neid, kes maailmavaateliselt asju nii ei näe. Rahvas väärib oma valitsejaid. Nii öeldakse. Ja tõesti, rahvas on kõnelenud. Paraku peab veel kaks aastat ootama, enne kui toimuvad valimised, millega me olukorda muuta saame. Kaks aastat on aga pikk aeg. Liiga pikk. Kas me näeme sotsiaalkriisi saabumist, seda ma ei tea, Midagi võimatut selles pole. Kurb on ainult. Kui saaks, keeraks inimeste meeled heledamaks ja rõõmsamaks. Liiga palju masendust on ümberringi.

Ja veel, see on jube, kui meediasse riputatakse üles ning uudistes näidatakse kaadreid, kui mingil imelikul võistlusel auto rahva sekka sõidab nii, et inimesi lendab. Täiesti jube ja õõvastav. Vastik lausa. Takistada seda ei saa, aga negatiivsuse ja tühisuse osakaal meedias ületab juba mõistlikuse piirid. Ja mul on hea meel, et meil on avalik õiguslik rahvusringhääling, kus sellistest asjadest ei räägita ega näidata.

kõigile palvetele Jumal ei vasta

Käisin oma tuuri linna peal ära. Ilm oli väga ilus ja üle pika aja jalutasin vanalinnas ja Toompeal. Tallinna vanalinn on tõesti ilus. Üks hea asi, mida avastasin, oli vaba pääs kirikutesse. Käisin suisa kahes kirikus. Üle tüki aja tegin seda, mida ammu enam pole teinud - palvetasin pühakojas. Väga trööstiv oli kusjuures. Ja väga vahva, et inimene saab kirikusse sisse astuda ja rahulikult aja maha võtta. Tekitas kohe isu hakata pühapäeviti jumalateenistustel käima. Ma olen küll nädalavahetuseti närb tõusja, aga ehk mõnikord siiski suudan ennast varem üles ajada. Lisaks oleks hea kirikuõpetaja jutlust kuulata. Psalmid ütlevad, et "Sinu sõna on mu jalale lambiks ja valguseks mu teerajal." Ja see on tõsi. Alati võib vaielda, kas Jumal on olemas või mitte, aga asja olemust see ei muuda. Selles mõttes, et usk on iga inimese isiklik asi ja kui see kedagi aitab, siis miks mitte. Mind on aidanud ja loodetavasti aitab ka tulevikus. Ma pole kõige parem kristlane ja ilmselt ei saa ka selleks, aga parem inimene tahan ma küll olla. Ja kui keegi ütleb, et usk on nõrkadele, siis on see ainult mündi üks pool. Mõningas mõttes muidugi on. Sest kui sul on usk Jumalasse, kes on igavene ja kelle tõotused ei muutu, siis on sellest ka nõrkusehetkedel abi. Meie ümber on niigi palju kurjust ja ebakindlust. See võtab ka tugeva inimese vahel kõikuma. Ja kui keegi saab ilma toeta hakkama, tubli. Minul on vahel tuge vaja. Kuid samas nõuab uskumine mõnikord ka erakordset tugevust. Nii on mõnigi inimene Jumalas pettunud ja usule selja pööranud. Ega keegi ei tõestagi ju tegelikult ära, kas ta tegi õigesti ning äkki ongi kogu religiooni taga ainult üks müüt. Kes teab. Aga jah, käisin kahes kirikus ja andsin oma rahalise panuse ka korjanduskarpi neist ühe renoveerimise toetuseks. Kohvikusse ei saanudki. Lihtsalt ei viitsinud kuskile maha istuda. Kokku käisin täna vist üle kümne kilomeetri maha. Kodunt jalgsi linna, vanalinnas mõned sik-sakid ja sama Toompeal. Siis tagasi all-linna ja veel mõned väikesed tuurid. Koju tulin juba trammiga. Tunne oli närb sees ja tahtsin ruttu vaikusesse. Siin ma nüüd olen ja täiendan oma blogi. Mõtlen vaikselt, et miks inimene on oma emotsioonide ori ja kas oleks targem kannatlikum olla. Sellised mõtted vot. Praeguseks kõik.

kopkas see on raske saak, tal on mure sees

Puhkuseni on jäänud neli nädalat. Mis on iseenesest tore, kuid puhkus võib sel aastal kuidagi teisiti tulla. Õigemini võib enne seda midagi juhtuda. Muutuda oleks vist õigem sõna. Aga võib ka mitte. Järgmisel nädalal saab rohkem teada. Loodetavasti keegi ei kannata, mina nende hulgas. Muutused on alati ärevusttekitavad. Eriti sellised, mille kohta sa vähe infot omad. Ja praegu on just selline situatsioon. On küll öeldud, et põhjust muretsemiseks pole, kõik on hästi jne, aga sellest on vähe abi. Ärevus jääb. Kui neid liisinguid ega laene kaelas poleks, siis ehk ei muretsekski nii väga, aga tänapäeva inimene on ju finantsasutuste ori. Mul õnneks 20-30-aastast laenukoormat kaelas pole, aga paarsada tuhat raha tuleb ikka ära. Ja maksta on vaja. Poleks masu, saaks auto maha müüa ja rahu majas. Täna pole aga lootustki, et müügist tulev raha liisingu ära kataks. Nii olengi ori ja muretsen, kui midagi muutuma hakkab. Eriti selliste asjade pärast, mis sissetulekuga seotud. Vägisi tekib mõte, et kas mul mitte elus valed prioriteedid pole. Miks muretseda asjade pärast, mis igavikulises mõttes olulised pole. Kahjuks on nii, et õnn ei peitu rahas, sõltumatus aga küll. Nii ongi asjad selliseks kujunenud, et kui tahad õnnelik olla, siis pead ennekõike rahaasjad korras hoidma. Loll olukord. Peaks ju vastupidi olema. Ja ma kahtlustan, et nii on ka võimalik. Et hoolid ennekõike iseendast ja lähedastest. Naudid elu. Rahasjad ka, aga hoiad neid asju tagapool ning üritad ennast mitte väga laenude-liisingutega siduda. Kerge rääkida muidugi, aga kui juba võlg kaelas, siis tundub see targutamisena. Nõme maailm. Ja mulle tundub, et ka see jutt siin eriti kuskile välja ei vii. Ei saagi viia tegelikult. Maailma eest ei põgene.

Aga nüüd võtan ma jalad selga ja lähen linna jõlkuma. Naudin päikest ja inimesi. Silkan mõnest poest läbi, võtan kuskil tass kohvi ja naudin vaba päeva mõnusid.

23 mai 2009

verbaalsed kirvehoobid

Tegin täna ühe välispoliitikast rääkiva saate järelkuulamist ja sain päris palju naerda. Natuke kurb oli ka. Kui laiale kuulajaskonnale mõeldud saates kõlavad sellised sõnad, nagu: selle riigi aksiomaatiline põhisuund, need on Venemaa jaoks arbitraalselt maandatavad, rahvusvahelise poliitika kapatsiteet ja haardejõud, siis on nukker. Saadet tehakse ikka inimestele ning võõrsõnad ja veidrad väljendid ei tee seda paremaks. Pigem vastupidi. Meedia ülesanne on selgitada ja informeerida. Kui aga selgitamine ise selgitamist vajab, siis on asi mutiaugus. Igatahes nutta/naerda sai. Muide ma mäletan ka enda elus perioodi, kui kangesti võõrsõnu kasutada püüdsin. Aga see läks üle. Mingil hetkel sain aru, et keerulisi asju lihtsalt välja öelda on hoopis suurem kunsttükk. Akadeemilises tekstis on võõrsõnade ja spetsiifiliste väljendite kasutamine muidugi asjakohane, ei mingit kahtlust. Eriala-ajakirjanduses ka ehk mingil määral. Aga laiatarbemeedia (vabandust väljenduse eest) puhul on see selge puudus ning näitab ajakirjaniku oskamatust. Ei ütle, et ajakirjanik kohe loll on, aga vahel minnakse kergema vastupanu teed ning vahel on asi ka selles, et ajakirjanik tahab näida tark. Ehk on ka, aga viis selle näitamiseks on vale ja lugejaid/kuulajaid/vaatajaid mittearvestav. Moraali lõppu kirja panema ei hakka, kuigi kirjeldatud probleemi saaks vabalt ka igapäevaellu ja inimsuhetesse üle kanda. Seekord kasutan võimalust enda arvamus endale jätta.

19 mai 2009

mulle meeldib

Selliseid reklaame võiks rohkem olla. Lihtne, aga ohohohoooo kui hea. Peaagu sama hea, kui külm õlu ise.

18 mai 2009

sorry doesn't help

Pekki, see masu ja muu hakkab juba tervisele mõjuma. Olen alati öelnud, et minust luurajat ei saaks, sest ma lihtsalt ei talu pingesituatsioone eriti. Ma kas jalutan minema või üritan kuidagi asju klaarida, siluda. Isegi Herman Simmi minust ei saaks. Nüüd on nii, et igasugused negatiivsed uudised ja muu halb teeb mu meele kurvaks ja tulevik eriti roosiline enam ei tundu. Ei tea, kas peaksin midagi muutma, uusi väljakutseid otsima või mõned vanad kehvaks läinud asjad lõpetama. Samas olen ma nagu iga teinegi igasuguste uute asjade suhtes umbusklik. Et kas ikka õnnestub või tuleb täielik häving ning kahetsed, et vanad sillad maha põletasid. Ilmselt olen ma mingil moel oma tundlikuse kaotanud, mis mind kunagi väga palju aidanud on. Tundlikuse tuleviku ja toimuva suhtes. Ei tea, kas paast ja palve aitaks. Noh religioosse inimesena on mul nendesse asjadesse usku, aga aega vot pole. Paastu jaoks vähemalt. Igatahes peaks midagi ette võtma, sest emotsionaalne rusutus on selge tee hukatusse. Oijah, aga olgu, mis ma siis ohin. Kes see ikka halisemist lugeda tahab. Seda enam, et ma täpselt ju asjaoludest ei kirjuta.
Õnneks algab juba kuu aja pärast puhkus. Kindlaid plaane pole veel teinud, aga kindlasti pean maal vanematekodus üht-teist ära tegema. Lihtsalt ennast kätte võtma ja füüsilist tööd tegema. Reiside suhtes erilisi plaane pole. Tegelikult üldse pole ja ei teagi, kas kuskile üldse lähen. Aga samas, kasvõi Eesti piires oleks küll tore natuke ringi sõita. Ehk Peipsi äärde ja Setumaale. Lõuna-Eesti on ka tore. Näis, sinna on veel aega. Loodetavasti ei löö keegi mu palganumbrisse ahneid hambaid sisse, kuigi ähvardavad kuulujutud levivad visalt. Samas, kui kõigil palgad mühinal tõusid, nägin mina seda nagu oma kõrvu. Ainult üks kord, 2006 aastal, tõsteti. Ja siis ka mitte nii, et oleks õnnest oianud. Buumi ajal oli küll ohmu tunne, kui isegi tavaline ehitus- ja turvamees rohkem teenis. Ükskord sattusin kokku mingi vana tuttavaga, keda mina küll enam ei mäletanud, Pärnu kuursaalis rääkima. Rahast. Tüüp oli purjus ja käis peale nagu uni. No ma olen selline viisakas inimene eksole ja pekki ei saatnud, kuigi oleks võinud. Ma siis viskasin talle mingi ligilähedase numbri, et kui palju ma umbes oma tööga teenin. Kutt hakkas suu ammuli hirnuma, et loll olen. Et tema turvamehena teenib ka rohkem. Jube jama tunne oli. Lõpetasin viisakal ja resoluutselt, küll mitte ainult sel põhjusel, jutuajamise. Nii et päris jama oleks, kui palga kallale minnakse. Ei julge eriti vastu ka hakata, sest tööd, nagu me kõik suurepäraselt teame, eriti saada pole. Ja pealegi ei oska ma midagi. Luuser noh. Masu on masu. Loodame päikselisemaid päevi. Ja üht-teist on võimalik ise ka teha, et õnn õuele tuleks.
Praeguseks kõik. Sära teile silmadesse.

mot mot mot :)))

Hommikul tekkis väike mõte, et huvitav, kas on maailmas mõni riik, mis on majanduskriisist puutumata jäänud. Ma mõtlen riiki, mitte mõnda suguharu keset džunglit. Äkki Kuuba? Või Vietnam? Selline riik peab olemas olema, sest mida vähem olla globaalse majandusruumi osa, seda vähem see kriis mõjutab. Ja ma olen kindel, et selliseid oaase on. Selline mõttepojuke siis hommikul.

it's not my birthday anymore

Ma ütlen ausalt, kinni on kiilunud. Seesama osa minu ajust, emotsioonidest ja misiganesveel, millega ma poliitikat tajun ning analüüsin. Selline kopp on ees, et lausa valus hakkab, kui jälle sellele mõtlen. Lisaks on endast kahju, sest see kõik jama toimub ju minu kui kodaniku arvelt. Ühesõnaga, mu pea valutab kogu sellest hullumajast. Ei hakkagi siin seisukohta võtma, kas valitsuse lõhkiminek mind kuidagi morjendab või mitte. Ei viitsi ja ei taha enam sellest mõelda.

Eurovisioonist.
Ei kirjuta vot. Ei taha. Norra võitis. Tore. Palju õnne, aga ei huvita. Eesti kuues koht. Jätab külmaks. Punktide jagamine on iseenesest muidugi põnev, aga sellega kogu mu huvi piirdub.

Elust.
Viimasel ajal on nii, et ajafaktor täiega sakib. Teda lihtsalt pole. Töö, pood, kodu, töö, kodu jne jne jne. Kuhu jäävad kontserdid, etendused, näitused, jalutuskäik metsas või mere ääres??? No pole aega selleks. Pean vist vägisi hakkama seda endale tekitama. Paljude heade inimestega pole enam kaua normaalselt kohtunud ega suhelnud. Mis elu see on. Jah, midagi tuleb ette võtta. Ehk suudan.

Olge tublid.

15 mai 2009

konn rokib ja sõidab trammiga

Üritan siin miskit kirjutada, aga pole mõtteid. No pole. Täitsa tühi leht. Pole mõtet pingutada ka.
Eilse euroviisu kohta võin uuesti öelda, et Eesti esinemine oli silmapaistval jõuetu ja igav. Just režiiliselt. No ei olnud lugu ega režii sellises kooskõlas, nagu ta peaks olema. Äkki ma muidugi eksin, sest režiikool on minust kaugelt mööda käinud. Äkki oli just hea. Kõik vaatasid ja ahhetasid ning järgmine kolelauluvõistlus toimub jälle saku suurhallis. Ootame, vaatame. Kuigi mul on tunne, et ei taha väga seda enam vaadata.
Rohkem mõtteid pole. Need, mis on, neid pole kena kirja panna. Võib kedagi solvata. Selline kuri vaikimine siis. Aidaa.

laisa poisi päevik

Ma tõesti pole viitsinud kirjutada. Laisk. Jah.
Nii. Euroviisu. Eesti loo režii oli kohutav. Mannetu. Ma ei tea, kes seal vägesid juhib, aga Eesti esindajate poolt oleks olnud õige asjale tähelepanu juhtida ja nõuda. Sellest eurotiimist, kes ennast ametlikult sellest distantseerib, pole midagi loota. Aga samas, savi ka. Kõik. Magama.

09 mai 2009

muahhauhmuah

Aru ma ei saa, miks inimesed arvavad, et ma teatud daatumlike ajamärkide pärast ennast varjan. Ei. Ja ma ei suuda ka käesolevast blogist kookonlikke elemante leida. Ma olen olemas ja kontaktne. Päriselt.

06 mai 2009

jälle üks iseendale kirjutatud sissekanne

Tunnistan ausalt, eile algasid pidustused ehk karneval, mis tipnevad pühapäeva viimase minutiga. Sündmustel on ainult üks peategelane - MINA! See on eneseimetluse ja -haletsuse nädal. Keegi minu ja minu vahele ei suuda pugeda ega uueks peategelaseks saada. Ja kui keegi püüabki, siis tõlgendan seda nii: then came an arm around my shoulder well surely the hand holds revolver. ALL I NEED IS ME! I'M OK BY MYSELF!

Kuulasin just üsna valjusti otsast otsani läbi Morrissey uue plaadi. Teate küll, selle "Years of Refusal". Mitte, et ma enne poleks kuulanud, aga nüüd tegin seda silmad sõnades kinni. On ikka poeet see Moz. Geniaalne. Mitte nagu Irja Tähismaa, kes ütleb, et ta on, aga pole. On sitakäkk. Olgu, see võrdlus oli nüüd küll nagu kaka ja kuld, aga ehk annate andeks. Pidin selle ära ütlema. Ma ise ka ei tea, miks see paarike mulle nii pinda käib. Lollust ju ei summuta. Lollusel on suur suu.
Aga edasi. Hea on Mozi uus plaat. Sigahea. Nüüd panin "You Are the Quarry" peale. Selle deluxe versiooni, kus B-pool ka. See plaat on nüüd deluksina ka Eestis müügil, aga siis, kui välja tuli, polnud. Kuna ühel kolleegil on maaletooja juures käpp sees, siis kurtsin muret. Paari päeva jooksul oli tutikas plaat laual. Ja täitsa tasuta! (Tänud Tiina-Marile!) Aga "You Are the Quarry" on ka sigahea. No ikka väga hea. Ma olen vist Mozi ikka sõltlane. Ausalt, ma ei tea kedagi, kes laulaks armastusest nii nagu tema. Ta lihtsalt leiab oma nurga. Täiesti ootamatu nurga kusjuures. Ma olen enda töös ka sama rida üritanud ajada, et alati on vaja leida uus, enneleierdatust teistmoodi lähenemine. Alati pole välja tulnud. Olen üritanud, aga kuna ma olen nn taustajõud, siis alati ei õnnestu. Teiste eest mõelda ega öelda ega küsida ei saa. Mitte, et ma siinkohal kolleegidele midagi ette heidaks. Ei ei ei ei.
Aga Mozist või õigemini poeesiast. Hea luuletus on minu jaoks olnud alati selline, kus ma enda mõtted ära tunnen või selline, kus sellele lisaks maailma kirjeldatakse viisil, mille peale ma ise pole tulnud. Ahaa effekt eksole. Või on luuletus selline, mis tekitab teatud seisundi. Mõjub ühesõnaga. "Teenage Dad on His Estate" - ma suren kui hea lugu. Nii, sellest siis nii palju.

Ma annan endale aru, et see sissekanne on nii segane ja emotsionaalne, et enamik inimesi küsib seda lugedes endalt - miks, milleks, kellele? Ma ei oska vastata. Endale. Nii on. Ahoi kopraonud.

PS. Mu lemmiks Morrissey on "Vauxhall an I"

04 mai 2009

naljakuu mälestuseks (edit)

Eesti elu on huvitav. Sellist nalja ja lusti, mida saab kollast pressi jälgides, mujalt ei saa. On ütlemata vahva, kui avastad järjekordse tõusva superstaari, kes on ühe korra esinenud ja esitanud siis loo oma esimeselt singlilt ning see lugu ei ole rohkem ega vähem kui hitt. No selles mõttes hitt, et ajakirjandus ütleb, et on. Kollasega aga ei vaielda. Kollane ütleb, kuidas asjad on, mitte vastupidi. Kui on staarreporter, staarfotograaf, staarmeikar, siis on. Mingit kobisemist pole. Hiti puhul ka. Kui ütlevad, et on, siis on. Punkt. Poolhaigena internetti ületarbides jõudsin Õhtuleheni ja avastasingi uue tähe. Ma ta nime siin välja ei hakka kirjutama eksole. Aga miks ma temast kirjutan. Lihtsalt tema näopilti vaadates tundus see kuidagi tuttav. Ja siis laksas ära. Tol õhtul, kui kolleegi Hispaaniasse saatsime, maandusime pärast Angelis. Peale mida ma endale Angeli keelu peale panin. Ise panin, kui keegi ehk valesti aru sai. Ja see tüüp oli üks põhjustest, miks ma seda tegin. Ta lihtsalt oli nii naeruväärne ja nägi välja nii samasugune, a'la "Moskva 2006" soeng ja muu, et ma ei suutnud naeruturtsatusi tagasi hoida. Ma muidugi ei hoidnud ennast tagasi ja jagasin oma mõtteid ka tema endaga. Mis kõige naljakam, ta kõrval istus täpselt samasuguse välimusega tüüp ja see ajas mind veel rohkem naerma. Nendega koos oli aga minu naerupursete põhisüüdlane, üks moekunstnik, kelle nime ma ei nimeta, kes nägi oma pikendatud ripsmete, värvitud silmade ja muu kammajaaga välja, nagu oleks just välja astunud suurepärasest Briti komöödiasketšist. No kõik nad kolm olid sellised. Ainult et see oli päris elu ja need olid päris inimesed ja nad olid seda kõike päriselt ja ... Ja see oligi väga naljakas. Ja see mulle Eesti elu juures meeldib, et nalja ikka jagub.

PS. Mul tuli mõte. Mitte just geniaalne, aga keniaalne vähemalt. Rabarock võiks sel aastal püstitada ka nn Naljalava, kus taolised artistid võiks esineda. Lusti ja lõbu laialt.

nõrganärvilistele keelatud

Oma räigemate haigusaegade kajastamise huvides riputan siia üles pildi, mis on küll suht... aga ma olen peakirjas hoiatanud. Pildi allkiri võiks olla: Haiguse vastu võideldes.

03 mai 2009

terviseaktsiad pöördusid tõusule

Ilm tundub nii ilus kevadine, aga mina konutan toas ja mõtlen, kas minna tööle või mitte. Tänaseks on tervis paremaks läinud. Köha ja nohu on alles, aga temperatuur on langenud 37ni. Ja enesetunne on ka parem. Isegi selline poolhaige olek tundub eelnevate päevade kõrval fantastiline. Kui nii edasi läheb, siis olen ilmselt paari päeva pärast valmis inimkonnaga liituma.

Eilsest Laululahingust ka. Ma üldiselt väga ei jälginud sel aastal, aga eilse finaali vaatasin kohusetundlikult otsast lõpuni ära. Elavalt tuli meelde eelmise aasta kooriponnistus. Kui nüüd lõpuni aus olla, siis mõtlen siiani, et showkooris osalemine oli viga. Ma väga naudin kvaliteetset meelelahutust. Väga. Aga selle üks raudreegleid on, et mis iganes tasemel ei maksta lõivu kollase ajakirjanduse reeglitele. Ehk jamaks muutub asi siis, kui oluliseks saab see, et sisu pole enam oluline, tuntus müüb. Paraku on see meie nn kvaliteetväljaannete (mis iganes kandjal) probleem. Säilitatakse kvaliteetne ilme, aga kuskil libastutakse. Sisse lipsavad mitte asjatundjad aga staarid. Inimesed, kes on küll tuntud, aga ilmselgelt asjasse puutuvas valdkonnas asjatundmatud. Olgu. Laululahingust. Tore oli. Kui koore järjestada, siis kõige rohkem torkas silma ikka see WAF koor, nende järel asja kinni pannud Tõrva laulupiigad ja auväärsele kolmandale kohale jäi inimeste poolest küll tore ja vahva aga koorina naljakalt küündimatu kultuuripealinna kamp. Loodan, et saade järgmisel hooajal ikka tuleb ja osad tegijad loobuvad. Ühe ja sama idee loksutamine muutuks kolmandal katsel juba tüütuks. Lähemalt ei seleta.

kevadet

02 mai 2009

masu & tesu

Räägitakse, et majanduskriis, nagu iga kriis, toob välja meie tugevad ja ka nõrgad küljed. Nende hulgas ka tarkuse või rumaluse. Loen siin, et taksojuhid kavatsevad kehtestada lisatasu kohvrile ja inimeste arvule. Kiirlaenufirmad plaanivad peale intressile piiri panemist kehtestada alternatiivsed maksustamisviisid. Olgu, kui laenufirmad toetuvad rumalate hädaliste olukorrale, siis taksofirmade puhul on näha selget paindumatust. Lihtsalt ei tunnistata kõige lihtsamat turumajanduse reeglit, kui teid on liiga palju, siis peab teid vähem saama. Mina isiklikult hakkan küll taoliste reeglite kehtestamisel taksoteenust vaid hädavajadusel kasutama. Muidugi on igasugune kohvritasu taksistide helesinine unistus, sest luba selleks nad ilmselt ei saa ja linnavalitsuse vastav ametkond on seda väga selgelt ka põhjendanud. Mis puutub kiirlaenufirmadesse, siis ilmselt ei aita nende vastu midagi muud, kui tihedamaks kirjutatud seadused. Paraku on meie juhterakond igasuguse riigipoolse turu reguleerimise vastu, mis siis, et antud juhul oleks tegu omaenda kodanike kaitsmisega majanduse musta poole - hundiseaduste eest. Nii palju masust.

Nii tahaks välja, õue, muru peale, päikese alla. Aga ei saa kuidagi. Ma tean, et veel ühte masendavat sissekannet poleks vaja, aga tervis ei lähe kuidagi paremaks. Nagu ühe koha peal. Eile õhtul oli ikka selline tunne, et nüüd panen pillid kotti. Viimati tundsin nii lapsepõlves. Tekkis tunne, et ma ei kontrolli enam olukorda. Teadsin küll, et rabelen sellest välja, aga see kõik oli ainult usu, mitte enesetunde tasandil. Kuidagi jäin magama siiski. Hommikul ärkasin kell 6 üles. Masendav. Mida ma nii vara tegema hakkan? Jälle köhima, nuuskama ja toas ringi võbelema. Üritasin siis peale nuuskamis- ja köhaseeriat uuesti uinuda. Õnnestus. Kell 10 tegin uuesti silmad lahti. Jälle väike nuusk, köhh ja võbin. Lõppeks suutsin kella poole kaheteistkümneni magada. Kui ärkasin, oli enesetunne võrreldes eilsega kordi parem. Temperatuur oli peaaegu olematu - 37,2. Ainult vähene köha ja ninagi polnud nii umbes. Lootsin juba, et täna murran haiguse turja ning viskan ta tänavale. Lootus on lollide lohutus. Juba tunni möödudes keeras asi jälle halvemuse poole. Temperatuur 37,7. Nohu nagu kõige külmavõetumal nohikul ning köha nagu trash- või deathmetali lauljal peale 3 tunnist kontserti. Söögiisu on täielik null. Joon ainult teed. Eile proovisin suppi süüa, aga üle poole taldrikuku ei suutnud sisse suruda. Sellest väsisin ka nii ära, et lõõtsutasin veel paarkümmend minutit diivanil. MASENDAV!!! Kes suudaks mind aidata? Sest ausalt, kui homme ka veel sama jama jätkub, siis on tulev töönädal ohus. Kuid nii palju olen endale lubanud, ja andku kollegid mulle andeks, haigena ma seekord jalga tööle ei tõsta. Kõik.

01 mai 2009

borš

Kasutasin ükspäev ametist tulenevaid eeliseid ja sebisin endale ühe vahva raamatu. Selle:

Väga sümpaatne raamat, kus Eestis elavad vene rahvusest inimesed ühe retsepti on andnud ning lisaks sellele on seal nende kohta väike tutvustav jutt. Mis aga eriti sümpaatne, et ei ole valitud ainult kuulsaid inimesi, nn A-kategooria staare (oi kuidas ma seda väljendit vihkan), vaid ka avalikkuses tundmatuid persoone. Lahe. Müts maha raamatu autori Viktoria Ladõnskaja ees. Igatahes tõotab tulla põnev avastamisretk vene köögi radadel. Esimene roog, mida teen on raudselt borš. Retsept Terevisiooni superkokk Roman Zaštšerinskilt.


Kuigi raamat on pühendusega ja puha, pean paraku tunnistama, et selle sebis autori käest sinna mu sõber Tomm. Siin tänud talle.

Приятного аппетита!

terviseraport

Asjad on kehvad. Juba kolmandat päeva on tõbi kallal. Sümptomid nagu ikka - nohu, köha ja palavik. Paremaks pole läinud. Ainult köha on piinavamaks läinud, nüüd on kurk valus. Kuigi olen kenasti nelja seina vahel olnud ja puha. Täna hakkasin õnneks kergelt higistama. See tähendab, et organism võitleb haigusega. Oi kui tüdinud ma sellest kõigest juba olen. Kui ma pühapäevaks terveks ei saa, siis kannatab töötegemine ka juba. Mõnus nädalavahetus sai niigi juba jalaga tagumikku. Eks ma põen edasi. Tervenemise suunas loomulikult.