remondimeeste horror

Käisin oma autoga hoolduses. Tore. Tehti igasuguseid asju ja kõik oleks nagu bueno. Maksma ka müstiliselt palju ei pidanud. Aga kui autole järgi läksin, ladus remoditöökoja kontoris tellimusi vastu võttev ja üle andev tüüp mulle sõnad peale, et palju oleks veel vaja teha. Küsisin et mida. Ja siis ta tuli. Igasugused puksid, kinnitused, mõrad, loksumised jne. Hirmus hakkas. Ja kõige lõpuks jõudis ta selleni, et mul kukub kohe tähtaeg hammasrihm ära vahetada. Ja kui ma mõistlik olen, siis vahetan samaaegselt veel mingid asjad, mille nimetusi ma meeles ei suutnud pidada, ära, sest eraldi pole mõtet. Saaks kõik korraga tehtud ja töötundide arvult hoiaks kokku. Jutt justkui mõistlik. Ometi tõusis mul külm higi turja peale, kui hakkasin mõtlema selle summa peale, mis see kõik maksma läheb. Kas tõesti pole võimalik, et tüübid hooldusest räägiks ausalt nagu mees mehega, et vaata, see asi tõesti ei kannata ootamist, aga see asi vot kannatab 15 000 kilomeetrit sõitu välja vabalt. Et tooks välja, mida kohe, mida mingi aja pärast ja mida ajaliselt kaugemasse tulevikku libistada annaks. Ma saan aru, et see on äri, aga minusuguse autololli inimese jaoks on see hiina keel, mis nad räägivad. Või elavadki nad minusuguste pealt, nagu ma kahtlustan. Ütled lollile, et on vaja ära teha ja loll kuulab ning maksab. Ma lihtsalt olen autoteenindustega suhteliselt hellaks tehtud. Kui olin just suhteliselt vähe sõitnud auto soetanud, läksin esimeseks hoolduseks ametliku maaletooja juurde. Ja kui arve tuli suhteliselt tagasihoidliku töömahu juures ligi 10 000 krooni, pidin pepuli kukkuma. Ma ei hakka ütlema, kui mitu protsenti see minu kuupalgast on, aga õnneks oli just palgapäev olnud ja võlgu ma ei jäänud. Mis tähendas, et nende juurde võib minu poolest tee rohtu kasvada või lausa võsastuda. Järgmine mõte oli, et tegija number kahe juurde maksab minna, sest nende hind ja kvaliteet on sageli tunduvalt paremad. Ja olidki. Lisaks see, et kui ametlikus esinduses palusin spetsiaalselt mõned vead ära parandada, siis arvake ära, kas nad parandasid. Muhvigi. Aga tegid selliseid liigutusi, nagu aknapesuvedeliku vahetamine, mida ma palusin neil mitte teha, mõnuga ja soolase summa eest. Praeguses hoolduses sellist pulli pole olnud. Kõik on korralikult tehtud ja töötab. Ainult et nüüd siis see dilemma, et kas mu auto on tõesti kohe invaliidistuv isend või on see remondimeeste tüüpviga, nii asju esitleda. Mõtlemist on. Nael kummi teilegi.

ilus

Häid ülestõusmispühi kõigile! Imeline päev, imeline ilm. Kas keegi usub Jeesuse ülestõusmisse või mitte, usk sellesse, et kõik on võimalik, headus võidab kurja ja elu surma, on igaühte meisse pisikese seemnena istutatud. Väljendugu see siis kuidas iganes. Ilusat kevadet.

et siis mussist natsa

Et kõik ausalt ära rääkida, siis White Lies'i kontsert, mida ma suure õhinaga ootasin, valmistas mulle pettumuse. Kõik algas hästi. Esimeste lugude ajal oli kõik väga tore ja tunne tuli peale, et oi kui lahe ja tore. Kuskil kontserdi keskpaigas hakkas väike kahtluseuss närima. Kontserdi lõppedes oli tunne, et bänd on ju hea, teeb sellist muusikat, mis mulle meeldib, aga midagi väga olulist on nende loomingus puudu. Kuna mu muusikaalane haridus piirdub mõne aasta lastemuusikakooliga, siis seda, mis just puudu jäi, ma hetkel sõnadesse panna ei suuda. Kuid kerge pettumus oli see kontsert küll. Ja need polnud ainsad jamad. Olin sel päeval tööl ja saabusin, kui Junk Riot oli juba alustanud. Võtsin rõõmsalt õlle ja asutasin ennast nautima. Tegelikult ei jõudnudki asutada, sest kohe kui baaridaam mulle kesvamärjukese ulatas, helises mu taskus telefon ning kolleeg teatas, et välismaalt tulnud looga on teksti osas mingid jamad ning see oleks tõlketiitrite osas täieliku kaose eetris tekitanud. Asetasin õlle tagasi letile ja tormasin tööle tagasi. Likvideerisin kaose ja tormasin kontserdipaika tagasi. Ise täitsa närvis, et nüüd jään hiljaks ja üldse. Aga valged valed polnud veel alustanud ning nemad kuulasin ma otsast lõpuni kenasti ära. Mis mulje kontsert jättis, sellest olete juba lugenud selle sissekande esimeses pooles. Nii palju et, kui ma mõnda aega tagasi nentisin, et Cut Copy pole päris minu tassike teed, siis nüüd pean tunnistama, et White Lies saab minult veel vähem punkte. Cut Copy esinemine tekitas minus vähemalt häid emotsioone. Ja mälestus sellest on kuidagi parem. Sellised lood siis. Au revoir.

rahakott vajab akrediteeringuid

Festivalide nimekiri paljuneb nagu usin küülikuema. Mis omakorda tähendab, et rahakott on hakanud ohkima ja virisema. Ja see omakorda tuletab mulle meelde, et seoses oma tööga on mul võimalik ju akrediteeringu peale mõelda. Ja ma mõtlen, sest kultuur nõuab ohvreid. Samas, kui on võimalik vältida ohvreid rahakotis, siis tuleb seda teha.
Ja nagu näha, on härra Morrisseyl ka tuuritamine plaanis. Esialgu on Ühendkuningriigi tähtajad paigas, aga loodetavasti jõuab Moz ka mandrile. Hoian pöidlaid.

Lõpetuseks: ootan tõelist kevadet!

lehkav isamaa

Lõpuks ometi on õhus kevadet. Andis teist alles oodata. Muidugi aknast välja vaadates on tänav koledust täis. See mustus, mis sulavate lumehangede peal laiutab, on päris inetu vaatepilt. Ja muidugi see muu saast, mis välja sulab. Aga sellest hoolimata on tore teada, et varsti ei pea paksu jope ja mütsiga väljas tuiama. Ja linnud hakkavad laulma (röökima). Ja õhk täitub kevade aroomidega. Mõnus. Ei jõua ära oodata.

Elust ka.
Käisin siis ühel ainsal Tallinn Music Week'i kontserdil ka. Sel aastal läks kuidagi nii, et rohkem ei jõudnud. Ei hakanud akrediteeringut ka sebima. Õnneks sain pileti poole odavamalt. 10 euro asemel läks see lõbu maksma 5 euroopa raha. Feissaris kolleeg pani seina peale müügikuulutuse ja loomulikult krabasin ära. Elagu internet. Aga käisin siis laupäeval, 26. märtsil Von Krahlis. Põhiliselt Ismo Alanko pärast. Naljakas oli see, et tüüp tegi peaaegu täiesti ingliskeelse etteaste. Tõe huvides peab mainima, et see keel ei sobi talle. Soome keeles kõlab hoopis paremini. Aga eks ta tegi seda nende agentide ja asjapulkade pärast, kes seal delegaatidena uusi andeid otsisid. Ewert and The Two Dragons'i vaatasin ka ära. Tüübid mängisid oma uue plaadi lugusid. Ütleme nii, et nad üllatasid mind. Positiivses mõttes loomulikult. Nende esimene plaat on pehmelt öeldes igav. Uus tõotab aga tulla parem. Ootan pikisilmi. Siis vaatasin Iirist ka kolme loo jagu, aga kuna rahvast oli liiga palju ja elamiseks enam õhku ei jätkunud, lasin jalga. Iirise kohta pean ütlema, et mingi eriline lemmik ta mul ei ole. Esiteks on teda kuulates kogu aeg tunne, et ta kaverdab kedagi. Kõik lood on kuidagi nagu kuskil enne olnud. Aga võib-olla ma teen talle liiga sellega. Ja teiseks mulle lihtsalt ei meeldi ta hääl. Selline "suur tüdruk teeb beebihäält". Lisaks ei viitsi ma peale Kate Bushi, Björki ja mööndustega ka Kerli Kõivu samat tüüpi häälitsemist kuulata. Aga nagu ma ütlesin juba, see et ta mulle ei meeldi, ei tähenda, et temas midagi poleks. Paljudele ta meeldib ja see on tore. Niisiis, TMW oli minu jaoks lühike aga tore. Nüüd siis 14. aprill SEKSOUND GOES FOLK ATTACK ehk Mari Kalkun, Alasdair Roberts ja Imandra Lake Von Krahlis. Ning 17. aprillil White Lies Rock Cafes. Neid ootan suurema põnevusega kui Cut Copyt. Aga sellest olen ma juba kirjutanud.
Ongi praeguseks kõik.

vabaks

Kõige hullem on see, et mitte midagi ei tea. Teadmatus on alati kõige jubedam. Minu jaoks on kõige hirmsam see, et võimalus pantvange edasi müüa on vägagi tõenäoline. Või kõige selle juures õnneks see, et enam ei ole. Ootame.