inimeste koostis on teadmata

Ma pean üles tunnistama kaua varjatud tõe. Jõudsin selleni ühe inimesega inimsuhetest mõtteid vahetades. Sain aru, et ma ei tunne inimesi. Ma ei jaga inimestevahelistest suhetest mitte muhvigi. Te kõik olete minu jaoks kõik ühed tundmatud olevused. Nagu 3-aastasele Mendelejevi tabel. Jah, te olete huvitavad, aga samas ka hirmutavad. Kõik, mida ei tunta, on hirmutav. Samas ei muuda see tõdemus minu elus midagi. Ma lihtsalt ignoreerin teid. Nii palju kui võimalik. Pole mõtet pead murda teemade üle, mis mulle üle jõu käivad. Elu ei pea ju olema keeruline. Lepin sellega, et saan teid eemalt vaadelda. See on mulle vähemalt jõukohane. Ja teate, kunagi ei tea, mis juhtuma hakkab, kui kedagi puudutad. Ülekantud tähenduses muidugi. Mõni hammustab, mõni teeb pai, mõni ei tee märkamagi. Liiga erinevad reageeringud, et sellest mingeidki seaduspärasusi järeldada. Ning kuna ma olen ettevaatlik inimene, siis ma parem ei puuduta. Äkki hammustab. Äkki sülitab. Kaks võimalikku negatiivset kogemust ühe positiivse vastu pole aus. Sisemise heaoluga ei mängita. Riskigu need, kellele see meeldib. Mina jään oma väikesesse oranži kerakujulisse kookonisse. Sinna, kuhu on inimeste jälgimiseks kaks auku silmade jaoks sisse uuristatud. Vahel harva, kui võin kindel olla, tulen välja ja ütlen tere.
TERE!