sidekatkestus maailmaga

Blogi täieneb viimasel ajal sissekannetest nagu Hiina rahvaarv.

Ma ei tea, kas tohib oma halba tuju inimestega jagada või on see natuke alatu. No loodan, et ma teie tuju ära ei riku. Ei taha oma tusatujuga mingi konkreetse inimese juurde ka minna. Blogi on nagu impersonaalsem variant. Hea inimene nagu ma olen. Või arvan olevat.
Igatahes sadas täna või õigemini eile õhtul juba mingi halb tuju mul uksest sisse ja ära ka ei lähe. Tee või tina. On teine tugevam kui mina. Kogu aeg on selline õnnetu meeleolu, nagu hakkaks kohe-kohe midagi halba juhtuma. Võib olla juhtubki, aga siis muutub asi vähemalt konkreetseks. Selliste asjadega on aga alati kergem toime tulla. Ehk tuleb see teile üllatusena, aga ka mehed tahavad aeg ajalt kellegi õla najal nutta. No mitte just nutta, aga kuidagi lohutatud saada. Muidugi tuleb arvesse veel variant, et ma olen lihtsalt nõrk mees. Pole üldse võimatu. Pehmemad väärtused on mulle alati rohkem meeldinud kui karmiks meheks olemine. Pole nagu minu rida. Seepärast olen vahel tundnud, et ma nagu ei sobi siia ühiskonda. Eesti ühiskond on selline kivikõva, kus on ausse tõstetud koopamehe või -naise mentaliteet. Aga ma ei taha ja ei oska. Ma ei taha mammutit nuiaga materdada, naisi juukseidpidi koopasse lohistada või kellegile tõestada, kui kõva mees ma olen. Las ma olla nagu ma olen. Lepite siis sellega või mitte. Ma ei saa ju olla keegi, kes ma tegelikult ei ole. Sellisel juhul ei saaks ma ju enam iseendaga läbi. Armasta oma ligimest nagu iseennast! Mingit muud sellest suuremat käsku ei ole. Kuldsed sõnad, kas pole. Uuest testamendist, Markuse evangeeliumi 12 peatükk ja 31 salm, kui täpsemalt teada tahate. Vot nüüd ma siis olen Kristiine keskuse kohvikus ja nukrutsen. Midagi teha ka ei oska. Inimestest hoian eemale, sest milles nemad süüdi on, et mul tuju miinuskraadides on. Keegi ei ole seda väärt, et neile oma must meeleolu kaela kallata. Üks hea moment siiski sellise tujuga on. Minul vähemalt. Ma hoolin inimestest rohkem. Kohe tahan, et neil läheks hästi ja et mitte keegi ei peaks halbade asjade pärast kannatama. Väike vihje, sellises olukorras on mult üsna kerge raha laenata. Peaasi, et teil oleks mingi hea lugu sinna kõrvale rääkida. Tol hetkel ei ole mind kuigi raske haletsema panna. Iseasi, kas te mind sellistel hetkedel üles leiate ja kuidas te infot saate, et Ambitious Outsider meeleheiteaugus lesib. Sest ma ei räägi ju teile. Ma ei kaeba paremale ja vasakule. Ja blogi lugedes võite te lootusetult hiljaks jääda. Kui ükskord minuni jõuate, olen ma jälle igat senti näppude vahel veeretav ihnuskoi.
Ja nüüd ettepanek. Kõik kes te mind tunnete, mõelge 1 minut minust midagi head. Äkki aitab. ja ärge kaastundeavaldusi saatma hakake. Pole vaja. Kes teab, kuidas see mõjub. Lahistan veelgi suuremast enesehaletsusest kuskil kaubanduskeskuses keset võhivõõraid inimesi kahe suupoolega nutta. Kõike võib juhtuda. Mehed on tegelikult seest pehmed, kuigi üritavad vastupidist tõestada. Pehmed ja roosad. Ma tean, et reetsin nüüd meeste aastatuhandeid kiivalt hoitud saladuse, aga kunagi pidi see ju juhtuma.

Rahu ja armastust kõigile. Teadke, et keegi hoolib.
Ja vabandagu need, kellega pole ühendust võtnud. Küll võtan. Kindlasti. Ja heatujuliselt.