30 aprill 2007

ilusale inimesele

Maailm on vahel ilus. Kohe väga ilus. Isegi hunnik märatsevat inetust, väiklust ja madalust Tallinna linnas ei suuda seda varjutada ega olematuks teha. Maailma ei tee ilusaks mitte kenad loodusvaated, kauged maad või eksootilised loomad. Need võivad küll imetlusväärsed olla, aga tõeline ilu peitub kaasinimestes. Õnnetud on need, kes seda ei taipa.
Sa oled ilus inimene!

tervitus kohvipuule

Selle sissekandega tervitan oma sõpra kohvipuud, kes 8. aprillil liitus blogijate kuulsusrikka salaorganisatsiooniga. Minust saab sinu blogi püsikunde. Heade soovidega ja tähelepanelik külaline. Koos kommentaaridega ja puha. Tervitan ka kassi. Kohvipuu parimat sõpra. Sina ja kohvipuu olete toredad. Ilusad inimesed. Soovin kohvipuule jõudsat kasvamist ja hõrke ubasid! Ja kassile muidugi palju rammusaid hiiri!

mõte emigreerus

Peaks pronkssõdurist kirjutama, aga praegu ei tee seda. Ehk hiljem. Mõtteid on, aga need alles seeduvad.

Niisiis. Täna on täiskuu. Tundub olevat. Natuke võib täiskujust puudu olla, aga juba naeratab nagu pannkook taevas. Kas see inimestele ka kuidagi mõjub? Mõned usuvad. Mina mitte. Tehke mulle palun selgeks, et kui mõjub, siis kuidas, mis imenipiga. Kui siis oma ilusa kujuga. Kena ju kui selline latakas taevas ripub. Natuke võiks kollasem olla, annaks juustureklaami mõõdu välja.
Nagu te juba täheldasite, mul eriti mõtteid pole. Mis teha.

26 aprill 2007

palju õnne!

Selle sissekande sissejuhatuseks tahan soovida õnne Nädala küsitluse parimale naissaatejuhile. Ma tean, et sa ikka loed seda blogi vahel. Niisiis ütlen sulle otse, kui keegi üldse, siis sina oled ainuke, kes seda vääris. Need küsitlused on enamasti ebaõiglased. Inimeste maitset ei saa usaldada. Inimeste maitse ei ole sageli hea. Aga vahel panevad nad kümnesse. Seekord juhtus. PALJU ÕNNE! Tähistame millalgi. Eks. Kutsume sõbrad kokku. On ju millest rääkida. Kõik need aastad. Kõik need närvesöövad, aga samas tagantjärele õnnelikud töötunnid nendes aastates. Tore on olnud. Sina oled tüdruk, kes on suuteline pilvedel käima!

Edasi teiste teemadega.

Morrissey laulud on täna nii ilusad. Kui ma oleksin kontserdil, siis mul tuleksid vist pisarad. Luksemburgi kontserdil paari loo juures tulid. Ma ei häbene. Oh Moz, sa oled poeet. Minu hingekeelteni su luule ulatub. Vahel lähevad need tekstid nii südamesse, et valus on. Ja ilmselt peavadki minema, sest eks nad on valuga kirjutatud. "You Are The Quarry" on ikka väga hea ja ilus plaat. Muusika seal peal. Kuulake. Ostke. Tõmmake netist kasvõi. Tasub ära. See muusika teeb hinge ilusamaks.

Täna on selline tunne, et tulemas midagi väga olulist. Midagi sellist, mis tähendab minu jaoks väga väga palju. Nagu lapsepõlves loomaaeda minekut sai oodatud. Mäletate. Sellist tunnet kogeb täiskasvanuna harva. Kahju. Seda mõnusam selle tunde nautimine praegu on. Ma tean, et tegelikult ei ole midagi tulemas. Vähemalt midagi, mida ma oodata teaksin, aga ometi tahan ma uskuda, et see tuleb. Kui mitte, siis isegi selle tunde kogemine on magus. Isegi kui see tunni aja pärast üle on läinud. Ikkagi!

Kuulan praegu Morrissey lugu "Let Me Kiss You". Kurb aga ilus lugu. Panen teile sõnad siia:

There's a place in the sun, For anyone who has the will to chase one
And I think I've found mine, Yes, I do believe I have found mine, so

Close your eyes, And think of someone, You physically admire
And let me kiss you, Let me kiss you

I've zig-zagged all over America, And I cannot find a safety haven
Say, would you let me cry, On your shoulder
I've heard that you'll try anything twice

Close your eyes, And think of someone, You physically admire,
And let me kiss you, Let me kiss you

But then you open your eyes, And you see someone, That you physically despise
But my heart is open, my heart is open to you.

Ma usun, et igaühe jaoks on keegi. Et igaühe jaoks on koht. Et igaühe jaoks jätkub õnne ja armastust. Kui me seda vahel teistelt ära ei võtaks. Proovime nii, et me ei võta.

ma olen võimeline maailmarekordiks

Tänase tööpäeva lõpuks, mis ühtlasi on töönädala lõpp, olen nii väsinud. Väsimus toob pessimismi. Pessimism toob õnnetu meeleolu. Nõme. Aga pole hullu. Kui töölt minema saan, läheb paremaks. Ees on nädalavahetus ja huvitavad inimesed. Kuigi praegu on küll selline tunne, et ega pole küll. Aga on! Kui pole, mis siis ikka. P*rsse kah. Saan ise hakkama. Eesti mees on alati hakkama saanud. Kuidas nad vanasti oma taludes pirruvalgel hakkama said. Kui ikka kaamos peale tuli, pandi pird teisest otsast ka põlema. Nii minagi. Ikka mõlemast otsast, ikka mõlemast otsast. Te võite naerda, aga küll minagi kord maailmarekordi püstitan. Teie kõigi kiuste.

plats puhtaks!

No nii. Pronksmees hakkas kolima. Kell 4.30. Kas teate, et rõhuv enamus riigipöördeid algavad sel kellaajal. Soodsaim aeg pöördeliste sündmuste käivitamiseks. Inimesed on sel ajal kõige vastupanuvõimetumad. Uni on haripunktis. Braavo Ansip, braavo! Sa oled julge mees. Öelda, et miski kuskile igaveseks ümber paigutatakse, no ma ei tea? Tuletaks härra peaministrile meelde, et miski pole igavene. Kuigi me inimestena seda oma rumaluses vahel uskuda püüame.

Head soovid onu Andrusele:
Loodame, et mõni kont sulle kurku kinni ei jää.

25 aprill 2007

inimeste koostis on teadmata

Ma pean üles tunnistama kaua varjatud tõe. Jõudsin selleni ühe inimesega inimsuhetest mõtteid vahetades. Sain aru, et ma ei tunne inimesi. Ma ei jaga inimestevahelistest suhetest mitte muhvigi. Te kõik olete minu jaoks kõik ühed tundmatud olevused. Nagu 3-aastasele Mendelejevi tabel. Jah, te olete huvitavad, aga samas ka hirmutavad. Kõik, mida ei tunta, on hirmutav. Samas ei muuda see tõdemus minu elus midagi. Ma lihtsalt ignoreerin teid. Nii palju kui võimalik. Pole mõtet pead murda teemade üle, mis mulle üle jõu käivad. Elu ei pea ju olema keeruline. Lepin sellega, et saan teid eemalt vaadelda. See on mulle vähemalt jõukohane. Ja teate, kunagi ei tea, mis juhtuma hakkab, kui kedagi puudutad. Ülekantud tähenduses muidugi. Mõni hammustab, mõni teeb pai, mõni ei tee märkamagi. Liiga erinevad reageeringud, et sellest mingeidki seaduspärasusi järeldada. Ning kuna ma olen ettevaatlik inimene, siis ma parem ei puuduta. Äkki hammustab. Äkki sülitab. Kaks võimalikku negatiivset kogemust ühe positiivse vastu pole aus. Sisemise heaoluga ei mängita. Riskigu need, kellele see meeldib. Mina jään oma väikesesse oranži kerakujulisse kookonisse. Sinna, kuhu on inimeste jälgimiseks kaks auku silmade jaoks sisse uuristatud. Vahel harva, kui võin kindel olla, tulen välja ja ütlen tere.
TERE!

IT-pensionärid

Ühel hommikul avastasin, et internetti pole. Ilge jama. Tahaks nagu e-kirjasid vaadata, lehti lugeda ja muid virtuaalmaailma asju ajada. Aga ei saa. Jajaa, nüüd arvate, et ma hakkan rääkima internetiseerunud ühiskonna haavatavusest. Et elekter läheb ära, juhe katki, seade rikki ja kogu elu lendab vastu taevast. Ei mõtlegi. Ma tahan teile rääkida tulevikust. Õigemini annan teile vihje, kuidas pensionieas hästi elada. Ärge mõelge, et see aeg on alles väga kaugel. Vale, ta tuleb nagu niuhti kätte.
Ma olen mõnikord lugenud mingite noorte inimeste heietusi oma tulevasest vanaduspõlvest. Et siis ma koon kiiktoolis kamina ees, karjatan lapselapsi ja käin tiigi ääres luiki toitmas. Vale puha. Inimesed, te kobate iseenda loodud silmaklappidega nagu keskööl metsas oma tuleviku suhtes. Selleks, et asju õiges perspektiivis ette kujutada, ei ole isegi erilist innovaatilist mõtlemist vaja. Tegelikkus on nüüd ja praegu meie ümber nagu orja raudne kaelavõru. 30-40 aasta pärast on pensionäride orkut, blogid, chatruumid ja mis veel. Tehnoloogia on kahtlemata kõvasti edasi arenenud, aga mõte jääb samaks. Unustage kiiktool, lauatelefon ja pensionäride kudumisringid - seda ei tule! Tulevik ei ole eilse näoga. Tulevik on, et meie lapsed ja lapselapsed käivad meiega samade bändide kontserditel, vaatavad samu filme ja põrkuvad meiega virtuaalses suhterägastikus. Fakt on, et nooreks olemine pikeneb, keskiga jääb meie elukaares lühikeseks etapiks ning vanaduses olete te nooruses omandatud harjumuste juures kinni, nagu triibud sebra küljes. Juba täna on lääne ühiskonnas väga selgelt välja kujunenud noorte vanainimeste põlvkond. Nende kultuuri-, aga ka muud huvid on samad, mis noortel. Muidugi mitte kõik, aga on selge kui destileeritud vesi, et "mis on olnud, see saab olema, ja mis on tehtud, seda tehakse veel - ei ole midagi uut päikese all", ütleb Koguja. Proovige vastu vaielda. Mõni 16-aastane ehk teebki seda, aga mitte enam 25-ne.
Teie tulevik on täna.
Investeerige innovaatilistesse kommunikatsiooniettevõtetesse ja teie pensionipõlv on muretu. Nii rahalises kui emotsionaalsete vajaduste mõttes.
Ja pole vaja söögipulkasid kudumisvarrastena kasutada. Söögiriistadega ei mängita.

22 aprill 2007

sidekatkestus maailmaga

Blogi täieneb viimasel ajal sissekannetest nagu Hiina rahvaarv.

Ma ei tea, kas tohib oma halba tuju inimestega jagada või on see natuke alatu. No loodan, et ma teie tuju ära ei riku. Ei taha oma tusatujuga mingi konkreetse inimese juurde ka minna. Blogi on nagu impersonaalsem variant. Hea inimene nagu ma olen. Või arvan olevat.
Igatahes sadas täna või õigemini eile õhtul juba mingi halb tuju mul uksest sisse ja ära ka ei lähe. Tee või tina. On teine tugevam kui mina. Kogu aeg on selline õnnetu meeleolu, nagu hakkaks kohe-kohe midagi halba juhtuma. Võib olla juhtubki, aga siis muutub asi vähemalt konkreetseks. Selliste asjadega on aga alati kergem toime tulla. Ehk tuleb see teile üllatusena, aga ka mehed tahavad aeg ajalt kellegi õla najal nutta. No mitte just nutta, aga kuidagi lohutatud saada. Muidugi tuleb arvesse veel variant, et ma olen lihtsalt nõrk mees. Pole üldse võimatu. Pehmemad väärtused on mulle alati rohkem meeldinud kui karmiks meheks olemine. Pole nagu minu rida. Seepärast olen vahel tundnud, et ma nagu ei sobi siia ühiskonda. Eesti ühiskond on selline kivikõva, kus on ausse tõstetud koopamehe või -naise mentaliteet. Aga ma ei taha ja ei oska. Ma ei taha mammutit nuiaga materdada, naisi juukseidpidi koopasse lohistada või kellegile tõestada, kui kõva mees ma olen. Las ma olla nagu ma olen. Lepite siis sellega või mitte. Ma ei saa ju olla keegi, kes ma tegelikult ei ole. Sellisel juhul ei saaks ma ju enam iseendaga läbi. Armasta oma ligimest nagu iseennast! Mingit muud sellest suuremat käsku ei ole. Kuldsed sõnad, kas pole. Uuest testamendist, Markuse evangeeliumi 12 peatükk ja 31 salm, kui täpsemalt teada tahate. Vot nüüd ma siis olen Kristiine keskuse kohvikus ja nukrutsen. Midagi teha ka ei oska. Inimestest hoian eemale, sest milles nemad süüdi on, et mul tuju miinuskraadides on. Keegi ei ole seda väärt, et neile oma must meeleolu kaela kallata. Üks hea moment siiski sellise tujuga on. Minul vähemalt. Ma hoolin inimestest rohkem. Kohe tahan, et neil läheks hästi ja et mitte keegi ei peaks halbade asjade pärast kannatama. Väike vihje, sellises olukorras on mult üsna kerge raha laenata. Peaasi, et teil oleks mingi hea lugu sinna kõrvale rääkida. Tol hetkel ei ole mind kuigi raske haletsema panna. Iseasi, kas te mind sellistel hetkedel üles leiate ja kuidas te infot saate, et Ambitious Outsider meeleheiteaugus lesib. Sest ma ei räägi ju teile. Ma ei kaeba paremale ja vasakule. Ja blogi lugedes võite te lootusetult hiljaks jääda. Kui ükskord minuni jõuate, olen ma jälle igat senti näppude vahel veeretav ihnuskoi.
Ja nüüd ettepanek. Kõik kes te mind tunnete, mõelge 1 minut minust midagi head. Äkki aitab. ja ärge kaastundeavaldusi saatma hakake. Pole vaja. Kes teab, kuidas see mõjub. Lahistan veelgi suuremast enesehaletsusest kuskil kaubanduskeskuses keset võhivõõraid inimesi kahe suupoolega nutta. Kõike võib juhtuda. Mehed on tegelikult seest pehmed, kuigi üritavad vastupidist tõestada. Pehmed ja roosad. Ma tean, et reetsin nüüd meeste aastatuhandeid kiivalt hoitud saladuse, aga kunagi pidi see ju juhtuma.

Rahu ja armastust kõigile. Teadke, et keegi hoolib.
Ja vabandagu need, kellega pole ühendust võtnud. Küll võtan. Kindlasti. Ja heatujuliselt.

optimistlik rahvas

Tuleb välja, et eestlased on Euroopa kõige optimististlikum rahvas. 60% usub, et tulevik on roosa. Ei tasu muidugi nii sinisilmne olla, et see meil pidev meeleseisund on. Lihtsalt elu veereb nagu hernes ja pangad laenavad raha juurde, kui hoog raugema hakkab. Tööpuudust ei ole ning pensionid kasvavad. Nii peabki olema. Ainult, et kas see kõik on jätkusuutlik (oh mis sõna). Hea küll, ei hakka ilusale elule vett peale tõmbama, aga kuidagi väga kahtlane tunne on. Kui kõik läheb liiga hästi, siis peab kusagil midagi valesti olema. Selline mustamullane kõhutunne. Ja ehk peaks hakkama sukasäärde raha koguma. Nii igaks juhuks. Selleks puhuks kui pangast raha otsa saab. Seda lugupeetud riigiisad ja majandustegelased meile ka soovitavad. Aga kui ma ka peaksin kupüüre madratsi alla poetama hakkama, teeksin seda mitte nende nõuandeid järgides. Ma ei usu inimesi, kelle teod räägivad teist keelt kui sõnad. Ma ei usu inimesi, kelle enda elu räägib kõigest muust aga mitte säästmisest või ühiskondlikust empaatiavõimest. Ei usu vot. Kuigi ma olen üldiselt riigitruu ja seadusekuulekas inimene, ei ole mul erakonda mitte kuuluva lihtinimesena mingit tahtmist olla parteisõdur. Ma ei näe, et meie praegune majanduspoliitika kuidagi tulevikku suunatud oleks. Kui ta oleks, võtaks riik vastu otsuseid, mis tulevikku konkreetsemalt puudutavad. Neljaaastane valimistevaheline aeg ei ole veel tulevik. Ma saan aru, et liberaalne maailmapilt eeldab igaühe iseendaga hakkamasaamist ilma kõrvalise abita. Teatud tingimustes võib see isegi ennast õigustada, aga mitte siis, kui asi kiiva kipub kiskuma. Selle asemel ma näen, et eurole üleminek on südamerahuga kuhugi määramatusse tulevikku lükatud. Valitsus lihtsalt ei julge inflatsiooni ohjeldada, sest see oleks vastuolus nende liberaalse maailmavaatega. Riik peab ju õhuke õhuke olema. Ma ei näe, et riik soodustaks innovatsiooni ettevõtluses. Järgnev näide on küll vaid servapidi teemaga seotud, aga toon ta ikkagi. Tallinna linn võimaldas seni keskkonnasõbralikele autodele tasuta parkimist. Nüüd lõpetatakse see ära. Põhjendusest tuuakse, et hübriidautosid on liiga palju saanud. Tüüpiline näide, kus asja tegelikud põhjused mingil hetkel lihtsalt ära unustatakse. Oli ju selle eesmärgiks keskkonnhaoid. Nüüd on see unustatud ja silme ette on jäänud ainult parkimiskroonid. Sama lugu on innovatsiooniga. Mitmete majandusspetsialistide mure on täiesti omal kohal. Üldiselt on nii, et riik võiks siin suunata ja aidata. Aga ei aita. Maailmavaade ei luba. Milleks mulle riik, mis ennast ei reguleeri. Isegi mõõdukalt. See on ju riigi eesmärk. Kui majandusedu on nii oluline, siis tuleb seda ka suunata. Selge on, et meie ettevõtted, kuigi nad on olnud küllaltki uuendusmeelsed, sellesse eriti investeerida ei taha. No igaühe oma asi. Võib olla ei jätku ka inimesi, kes uuenduslikke ideid ellu viiksid. Nokk kinni saba lahti. Aga ootaks mingit präänikut, mis paneks ettevõtjaid selles suunas liikuma. Ootaks läbimõeldumaid otsuseid hariduspoliitikas, mis ei toodaks ainult ühte väravasse spetsialiste. Riiklik tellimus on selle nimi seltsimehed.
Kahju, et mina nende 60% hulka ei kuulu. Aga sellest olete te juba aru saanud.

loobumise hind vol 2

Kuna eelmine sissekanne jättis õhku väga vale võimaluse spekulatsioonideks, otsustasin edasist arutelu mitte vaid iseendaga, vaid teie kõigiga jagada.

Niisiis kas naabrimehe autot on mõtet ihaldada. On ikka. Ainult mööndusega, et see on autosalongist pärit. Milleks teise mehe kasutatud auto, kui uue saab. Teate ju küll ütlust, et asendamatuid pole olemas. Päris nii see muidugi pole, aga enamuses küll. Ses mõttes Romeo ja Julia olid lollid. Oleksid viitsinud edasi elada, oleksid ise ka aru saanud. Alaealisena on inimesed ju rumalad. Ainus aeg, mil on õigus selline olla. Noorus on ilus aeg:D Aga mitte ainus aeg. Hiljem on ka tore. Kuid tuleme nüüd mureliku nooruse juurest tänase põhiteema juurde. Tean inimest, kellele väga meeldib üks automudel. Kohe kui see müügile tuli, tahtis endale sellist saada. Aga kallis oli. Nüüd ma vaatan, et on needsamad mudelid jõudnud järelturule ja jõuaks juba soetada küll.
Inimestega on muidugi teised lood. Need tulevad ka vahel järelturule, aga kas siis on enam mõtet. Oi oi, nüüd läksin küll küüniliseks. Tunnistan, et liialadasin. Inimeste vastu tekkivatele tunnetele, kui need ikka ei realiseeru, pole ka muud vahendit kui aeg. Aeg on ablas. Sööb kõike. Isuga. Ka meie tundeid ja ihasid. Talle kõlbab kõik. Nii et aeg oma teravate hammaste ja alati tühja kõhuga aitab. Alati. Kallid inimesed, kui teil ikka lained üle pea kokku löövad, siis teadke, aeg on parim lahendus. Rohi kõikidele hädadele. Ja kui see ei aita, leia endale asendustegevus ja asu selle kallale nüri järjekindlusega. Töö on meid siin Soome lahe lõunakaldal alati põhjamaisest kaamosest tumendatud mõtetest päästnud. Töö ja siis armastus. Või peaks hoopis vastupidi olema:D

Ei midagi isiklikku.

loobumise hind

Segaduste vältimiseks palun mind tundvatel inimestel ja ka teistel võtta arvesse, et kogu järgnev jutt on puhas mõttekonstruktsioon, millest vihjeid tegelikule elule ja sündmustele pole mõtet otsida.:D

Paljud religioossed õpetajad on rääkinud, et täiusliku õnne allikas on loobumine. Elusasse või elutusse kiindumine on kannatuste allikas. Muidugi peab seda teatud mööndustega võtma, kuid tõetera selles on. Elu on õpetanud. Ehk on see põhjuseks, miks inimesed elu peremehed tahavad olla. Sest siis dikteerivad nemad olukordi, nemad alustavad ning lõpetavad. Kui sa millestki või kellestki vastu oma tahtmist ilma jääd, valmistab see valu ja kannatusi. Ja suurus on oluline. Pole vaja nüüd oma rikutuse tasemel mõelda.:D Suurus selles mõttes, et näiteks mida suuremast summast rahast sa ilma jääd, seda rohkem kahju on. Või mida suurem armastus su üksi jätab, seda piinarikkam on. Lihtne kas pole. Asja traagilisem pool on, et kiindutakse ju üldjuhul headesse asjadesse ja meeldivatesse inimestesse. Ja tegelikult peabki kiinduma. Elu on selline. Mis teha. Muidugi on kergem kohe, kui tunned, et miski sulle hinge poeb, see blokeerida. Mina enamasti nii käitungi. Nii on lihtsam. Kuid kas kõige õigem. Mulle tundub, et õigem oleks hoopis õppida loobuma. See on kannatusterohkem, aga igatahes õigem. Kuidas seda teha, ma teile õpetada ei oska. Ja eks see sõltub igast eraldi juhtumist. Need asjad ei sarnane kunagi teineteisele. Teate ju ütlemist - nii palju kui on inimesi... . Igatahes ei ole mõtet kunagi kiinduda, kui saamise tõenäosus mingitel asjaoludel võimatu tundub olevat. Naabrimehe autosse, nii ilus kui ta ka poleks, ära kiindu:D
Tahaksin edasi kirjutada, aga mul on tunne, et asi kisub vägisi isiklikuks. Nii et sissekanne jätkub minu peas.:D Aga nii palju veel, et loobumise hind on alati kõrge, aga mitte kunagi õiglane. Loobuja jaoks.

Oehhhh, mul hakkas endast hale:(

21 aprill 2007

ümbriste dilemma

Nüüd üks sissekanne, mille idee tuli mujalt.:D Ühesõnaga, miks inimesed inimesed kui nad mõne asja ostavad, sealt näiteks kile ära ei võta. Kas soov asja uuena hoida või mis? Või ei viitsita lihtsalt võtta ära. Näiteks minu arvuti adapteril on siiani kile ümber ja ma pole viitsinud ära võtta. Lihtsalt pole viitsinud ja kõik. Ta ei sega mind. Nonii, sain asja ära öeldud.:D
Maailm kilevabaks!!!

kolm jänest

Ma olen omamoodi õnnelik inimene. Teate küll neid pisikesi kilde elust, mis õnnelikuks teevad. Küllap te kõik olete midagi sarnast kogenud. Et mingi olukord või inimene teeb sind õnnelikuks. Inimesel on seda vaja. Kui ta oma elus õnnelikkuse tunnet ei koge, läheb temas midagi rikki. Ta ei suuda siis enam endast ega teistest hoolida. Aga see selleks. Eile, õigemini täna kogesin ma mingil hetkel, et ma olen õnnelik inimene. Ma tean, et ühel hetkel see kaob, see mis mind õnnelikuks teeb. Miski ei ole igavene. Aga minusse jääb see ikka. Ja ma väga loodan, et see ei kao. Et ma suudan selle mälestuse endasse alles jätta ja seda meenutada. Ma väga loodan. Sest see on see varandus, mida me koguma peame. Kellegi naeratus, hea sõna, kallistus, ootamatult pilve tagant välja tulnud päikesest tekkinud helge hingeseisund, lapsepõlvest pärit rõõmuhetk kui järsku teadvustasid, et on suvi ja see kestab veel kaua, kui raske ja hingerusuv olukord ootamatult õnneliku lahenduse leiab ... . Need on hetked, kui sa tunned, et sul on kõik olemas. Neid hetki ei ole palju ja seepärast tasubki neid hoida. Ka nende hetkede põhjustajaid.

Aga nüüd natuke tüüppäevikut.
Eile oli mõnus õhtu. Hoolimata alguses tekkinud ja eelmises sissekandes kirjutatud meeleolust. Oli tore õhtu. Üks toredamaid, mis viimasel ajal olnud. Ma olen alati õelnud, et alkoholi tarbimine on sotsiaalne tegevus. Kui ta seda enam pole, läheb asi käest ära. Niisiis sai eile tekitatud väike promill. Sõbra soolatud siiakala oli selle tekitamisel oivaline abimees. Sügav kummardus siinkohal sõbrale, kes need siiad kinni püüdis ja söömiskõlbulikuks tegi. Eile tekkis ka idee teha temast dokfilm. Te kõik vaataksite seda. Küsisin ka sõbra käest, kas võtaks asja käsile, aga kahjuks pidin eitava vastusega leppima. Kahju, magus tükk elust enesest jääb ideeriiulile tolmama. Hiljem maandusime linna. Kes kuhu. Tore oli. Kohe väga tore. Ma olin küll üsna väga joogine, aga see ei tapnud õnneks õhtut. No ja kojugi jõudsin õnnelikult. Taksoga ja puha. Rohkem sellest ei kirjuta.
Ahjaa, munapeadega ei kohtunud.

Ma olen alati mõelnud, et miks inimesed võtavad mõne ameti, kui nad sellega kaasnevat välja ei kannata. Oled kosmonaut, siis ära kõrgust kiru. Oled saatejuht, siis ära virise, et oi oi kui raske on kuulus olla. Oled taksojuht, ära vingu, et teed on viletsad ja tänavad keerulised. Oled poliitik (Savisaar), ära mängi primadonnat. Sinu teod on avaliku huvi objekt ja rahva valituna on sul kohustus avalikule huvile adekvaatselt reageerida. Ärge virisege inimesed. Ärge tehke haput nägu valede asjade peale. Minge vaadake mõnikord peeglisse ja mõelge, miks te seda või teist ametit peate ja mis sellega kaasneb. Kui ikka nägu väga hapuks kisub, minge metsa (Hundisilmale) ja jäägegi sinna. Kui vaja, vahetage ametit. Pole vaja teiste elusid risustada. Aga seda te teete, kui te ei ole valmis oma ametiga kaasaskäivat välja kannatama. Kui see teid rikub ja korrumpeerib. Savisaar võiks näiteks kojamees olla. Vabalt. Hommikul maja ees lehti pühkides saaks inimestega rääkida ja isalik olla. See sobiks talle suurepäraselt. Ta sobiks ka bussijuhiks. No vähemalt varem sobis, sest nüüd on tal kuuldavasti tervisega kehvakesed lood.
Ühesõnaga, olge normaalsed.

20 aprill 2007

üksindus

Inimesed, ärge naerge nende üle, keda üksindus piinab. Ärge öelge nende kohta, et nad on saamatud ja ise süüdi. Teie ei tea, kui valus võib reede õhtul üksi olla, kui mitte keegi sind kuskile ei oota. Kui mitte keegi sinuga olla ei taha. Jõuluõhtust ei hakka rääkimagi. Või sünnipäevast. Üksindus võib olla uskumatult valus. Ja on siis inimene süüdi, kui ta ei oska suhteid luua. Kui ta kardab, et teda ei mõisteta. Ehk on ta elus haiget saanud. Keegi on teda reetnud, maha jätnud, tagasi lükanud. Meie ju ei tea.
Aga ma ei oska ka siin öelda või näpunäiteid jagada, kuidas sellist inimest ära tunda või teda aidata. Mul endal on olnud perioode, kus ma olen üksi kuskil istunud ja vaadanud kuidas teistel on hea ja lõbus oma seltskonnaga olla. Need on olnud nn üleminekuajad, kus vanad tuttavad ja sõbrad on ära pudenenud ja ma ei ole veel uusi leidnud. Vähemalt pole need uued veel nii omadeks saanud. On olnud aegu, kus ma olen teinud kannapöördeid ja endine elu endiste inimestega on seljataha jäänud. Mitte et ma oleks kuidagi tahtlikult neid kannapöördeid teinud, aga vahel on väärtushinnangud ja kõik muu muutunud. On ette tulnud. Mitte et ma praegu oleksin üksik, et mul ei oleks sõpru, tuttavaid ja lähedasi. On. Aga kuidagi puges täna üksindus hinge ja samastumine nendega, kellest täna kirjutan, polnud raske.
Kõige raskem on ilmselt neil, kes on vanast peast üksi. Siis ei leita enam uusi sõpru, ei käida väljas lõbutsemas. Need kes on, need on ja uusi enam ei tule. Ja kui ei ole inimesi su ümber, võib ikka väga raske olla.
Ja mõnikord olen ma näinud inimesi, kes oma elu raiskavad. Kes teistele ei mõtle ja ainult iseendale elavad. Ja mulle on kangastunud nende inimeste üksildane tulevik. Ta nagu sülitaks tulevikku, aga see on ainus suund maailmas, kus kohas tuule suund on muutumatu - alati vastu. Ka neist inimestest on kahju, sest kuidagi on nad ju sellisteks muutunud. Müüvad peenraha eest tuleviku maha. Alati ei pruugi sulle endale kõige parem lahendus kõige parem olla. Tuleb teistega arvestada. Alati. Igal pool. Kui sa seda ei tee, siis on su tulevik tume. Nagu tervistkahjustav tegevus, mille tagajärjeks võib olla enneaegne lahkumine.
Mõelge inimesed. Ärge laske teistel olla üksikud ja ärge iseendale üksindust looge.

Täna siiski lähen välja. Kasvõi selliste inimeste seltskonda, keda ma veel väga hästi ei tunne. Veel on mul jaksu ja tahtmist minna. There Is A Light And It Never Goes Out

19 aprill 2007

rõõmu ootus

Kevad üritab tulla ja tulla, aga miski siiski takistab teda, Kes, see vajab väljaselgitamist. Andke vihjeid. Asjaga tegeleb Eriti Soojade Ilmade Saabumist Takistavate Elementide Ellimineerimise Keskus. Kõik vihjed saavad heldelt tasutud. Soojade kevadilmadega.

See nädal on olnud kuidagi eriliselt ebastabiilne. Kord hea tuju peal, kord halb. Senine seis ei luba pikemaajalisi prognoose teha. Lisaks ajab pidev majanduskasv mind närvi. Uskuge see ei ole hea. Sest vaadake, kui majandus kasvab aga minu palk mitte, siis ei too majandusedu mulle mitte paremat elu, vaid ma jään päevast päeva aina vaesemaks. Ühel hommikul dušši all puhtamaks saades, muutusid mu mõtted mustemaks. Mõistsin, et ma olen ikka päris vaene. Sain aru, et ma ootan pikisilmi majanduskrahhi. Ootan, et kõik vastu taevast lendaks. Et Ansip tunnistaks, et eurole üleminek on tema valitsuse ajal võimatu, sest tal lihtsalt puudub igasugunegi idee ja julgus midagi ette võtta. Et Lipstok tunnistaks, et mudaärist käte külge jäänud pori ei lase tal mulli lõhkemist takistavatele määrustele allkirja panna ja jutt pehmest maandumisest on lihtsalt varasemast ajast külge jäänud komme udu ajada. Et kuigi Skandinaavia isandad on mures, ei lase kasuminumbritest moodustunud käerauad neid Baltimaade allasutusi ohjeldada. Et tööandjad oma kasumimarginaalidest eufooriasse aetud arunatukesega veel jultunumalt töövõtjaid põlvili suruvaid seadusandlikke soodustusi välja pressiksid. Ja et rahvas, see amorfne ollus, ikka ja jälle parempoolseid ja liberaale valiksid. Sest kui see nii läheb, ei ole krahh enam kaugel. Ja kui kõik läheb nii nagu ma loodan, siis ei ole ma enam vaene. Siis on mul põhjust oma sissetulekute suurusest rõõmu tunda. Ja ma olen õnnelik ja kallistan teid. Kui ma just töökohta ei kaota.

15 aprill 2007

aher välispoliitiline kommentaar

Kell 12 voodis vedeleda on mõnus. Eriti mõnus oleks, kui see toimuks vabal päeval. Kahjuks peab siinkirjutaja pühapäeviti tööl käima. Mis teha mis teha mis teha mis teha mis teha. Ega midagi polegi teha. Just sai otsa kohustuslik igapühapäevane Välismääraja ja nüüd siis Olukorrast riigis. Lõivumaksmine isiklikele huvidele. Välismääraja on viimasel ajal kahjuks vana grammofoniplaati meenutama hakanud. Täna oli õnneks toru otsa saadud EPL-i reporter idanaabri pealinnas. Väike vaheldus. Muidu ei anna see saade enam ammu mingit uut informatsiooni või põhjust edasimõtlemiseks. Mitte et saatejuht rumal oleks, seda mitte. Lihtsalt on temas ühendatud kaks halba omadust. Te kõik olete kuulnud nn ühe teema riikidest. Näiteks Eesti. Et oleme nn Vene teema riik. Sama teema inimene on ka armastet Välismääraja saatejuht. Kuid olla ühe teema inimene ei tähenda, et selles midagi halba oleks. See võib tähendada erudeeritust ja süvitsiminekut. Võib tähendada, aga ei pruugi. Kui üheteemainimene või ajakirjanik oma valdkonnas kivistub ja stagneerub, muutub asi igavaks. Ja nii on Välismäärajaga ka juhtunud. Ainult Venemaa ja ainult teatud vaatenurgast. Spekter, mida käsitletakse, on muutunud nii ahtakeseks, et saate kuulamine on muutnud suht piinarikkaks. Ikka veel loodan, aga ega vist head nahka enam ei saa. Mitte et mina mingi soovitaja või ütleja oleks, aga omal tagasihoidlikul moel soovitaks saatejuhil ainult oma Kaitseuuringute Keskuse (mis iganes see asutus on, kuigi tundub, et eks ta üks neid mõttetuid kena nimega "uurimiskeskusi" on) juhtimisele pühenduda. Ja annaks meile ka aeg ajalt teada, kuidas kaitse uurimine läheb.
Üldse on meil väliskorrespondentidega kehvad lood. Mitte et nad kehvad oleks, aga neid napib. Kõige naljakam oli, et isegi koalitsioonileppes oli avalik-õigusliku ringhäälingu Euroopa korrespondendi loomise idee. Väga huvitav. Aga see selleks. On ikka napakas olukord, kui ETV-ER on ilma Moskva korrespondendita. Brüsseli oma hakkab vahetuma ja pole veel kindel, kuidas sealt uudiseid tulema hakkab. Aeg näitab. Eriti optimistlik ei ole. Võib nii ja naa. Ootame.

Aga nüüd jalad alla ja tööle.

PS. Kuigi ma eelpool suht kriitiline olen, pean tõe huvides ütlema, et ka minul on oma väikesed vead. Noh, läks kergemaks?

14 aprill 2007

üldfüüsilise olukorra paranedes tekkinud sissekanne

Kohtumisõhtud kipuvad mõnikord kurnavaks muutuma. Nii ka seekord. Terve tänase päeva ei tõstnud jalgagi välja ning isegi planeeritud võimalik istung sõpradega jäi üldfüüsilise kurnatuse tõttu ära. Nii vaim kui liha olid nõdrad.
Tuleb välja, et mu sõber teeb suurepärast india rooga.
Oh jeerum, eile sain teada uue õigekeelsusreegli, mille järgi kohanimi tuleb alati suure tähega kirjutada. Seega mitte india roog nagu vanasti, vaid India roog. Vot nii.
Aga jah, toit oli megahüperhea. Päris kindlasti tuleb seda mingi aeg uuesti lasta sõbral teha. Üleüldse on mul vedanud. Mu sõbrad on kõik väga head kokad, mis teeb nende külastamise väga nauditavaks. Selliseid sõpru peab hoidma. Neljapäeva õhtul siis kogunesime kokku sööki ja jooki manustama. Väga vahva oli. Peo lõpp on küll kõvaketta pealt ära kustunud, aga sellest pole hullu midagi. Käed jalad liiguvad ja aju funktsioneerib ka, seega on vajalik riist- ja tarkvara õnnelikuks eluks alles. Natuke häiriv oli muidugi ärgates avastada, et mobiil oli jälle jalutama läinud. Õnneks tuli hiljem välja, et ta sai mu sõbraga kokku, kes ta ilusasti oma hoole alla võttis.
Nii et maailm on ilus ja homme on vaba päev. Mõtlengi, et mida sellega peale hakata. Ilmselt lähen sorteerin hulludel ja rallil musaosakondi. Viskan silma peale meestekosmetsile. Ja võib olla tuian niisama ja vaatan ahneid inimesi. Tõotab tulla ilus päev. Sedasama soovin teilegi armsad lugejad. Ja ärge küpsist kurku tõmmake.

asjade nägemisest

Tänase sissekande alguseks jutustan ma teile ühe anekdoodi, mida juudi sõdurid omavahel räägivad.
Jumal sai inimeste pattude pärast väga vihaseks ja kutsus Venemaa, USA ja Iisraeli riigijuhid enda juurde vaibale. Noomis neid ja ütles, "kuna te inimesed olete mulle väga palju juba närvidele käinud, siis olen ma otsustanud, et nädala aja pärast hävitan ma maailma ära." "Minge ja valmistage oma inimesed ja maailm selleks ette", lisas Jumal. Läksid riigijuhid oma rahva juurde tagasi. Venemaa riigijuht kutsus riigiduuma kokku ja sealt tehti ka rahvale otseülekanne. Rääkis siis venks, "Mul on teie kaks halba uudist. Esiteks Jumal on olemas. Teiseks, nädala aja pärast tuleb maailmalõpp." Läks USA president rahva ette ja räägib, "Mul on teile hea uudis ja halb uudis. Esiteks Jumal on olemas ja teiseks, nädala pärast tuleb maailmalõpp." Iisraeli president räägib rahvale, "Mul on teile kaks head uudist. Esiteks Jumal on olemas. Teiseks Palestiina riiki ei tule."
Kas ei ole väga sümptomaatiline lugu. Üks asi, aga nii palju erinevaid tõlgendusi. Samas ükski ei välista ju teineteist. Lihtsalt tuleks aru saada, et on olemas ka teistsugune arvamus. Ja tark on see inimene, kes neid teisi arvamusi ka mõistab ja nendega arvestada oskab. Kuid mulle tundub, et just seda meie ümber kõige rohkem napib. Me tahame oma arvamustes ainuõiged olla ja peame teistsugust vaatenurka lihtsalt rumaluseks. Eriti tobe on kui selline hoiak käib asjade kohta, mille suhtes lõplikku tõde pole olemas. Aga tänane maailm jutlustab üha enam mõtteviisi, et kui midagi ei saa mõõta ega kaaluda, siis pole seda lihtsalt olemas. Rumalus, kas pole. Inimkonna ajalugu on täis näiteid, kus me oleme pidanud oma tõekspidamisi ümber hindama. Ja ka mõningaid uuesti au sisse tooma.
Hakkasin mõtlema, et kas mu kirjutised liialt moraliseerivaks pole muutunud. Ah mis seal ikka. Las siis olla.

12 aprill 2007

egomaniakaalne depressioon

Selle sissekande alguseks tsiteerin kolleegi, kes omakorda tsiteeris lõiku F.Scott Fitzgeraldi raamatust “Suur Gatsby” ja ma natuke kohandan seda. "Kui sul tuleb tahtmine kedagi kritiseerida, siis tuleta endale meelde, et mitte kõikidel inimestel siin ilmas ei ole nii palju antud kui sulle." Mul ei jää muud, kui alandlikult nõustuda. Kuid sellest hoolimata kirjutan edasi. Kindlasti on meil kõigil rida inimesi, kelle juures meile midagi ei meeldi. Nendega kokkupuutumine ärritab mind. Et asja täpsustada, siis mulle ei meeldi inimesed, kelle kõik väärtushinnangud asetsevad väljaspool nende nahast kesta, kuid seespool haigutab tühjus. Mulle ei meeldi inimesed, kelle kõik teod ja otsused on suunatud sellele, et maksimeerida oodatavat isiklikku kasu. Kelle elu on rajatud põhimõttele, et selles mängus pean mina olema võitja ja veelkord võitja. Ning paratamu on, et siis sünnivad need võidud lõppkokkuvõttes kellegi arvelt.
Muidugi meis kõigis on annus egoismi. Kuid kui see käib käsikäes emotsionaalse rumalusega, on asi halvasti. Mitte keegi ei väida, et inimene ei peaks oma tegudest tulu saama. Kuid kui unustatakse ära või ei olda endale võimeline teadvustama kuldreeglit, et "tee teistele seda, mida sa tahad, et nad sinule teeksid", on kurb. Sest kuigi me ise oleme oma õnne sepad, tuleb tunnistada, et nii mõnedki moraali- ja eetikaprintsiibid on universaalsed. Ja nendest kinni pidamine on inimeseks olemise üks hinnatavamaid omadusi. Vastasel juhul oleme lihtsalt ühiskondlikud parasiidid ja väärime rohkem asotsiaali nime, kui need kodutud, kes tänavanurgal ähmas peaga almust kerjavad ja meie trepikojas magavad. Sest nemad on teatud mõttes sunnitud seisus. Kurioosne on, et taolised inimesed ei saa aru, et kõige täiuslikum heaolu saavutamise viis kätkeb endas paradoksi - sa pead oma egoismist loobuma. Seletan. Me kõik tahame, et meid hästi koheldaks. Seda aga teevad inimesed, kes meie sõpruse ja toetuse suhtes kindlad saavad olla. Kui ta su abi vajab, siis sa loobud oma plaanidest ja aitad. Ühesõnaga, see toimib vaid loobumise hinnaga. Sa loobud, et ka teised leiaksid põhjuse loobuda sinu hüvanguks.
Tegelikult on inimesed toredad ja head. Ja ma ei vingu enam sellel teemal edasi. Tuleb positiivsemaks muutuda. Vähemalt mõneks ajakski. Nii ma teengi.

09 aprill 2007

lühike aga terav piitsahoop

Täna tahaksin öelda oma kallitele kolleegidele, tuttavatele ja niisama lugejatele, kes arvavad, et nad on igavese nooruse või kuulsuse või rahulolu või heaolu harjal, kus kohast miski ega keski neid kunagi kukutada ei suuda: don't let the blue eyes fool you.

kohtumine munapeaga

Endal ka piinlik, et kui pead blogi, siis tee seda korralikult. Mul aga pühadepaus. Ütlen ausalt. Reedel oli pidu, laupäeval olin vanemate juures maal ja täna läksin maalt naastes otse tööle. Seega on mul vingelt vabandusi.
Tänases blogis tahtsin alguses sõimata ateiste ja pärast vananevaid poliitikuid, kes kuidagi lõpetada ei mõista, aga ei viitsi kumbagi. No ei viitsi. Olete nüüd kurvad? Pole viga, kurb olla ei ole häbiasi ja närvirakud jäävad ka alles. Pealegi võtan ma ateistid ja veteranpoliitikud kunagi hiljem raudselt ette. Minu käpp selle peale. Muideks mul on ilusad küüned. Kooli ajal mataõps ütles. Tema säästmiseks ma seda lugu teile ei jutusta. Aga mingi loo ma ju pean teile rääkima.
Ühesõnaga lugu päris elust. Olime linna peal nädalavahetusel pidutsemas ja liikusime ühest kohast teise rolleriga. Mina ei juhtinud, ausõna. Maandusime Kuku juures ja see oli meie meelehärmiks kinni. Kuni me seal eeskojas ust kangutasime (need, kes käinud, teavad) tuli mingi tont ja hakkas rollerit torkima. Motosõiduki peremees lendas välja ja uuris, et miks mees võõrast vara näpib. See ajas mingit jura vastu. Ei mõistnud ühesõnaga, et midagi valesti oli teinud. Õiendasid ja õiendasid, ma olin suht rahulik ja mõtlesin omaette suuri mõtteid. Neid, mida ma ikka aeg ajalt ette mõtlen. Et kui suureks riigimeheks saan, on hunnik mõtteid ette ära mõeldud ja on lihtsam ning olgem ausad, ka kergem, teile hea valitseja olla. Aga noh, loo juurde tagasi. Õiendasid, mis nad õiendasid, lõpuks otsustasime edasi liigelda. Istusime rolleri selga ja asutasime minekule, kui see torkija tüüp mobla võttis ja kellegile kõne võttis. Jutt umbes selline, "Kuule tulge Kuku ette, siin pekstakse, kambakesi on kallal, tulge ruttu...". Ma ütlen ausalt, ajas ikka närvi! Me polnud teda näpuotsaga puutunud ega midagi. Astusime talle uuesti juurde, et kuule ära valeta rajakas. Selle peale pistis tüüp aina hullemini mobiili ohkima, et pekstakse, pekstakse, tulge ruttu. Siis saime aru, et munadepüha tegelik sisu seisab meie ees, MUNAPEA oma täies hiilguses. Kuna me tõesti koksida ei tahtnud, sõitsime minema. Selline lugu vot.
Moraal on täna täiesti arusaamatu, aga mis seal ikka:
Selleks, et loll olla, ei pea sul Audit olema.
Täpsuse huvides veel niipalju, et väljend munadepüha või munapüha on jälk ja asjatundmatu. Kes neid tarvitab on harimatu mats ja ebaintelligentne tõuk. Kes aru saab, see saab, kes mitte, on ...

05 aprill 2007

talvearmastajad on pekinäod

Tänasel kenal kevadpäeval on olemine üsna kehvakene. Kahtlustan, et süüdi on selles eilne kohtumisõhtu sõpradega. Oli tore. Välja arvatud keegi aff, kes Kukus tossupommi süütas. Nägin esmakordselt kuidas keskealise mehe kehas elab tegelikult 7-aastane. Kahju kohe. Aga see selleks.
Täna näitan oma süüdistava näpuga inimeste peale, kes talve armastavad. Ütelge mulle, milleks oh milleks meile talv. Eriti miinuskraadidega ja lumega. Nagu teile meie vastikust sügistest ja kevadest veel ei piisaks. Ning vihmasest juuni-juuli-augustikuust. Mul hakkab nahk sügelema, kui ma kuulen kedagi soigumas valgetest jõuludest ja lumisest aastavahetusest. Kas teile kulla talvearmastajad meeldib igasuguste sallide mütside käpikutega ringi tuiata. Kas ei oleks hoopis lahedam t-särgis murul pikutada. Kui mul oleks selline võim, siis ma kehtestaks Eestis aastaringse plusskraadidega kliima. Talvel nii +5, suvel +28. Kevad ja sügis oleksid nii +15. Ja kui teil kulla talvearmastajad lume isu peale tuleb, et kohe kuidagi ei saa, meil sõidavad laevad ja lennukid Soome vahet. Minge ja istuge lumehanges. Külmetage oma tagumikku. Minge minge. Aga kui te mulle kõvasti maksate, siis 4 päeva lubaksin lumel maas olla. 23. ja 24. detsember ning 31. dets. ja 1. jaanuar. Kuid seda ainult siis, kui te mulle palju-palju pappi pritsite. Muidu mitte.
Nüüd te küsite, et kus kohast selline vihkamine ja kurjus mu sees. Vastan. Minge õue ja vaadake kuskohast mul selline kaun lumearmastajate vastu. Kui ma pean kannatama sellist kevadet, mis õieti peaks kandma pooltalve nime, siis muidugi mu hing nutab ja karjub sees. Kus on päike, puhkevad pungad, säutsuvad linnud, roheline murulapp ja mulla seest väljapassivad vihmaussid. Ma küsin KUS??? Nad on peidus, sest teie lume- ja talvearmastajad olete ilma ära sõnunud.
Edasi ei kirjuta, lähen teki alla tagasi. Hing on haige.

04 aprill 2007

mure rahva pärast

Eile oli ETV-st hea film. Veidi lihtsustatud ja pateetiline, aga hea. Sest võtke või Hollywoodi pateetika, ilge rämps ju. Ja miks mitte rääkida põhilistest väärtushinnangutest lihtsal moel. Seda meil ju niigi napib. Ühiskonnas ruulivad geelküüned, saastmuusika, sotsiaalne staatus, 2 grammise ajuga beibed džiibi roolis, 1,5 grammise ajuga jõmmid oma romude ja vähem romude roolis, kes ei ole oma autos siiani suunatule kangi üles leidnud ega taipa, mis otstarbel see junn tal rooli kõrvale torgatud on, maitselagedate Armani teksade kandjad, viha pritsivad kodanikud, populismist nõretavad poliitikud, korporatiivsusest tiine rahvamass jne jne jne jne jne. Ja kui võtad jutuks väärtused, mis on ajaproovile paremini vastu pidanud kui solaariumis äragrillitud beibe ihu, siis oled sa loll ja ullike. Vahel on tunne, et eestlased on ikka üks juhm rahvakilluke. Kultuuriajakirjad peavad riigilt toetust nuiama, sest lugejaskond on napimast napp. Et meie rahvaarv ei kannata niššitooteid välja - nagu väärtfilmide kinosid, ajakirju ja -lehti mõtlevatele inimestele, hea muusikaga raadiojaamasid ja plaadipoode. Aga kannatab kõike seda, mis toodab ja toetab väärastunud mõttemaailma, odavat meelelahutust ja üksteisest ületampimist. Kui nii, siis oleks aeg sellel rahval välja surra või mõnda suuremasse ära lahustuda. Ärge nüüd arvake, et ma oma rahvast ei armasta. On ütlemata armas, et kõigest miljonilisel rahval on omakeelne kultuur, kirjakeel ja riik. Ainult, et rahvas ise on selle ära unustanud või pole ta seda kunagi teadvustanudki. Jääb väheks, kui see on killukese eliidi projekt ja missioon. Ma räägin siin ELIIDIST, mitte meditsiiniajakirjade klientuurist.
Jõmm- ja põmmpeadele - ainus lootus on mitte muutuda teie sarnaseks.

03 aprill 2007

pekki see töö!!!

Peaks töö pekki saatma. Oh miks ma ei võida loteriiga sadat miljonit! Kindlasti olete samasuguseid mõtteid mõlgutanud. Pole vaja luisata, olete olete. Ja kui pole, enda süü. MINA EI VIITSI TÖÖD TEHA!!! Punkt. Mul on hea töö, suurepärased kolleegid, soe tuba, nõme arvuti ja segamini töölaud. Mis sa hing veel ihkad. Aga ihkab näed. Ma arvan, et tööinimeste või siis alamate klasside revolutsioonide ja mässude taga ongi seesama soov ja tung olnud - EI VIITSI TÖÖD TEHA! Et kui peab, siis võimalikult vähe. Ja õige ka, sest
In my life
Why do I give valuable time
To people who don't care if I live or die?

naissoolistele

Mõelge kullakesed meestele. Kevad on käes ja ilmad lähevad aina lämbemaks. Mis tähendab seda, et te hakkate aina napimalt riides käima. Aga see on meile meestele valus taluda. Mõistate!!! Te riivate meie silma ja sündsustunnet. Ma ei ole moraalijünger ega väike vastik pervert, aga ma olen lihast ja luust inimene. Mees noh. Kuid kui nüüd ausalt sisekaemusega tegeleda, siis üheltpoolt ma muidugi tahaksin, et te napimast napimalt riides käiksite. Saate aru küll miks. Aga teisalt, kui te seda teete, siis mul kaob ära silmside loodusega, ilusa linnaarhitektuuriga ja muude kunstiväärtustega. Kõige sellega, mis kestab kauem kui teie naised. Miks peate te meid surelikke igavikuliste rõõmude juurest kõrvale meelitama. Kas teil häbi pole. Seda kõike tahaksin teile naised enne soojasid ilmasid südamele panna.

miks ma ei maga

Miks ma ei lähe normaalsel ajal magama nagu kõik tublid tööinimesed? Miks ma pean nagu napakas poole ööni üleval olema? Miks miks miks??? Tore muidugi, et saab seda endale lubada muidugi. Kui paljud üldse saavad. Pensionärid, sülelapsed ja asotsiaalid. Need viimasedki mitte alati. Ülejäänud orjavad kõik kas kellast kellani töökohta, kooli või lasteaeda. Paras teile! Mina ei pea kella 9-ks tööle tormama ja hilinemise korral kellegi hävitavat pilku või mis veel hullem, nõmedat epistlit kuulama. Aga ikkagi võiks normaalsel ajal magama minna. Plaanisin homme hommikul trenni minna, aga ma tean juba ette, et ei viitsi, sest tahan kella 11-ni voodis vedeleda. Aga jah, kui nüüd ausalt öelda, siis ega ma nüüd ennast väga süüdi ka ei tunne. Juba seepärast, et tulevikus hakkan kindlasti tubliks. Päris kindlasti! Luban teile. Kõigile, kes mu blogi ei loe ja neid on miljoneid. Teile aga, kes te mu blogi loete, ei luba ma midagi, sest teid lihtsalt pole veel olemas. Ja kui te ilmute, on see küsimus juba ammu päevakorralt maas.

02 aprill 2007

algus

Algas. Vaikselt. Tasa. Välja ütlemata. Aga ma ei loodagi, et nii jääb. Küll see kunagi välja tuleb. Ja mis seal ikka. See on selliste juttude saatus. Aga praegu on kõik veel vaikne ja rahulik.