sügis

Pika vaikimise järgi tegi see blogi suu lahti. nagu põhjamaa trollid, kes iga saja aasta tagant midagi mokaotsast poetavad. Ei saa öelda, et vahepeal midagi juhtunud poleks. On, ja palju. Aga ma pole tahtnud sellest kirjutada. Vähemalt avalikult. Ja ei tee seda ka edaspidi. Sotsiaalmeedia on ju nagu madu rinnal, et kui sa temaga valesti käitud, saad hiljem sutsata. Ja maohammustus teadagi võib lõppeda kurvasti. Ja mõnikord, kui ausalt öelda, olen ma mõelnud, et kellele seda blogi siin vaja on. Loeb seda umbes kaks inimest, kes ka nüüdse vaikimise järel selle koha ära on unustanud. ja mis põrutavat mul neile teatada ongi. Enamus klikke tuleb siia ju juhuslikest kohtadest. Nii on. Aga miks ma ikkagi praegu suu lahti tegin. Küllap sellepärast, et viimane kuu aega on olnud minu elus suhteliselt murranguline. Ma rõhutan MINU ELUS! Sest tegemist on olnud eneseanalüüsi perioodiga, kus ma enda jaoks olen palju palju asju selgeks mõelnud ja vastavalt sellele otsustanud käituda ja ka käitunud juba. On ju vana tõde, et maailm ei saa muutuda enne, kui sa iseendas muutusi ei alusta. Et kas ma olen otsustanud paremaks inimeseks hakata. Päris nii aastavahetuse meeleolusse ma ei lange. Ma lihtsalt tahan muutuda. Ütleme nii, et viimasel eluperioodil olen ma elanud liiga enesehävituslikku elu. Ma pole mõelnud tervisele ega mind ümbritsevatele inimestele. Ja nii jätkates oleks ma lõppude lõpuks iseenda käest peksa saanud. Kuid milline lollus on endale vastu hambaid anda. Milleks, kui seda nii kui nii teiste käest saada võib. Parem siis juba ennast iseenda käest säästa. Ma olen veendunud, et inimene on kogu elu muutustes. Paremuse või halvemuse suunas. Ja samavõrra on selge, et endale iseenda selgeks tegemine, ehk rahvakeeli peeglissevaatamine, tuleb ainult kasuks. Aga ainult siis, kui midagi ette võetakse. Mina olen otsustanud võtta. Iseenda pärast. Ja loodan, et mul jätkub selleks jõudu ning iseloomu. Peab jätkuma.

20 aastat tagasi

On huvitav, et 20. augusti sündmuste aegu ma eriti ei pabistanud. Olin Raplas ja millegipärast oli selge, et see putš ei lähe läbi. Kuidagi narr tundus see ettevõtmine. Kõik oli juba lõhki kärisenud ja oli selge, et seda üliriiki keegi enam kokku ei lapi. Kuigi tagantjärele tarkus on täppisteadus, võin käsi südamel kinnitada, et täpselt nii ma mõtlesin ja tundsin. 21. august tuli mu isa Venemaalt tagasi. Ta töötas Siberis Pim'is, praeguse nimega Ljantoris. Eestlased ehitasid seal naftapuurijatele teid. Muide, ka mina olen kaks kuud seal töötanud, aga rohkem ei suutnud. Tahtsin kodus olla. Aga sellest teinekord. Ehk juba varsti. Isa tuli lennukiga. Mingeid takistusi lennul polnud. Sõitsime emaga 21. augusti hommikul Tallinnasse ja käisime teletorni juurest ka läbi. Seal oli nagu ikka. Mäsust jälgi polnud. Ainus asi, mida ma leidsin, oli putšistide ehk Riiklik Erakorralise Seisukorra Komitee käskkiri erakorralise seisukorra kehtestamise kohta kollakal a4 lehel. Tahtsin seda ajaloo nimel säilitada, aga kahjuks on see nüüdseks kaduma läinud. Seejärel sõitsime lennujaama isa ootama. Lennujaama ees vaatasin, kuidas vene väed Tartu maanteed mööda Eestist ära vurasid. See ongi visuaalselt kõige eredam mälestus tollest ajast. Isa jõudis kenasti kohale. Nii et mitte midagi erilist 20. aastat tagasi minu elus ei juhtunud.

deprekale kinga

Terve suve on siin olnud vaikus. Kirjutada oleks olnud nii mõndagi, aga suvi on lihtsalt aeg, mil sotsiaalmeedia suveunne vajub. Aeg ajalt mõmiseb ja keerab külge, aga ikkagi magab. Muidu on soe aastaaeg olnud mitmekesine. Plaanitud festivalid - Rabarock, Schilling ja Positivus said minust osa ja vastupidi. Kahjuks oli esimene nimetatud festivalidest kõige nõrgem. Esinejate valik ei erutanud mind absoluutselt ja pigem oleks pidanud seal kulutatud raha kokku hoidma. Seda enam, et palgata puhkus lõi mu eelarvesse kirvega raksatades suure mõra. Haavade lakkumine kestab tagasihoidlike prognooside järgi enam vähem paar kuud. Aga pole hullu, saan hakkama. Üleüldse tundub, et ma pean oma pessimistlikuma poolega rohkem tegelema. Liiga palju on seda. Lisaks pean õppima endast asju välja laskma. Mu probleem on selles, et ma ei taha oma muresid jagada. Aga see on viga, sest iseendas marineerimine on koormav nii mulle kui teistele. Seda enam, kui on inimesi, kes tahavad aidata ja on nõus minuga neid jagama. Kuigi muutumislubadusi tehakse tavaliselt aastavahetusel, teen mina sügiselubaduse - aitab pessimismist ja murede korral urgupugemisest. Selle lubadusega lõpetangi praeguse lühikese sissekande.

ebaadekvaatsus sotsiaalmeedias

Kuigi olen siia harva kirjutama hakanud, ei kavatse ma, vähemalt mitte ligemal ajal, siia postitamisi lõpetada.
Sotsiaalmeedia (facebook, twitter, blogid...) on üks huvitav koht. Hoolimata sellest, et paljud peavad seal toimuvat pealiskaudseks ja tegelikku elu mitte kajastavaks, on teatud hulgal alasti tõde sealgi. Kuna sinna postitamine on kerge, siis võib sinna hetkeemotsioonide ajel sattuda igasugust huvitavat materjali, mis inimese kohta rohkem räägib kui tuhat sõna. See viimane on küll kirjanduslik liialdus, aga vastab siiski tõele. Alasti tõde, mis sotsiaalmeediasse paisatakse on enamasti tingitud hetkelisest ebaadekvaatsest olekust nagu viha, raev, tüdimus, pettumus, joobes olek ning teist kolmandat veel. Sageli põimuvad mitmed neist. Purjus peaga näiteks väljendab inimene ennast palju avameelsemalt. Ma ei taha öelda, et ise poleks sellises olekus oma tundeid ja mõtteid internetiavarustesse paisanud. Tegijail juhtub. Ja kuigi enamasti inimesed sellest ebaadekvaatsest olekust väljudes oma kirjutatut häbenevad ning seda kustutama kiirustavad, jõuab teatud hulk inimesi seda ikkagi lugeda. Ja muidugi võib selliste sissekannete tagajärjeks olla solvumine või muu sarnane tunne. Sest distantsilt suhtlemine teatavasti sisaldab mõningaid puudujääke ja ohtralt väärtõlgendusvõimalusi. Kahjuks. Muidugi on minu praegune sissekanne tingitud ühest konkreetsest juhtumist, mida ma siinkohal avalikustama ei hakka, seda enam, et see on nüüdseks kõige kaduva teed läinud. Solvuma mind see ei pannud, küll aga tegi pisut nalja ja tõi väikese imestuse ka kaasa. Kuid see selleks. Lõpetuseks veel niipalju, et kuigi on pea võimatu luua täiuslikke filtreid selliste ebaadekvaatsete sissekannete takistamiseks, jäävad taolised kirjutised eksisteerima, kuni sotsiaalmeedia elab ja hingab. Sest hingeõhu anname talle ju meie - inimesed - lihast ja luust tunnetega ja nõrkustega olevused. Selge on see, et filter meis endis vahel ei toimi või mingil põhjusel nõrgeneb. Kuid siis tasub alati keerata mündi teine pool, et näha mis sinna pressitud on. Ja seal on mõistmise, pika meele ja andestamise kuju. Seda kõigile teile soovingi. Siis on maailm ka parem koht elamiseks. Ka sotsiaalmeedias.

remondimeeste horror

Käisin oma autoga hoolduses. Tore. Tehti igasuguseid asju ja kõik oleks nagu bueno. Maksma ka müstiliselt palju ei pidanud. Aga kui autole järgi läksin, ladus remoditöökoja kontoris tellimusi vastu võttev ja üle andev tüüp mulle sõnad peale, et palju oleks veel vaja teha. Küsisin et mida. Ja siis ta tuli. Igasugused puksid, kinnitused, mõrad, loksumised jne. Hirmus hakkas. Ja kõige lõpuks jõudis ta selleni, et mul kukub kohe tähtaeg hammasrihm ära vahetada. Ja kui ma mõistlik olen, siis vahetan samaaegselt veel mingid asjad, mille nimetusi ma meeles ei suutnud pidada, ära, sest eraldi pole mõtet. Saaks kõik korraga tehtud ja töötundide arvult hoiaks kokku. Jutt justkui mõistlik. Ometi tõusis mul külm higi turja peale, kui hakkasin mõtlema selle summa peale, mis see kõik maksma läheb. Kas tõesti pole võimalik, et tüübid hooldusest räägiks ausalt nagu mees mehega, et vaata, see asi tõesti ei kannata ootamist, aga see asi vot kannatab 15 000 kilomeetrit sõitu välja vabalt. Et tooks välja, mida kohe, mida mingi aja pärast ja mida ajaliselt kaugemasse tulevikku libistada annaks. Ma saan aru, et see on äri, aga minusuguse autololli inimese jaoks on see hiina keel, mis nad räägivad. Või elavadki nad minusuguste pealt, nagu ma kahtlustan. Ütled lollile, et on vaja ära teha ja loll kuulab ning maksab. Ma lihtsalt olen autoteenindustega suhteliselt hellaks tehtud. Kui olin just suhteliselt vähe sõitnud auto soetanud, läksin esimeseks hoolduseks ametliku maaletooja juurde. Ja kui arve tuli suhteliselt tagasihoidliku töömahu juures ligi 10 000 krooni, pidin pepuli kukkuma. Ma ei hakka ütlema, kui mitu protsenti see minu kuupalgast on, aga õnneks oli just palgapäev olnud ja võlgu ma ei jäänud. Mis tähendas, et nende juurde võib minu poolest tee rohtu kasvada või lausa võsastuda. Järgmine mõte oli, et tegija number kahe juurde maksab minna, sest nende hind ja kvaliteet on sageli tunduvalt paremad. Ja olidki. Lisaks see, et kui ametlikus esinduses palusin spetsiaalselt mõned vead ära parandada, siis arvake ära, kas nad parandasid. Muhvigi. Aga tegid selliseid liigutusi, nagu aknapesuvedeliku vahetamine, mida ma palusin neil mitte teha, mõnuga ja soolase summa eest. Praeguses hoolduses sellist pulli pole olnud. Kõik on korralikult tehtud ja töötab. Ainult et nüüd siis see dilemma, et kas mu auto on tõesti kohe invaliidistuv isend või on see remondimeeste tüüpviga, nii asju esitleda. Mõtlemist on. Nael kummi teilegi.

ilus

Häid ülestõusmispühi kõigile! Imeline päev, imeline ilm. Kas keegi usub Jeesuse ülestõusmisse või mitte, usk sellesse, et kõik on võimalik, headus võidab kurja ja elu surma, on igaühte meisse pisikese seemnena istutatud. Väljendugu see siis kuidas iganes. Ilusat kevadet.

et siis mussist natsa

Et kõik ausalt ära rääkida, siis White Lies'i kontsert, mida ma suure õhinaga ootasin, valmistas mulle pettumuse. Kõik algas hästi. Esimeste lugude ajal oli kõik väga tore ja tunne tuli peale, et oi kui lahe ja tore. Kuskil kontserdi keskpaigas hakkas väike kahtluseuss närima. Kontserdi lõppedes oli tunne, et bänd on ju hea, teeb sellist muusikat, mis mulle meeldib, aga midagi väga olulist on nende loomingus puudu. Kuna mu muusikaalane haridus piirdub mõne aasta lastemuusikakooliga, siis seda, mis just puudu jäi, ma hetkel sõnadesse panna ei suuda. Kuid kerge pettumus oli see kontsert küll. Ja need polnud ainsad jamad. Olin sel päeval tööl ja saabusin, kui Junk Riot oli juba alustanud. Võtsin rõõmsalt õlle ja asutasin ennast nautima. Tegelikult ei jõudnudki asutada, sest kohe kui baaridaam mulle kesvamärjukese ulatas, helises mu taskus telefon ning kolleeg teatas, et välismaalt tulnud looga on teksti osas mingid jamad ning see oleks tõlketiitrite osas täieliku kaose eetris tekitanud. Asetasin õlle tagasi letile ja tormasin tööle tagasi. Likvideerisin kaose ja tormasin kontserdipaika tagasi. Ise täitsa närvis, et nüüd jään hiljaks ja üldse. Aga valged valed polnud veel alustanud ning nemad kuulasin ma otsast lõpuni kenasti ära. Mis mulje kontsert jättis, sellest olete juba lugenud selle sissekande esimeses pooles. Nii palju et, kui ma mõnda aega tagasi nentisin, et Cut Copy pole päris minu tassike teed, siis nüüd pean tunnistama, et White Lies saab minult veel vähem punkte. Cut Copy esinemine tekitas minus vähemalt häid emotsioone. Ja mälestus sellest on kuidagi parem. Sellised lood siis. Au revoir.

rahakott vajab akrediteeringuid

Festivalide nimekiri paljuneb nagu usin küülikuema. Mis omakorda tähendab, et rahakott on hakanud ohkima ja virisema. Ja see omakorda tuletab mulle meelde, et seoses oma tööga on mul võimalik ju akrediteeringu peale mõelda. Ja ma mõtlen, sest kultuur nõuab ohvreid. Samas, kui on võimalik vältida ohvreid rahakotis, siis tuleb seda teha.
Ja nagu näha, on härra Morrisseyl ka tuuritamine plaanis. Esialgu on Ühendkuningriigi tähtajad paigas, aga loodetavasti jõuab Moz ka mandrile. Hoian pöidlaid.

Lõpetuseks: ootan tõelist kevadet!

lehkav isamaa

Lõpuks ometi on õhus kevadet. Andis teist alles oodata. Muidugi aknast välja vaadates on tänav koledust täis. See mustus, mis sulavate lumehangede peal laiutab, on päris inetu vaatepilt. Ja muidugi see muu saast, mis välja sulab. Aga sellest hoolimata on tore teada, et varsti ei pea paksu jope ja mütsiga väljas tuiama. Ja linnud hakkavad laulma (röökima). Ja õhk täitub kevade aroomidega. Mõnus. Ei jõua ära oodata.

Elust ka.
Käisin siis ühel ainsal Tallinn Music Week'i kontserdil ka. Sel aastal läks kuidagi nii, et rohkem ei jõudnud. Ei hakanud akrediteeringut ka sebima. Õnneks sain pileti poole odavamalt. 10 euro asemel läks see lõbu maksma 5 euroopa raha. Feissaris kolleeg pani seina peale müügikuulutuse ja loomulikult krabasin ära. Elagu internet. Aga käisin siis laupäeval, 26. märtsil Von Krahlis. Põhiliselt Ismo Alanko pärast. Naljakas oli see, et tüüp tegi peaaegu täiesti ingliskeelse etteaste. Tõe huvides peab mainima, et see keel ei sobi talle. Soome keeles kõlab hoopis paremini. Aga eks ta tegi seda nende agentide ja asjapulkade pärast, kes seal delegaatidena uusi andeid otsisid. Ewert and The Two Dragons'i vaatasin ka ära. Tüübid mängisid oma uue plaadi lugusid. Ütleme nii, et nad üllatasid mind. Positiivses mõttes loomulikult. Nende esimene plaat on pehmelt öeldes igav. Uus tõotab aga tulla parem. Ootan pikisilmi. Siis vaatasin Iirist ka kolme loo jagu, aga kuna rahvast oli liiga palju ja elamiseks enam õhku ei jätkunud, lasin jalga. Iirise kohta pean ütlema, et mingi eriline lemmik ta mul ei ole. Esiteks on teda kuulates kogu aeg tunne, et ta kaverdab kedagi. Kõik lood on kuidagi nagu kuskil enne olnud. Aga võib-olla ma teen talle liiga sellega. Ja teiseks mulle lihtsalt ei meeldi ta hääl. Selline "suur tüdruk teeb beebihäält". Lisaks ei viitsi ma peale Kate Bushi, Björki ja mööndustega ka Kerli Kõivu samat tüüpi häälitsemist kuulata. Aga nagu ma ütlesin juba, see et ta mulle ei meeldi, ei tähenda, et temas midagi poleks. Paljudele ta meeldib ja see on tore. Niisiis, TMW oli minu jaoks lühike aga tore. Nüüd siis 14. aprill SEKSOUND GOES FOLK ATTACK ehk Mari Kalkun, Alasdair Roberts ja Imandra Lake Von Krahlis. Ning 17. aprillil White Lies Rock Cafes. Neid ootan suurema põnevusega kui Cut Copyt. Aga sellest olen ma juba kirjutanud.
Ongi praeguseks kõik.

vabaks

Kõige hullem on see, et mitte midagi ei tea. Teadmatus on alati kõige jubedam. Minu jaoks on kõige hirmsam see, et võimalus pantvange edasi müüa on vägagi tõenäoline. Või kõige selle juures õnneks see, et enam ei ole. Ootame.

kõigile pimedatele apple fännidele :)

võitlen

Lühidalt öeldes pole ma vist lapsepõlvest saati nii haige olnud kui nüüd. Teisipäeva õhtul sisenesin poodi ja tundsin, et midagi on halvasti. Nagu oleks üle mingi musta joone astunud. Käisin poes ära, jõudesin koju ja vajusin diivanile. Järgnes 36 tundi tõelist piina. Temperatuur oli pidevalt 40 ringis. Ma ei saanud aru, kas ma olen ärkvel või mitte. Neil üksikutel hetkedel, kui suutsin tegelikkust aduda, ahmisin vett sisse ja võtsin palavikuvastast ravimit. Ja loomulikult vahetasin higiseid särke/pükse. Täiesti hull oli. Hämarolek on selle nimi vist. Neljapäeva hommikuks taandus temperatuur umbes 37,5 peale. Juba see oli õnnis tunne. Oleks nagu teadvusele tulnud. Veel päevake vaevlemist ja neljapäeva õhtuks oli temperatuur laskunud normaalsetesse piiridesse. Kuigi nõrkus oli ikka peal. Alles täna õhtul tundsin ennast inimesena. Jah, see haiguspuhang oli nagu orkaan. Surus nii maadligi, et maa ja taevas sulasid kokku. Või siis põrgu ja taevas. Katsumus, mida ei tahaks kunagi enam kogeda, aga ei sooviks ka teistele. Olge terved.

Cut Copyst ka lühidalt. Laskmata ennast mõjutada teiste arvamusest ja soovimata neid ka maha teha, ütlen, et kontsert oli minu jaoks harju keskmine. See bänd pole lihtsalt minu tassike teed. Üks kolmandik lugusid oli mõtetu tantsukas. Teine kolmandik oli žanris "käib kah, üsna huvitav". Ja ülejäänud kolmandik jällegi " oleks ometigi sel bändil kõik lood sellised". Lühike ja lööv arvustus. Ja pange tähele, mitte karvustus. Ei bändi ega ka teistpidi arvajate pihta. Lihtsalt nagu ütlevad tunnustamata klassikud, minu maitse on veidike rahulikum ja kui veelgi täpsemalt öelda, melanhoolsem ning depressiivsem.

armastusega

frikategu

Kuna ma olen kööginarkar*, siis tuli eile kihu teha frikadellisuppi. Üldse tegin elus esimest korda frikadelle. Lihapalle olen erinevates variantides teinud muidu küll. Retsept oli lihtne. Veisehakkliha (segu- ja sea hakkliha ma ei kasuta, sest seal on rasva sisaldus liiga suur)
riivsai
muna
sool
pipar
peeneks hakitud sibul.

Paned hakkliha kaussi, lisad muna, soola ja pipra. Lased riivsaial natuke vees liguneda. PS. Ära riivsaia peale liiga palju vett uha, parasjagu nii palju, et oleks kaetud ja paisuks. Kui riivsai on mingi minutit viis seisnud, lisa hakklihale. Seejärel mulju oma käpakestega kogu asi segamini. Kohe mõnuga, et muutuks tainaks. Kui see tehtud, vooli pallikesed valmis. Suurus on igaühe enda teha. Voolida on lihtsam, kui sa käed vee all märjaks teed.

Supitegu on lihtsamast lihtsam. Võid kasutada igasugu juurikaid. Mina peenestasin porgandi, lillkapsa, kartuli, porru, varsselleri ja panin potti mulksuma. Soovitav on porgand enne nii viis minutit pannil hautada. Aga porknad lähevad esimesena potti, sest nende keemisvajadus on suurem. Ja siis panedki loogika järgi kõik potti. Ära unusta loorberit, soola ja pipart. Kõige lõpus paned frikadellid. Sõltuvalt suurusest lased siis neid keeda. Kuna mina tegin minifrikadelle, siis läks aega vähe. Tulemuseks on klassikaline lapsepõlve maitsega frikadellisupp. Loomulikult saab supi ja ka frikadellide maitset igatpidi tuunida, aga see on juba teise postituse teema.

*kööginarkar - kui pikemat aega köögis süüa teha ja katsetada ei saa, siis tuleb rahutus peale ja algavad võõrutusnähud. Narkootikumidest vabanemiseks on ainult kaks teed - Jumal ja surm. Narkar jääb alati narkariks. Mina kööginarkariks.

Pilta ka:

kaamosest maailmakorra muutumiseni

See õige kevad ei taha ega taha tulla. Ilmateade lubab, et teisipäeval läheb jälle külmemaks. Ausalt öeldes olen ma talvest juba väsinud. Päevad lähevad küll valgemaks, aga temperatuur on liiga madal ja seda musta ning koledat lund on igal pool. Muidugi on tore, et me elame kohas, kus pole maavärinaid, hiidlaineid, ohjeldamatult mürkmadusid, veepuudust, lumelaviine, metsikuid kiskjaid ning muud elusat ja elutut, mille vastu inimene vahel kaitsetu on. Isegi Padaoru lumevangla oli tegelikult ju naljamäng selle kõrval, mida mujal maailmas inimesed kogema peavad. Meie looduse stiihia on üheksa kuud kehva suusailma. Ei peaks nagu virisema, aga samas virisemata ka ei saa. Ilmadepressioon kipub kallale kui kaamoslik aeg pikalt ja pidevalt kestab. Ja ma pean endale tunnistama, et olen läbi ja lõhki suveinimene. Mitte, et ma Eestist kusagile ära kolida tahaks. Mulle meeldib see maa. Väga meeldib. Ja inimesed ka meeldivad. Ainult see ilm, vot see pole kõige meeldivam. Kõik muu on talutav. Ühiskonnale ja inimestele võib ju ette heita, mida iganes, et me oleme konnatiik, kitsarinnalised jne, aga tegelik tõde on selles, et me alles areneme. Meil pole muude maade aastatepikkust kogemust globaalse maailmaga kaasneva multikultuurse ühiskonna suhtes. Ehk siis, me alles suhestume. Küll kõik paika loksub. Liiatigi on maailm ise nii kiires muutumises, et varsti oleme nii ehk naa silmitsi samasuguste uute tekkinud probleemidega kui ülejäänud Euroopa. Ja see aeg ei ole kaugel. Kas maailm just polariseeruma hakkab, aga seni suhteliselt rahulikult sekulaarset maailmavaadet evinud Euroopa seisab varsti religioossete dilemmade ees. Et kas inimlikele väärtustele rõhuva maailmanägemusega on võimalik seista vastu idast tuleva religioosse maailmavaatega. Lihtsalt need mõlemad maailmavaated ei saa teineteist kõnetada ega dialoogi astuda, kuna tegemist on sootuks erinevaid väärtushinnanguid rõhutavate asjadega. Füüsika pole religiooni kunagi kõigutada suutnud ega vastupidi. Mingi dialoog on nende vahel olemas, aga tänaseks tunnistavad mõlemad, et need maailmad on lahus. Või vähemalt ei suuda me oma teadmiste tasemel veel neid ühildada ega ka vastandada. Ja kas seda on vajagi. Tulles tagasi muutuva maailma juurde, siis moslemile ei räägi inimõigused ega humaansus mitte kui midagi. Sest tema väärtushinnangute hierarhia seisab teistel alustõdedel nagu Jumal ja pühakiri. Seda protsessi, mis meid tulevikus ootab, on põnev jälgida, kuid natuke hirmutav ka. Õnneks jõuab kõik see meile ajalise nihkega, mistõttu on meil õnn olla lühikest aega kõrvaltvaataja rollis. Kas me rindejooneks oleva vana Euroopa vigadest õppida suudame, on iseasi. Ja kas me saamegi. Aeg näitab. Seni on meil kehv suusailm ja kaamos. Ja kas gloobust silmade kõrgusele tõstes ongi üldse vaja nende üle viriseda. Kevadet!

reedene raport

Hoolimata mind reedesel päeval tabanud väsimusest, käisin eile ikkagi tilgakese väljas. Mingid noorbändid mängisid Von Krahlis ja seda üritust siis väisasingi. Pean kohe ausalt tunnistama, et kuulasin ära ainult 1,5 bändi. Esimene bänd oli Elephants. Või vähemalt oli ta minu jaoks esimene. Äkki keegi jõudis juba ära esineda. Jah, meelde tuli, mingi bandžomees oligi enne esinenud, aga suht kehvapoolne oli olnud. Aga Elephants oli täitsa kobe asi. Selline 70ndate Hendrixi mõjutustega. Järgmine kooslus kandis nime Highmachine. Tegemist oli mingi arusaamatu hevibändiga, kelle musa lihtsalt tüütas nii palju, et lahkusime. Peale mida maandusime uues kohas nimega Kapp, mis asub seal, kus varem Lounge 8. Koha tutvustus kõleb nii: Kapp on loodud gay’dele ja nende sõpradele, ning kõigile teistele toredatele inimestele olenemata nende seksuaalsest orientatsioonist. Tegelikult on koht ikka seesama Lounge 8, lihtsalt mõningate mugandustega. Kõige suurem erinevus oligi see, et ettekandjad poisid olid paljaste ülakehadega. Küllap siis selleks, et rõhutada koha külastajate orientatsiooni. Või vähemalt nende, keda sinna enim oodatakse. Vist. Paraku minust selle koha püsikundet ei saa. Igav ja ülespuhutud. Järjekordne koht, mis wannabe'sid sinna saba liputama ja ennast näitama toob. Aga noh, eks igal kohal ole oma koht päikese all. Kaua me seal aega ei veetnud. Kõigest ühe õlle jagu. Seejärel läksime laiali. Takso sain suht kergesti reede õhtu kohta ja siis sutsti koju. Selline reede õhtu oligi. Mitte midagi erilist kas õnneks või õnnetuseks. Täna olen kuulekalt tööl ja nokitsen siinsete toimetuste kallal. Tuleb välja küll.

Üks asi veel. Seoses Krahliga tuli meelde. Olin lähiminevikus tunnistajaks ühele imelikule situatsioonile. Rahva hulgas oli kaks inimest, kes kunagi teineteisega hästi läbi said. Nüüd vist enam mitte, sest kui üks neist kuskilt endaga koos olnud seltskonna juurde naases, osutas üks seal olevaist inimestest sellele vanale tuttavale ja ütles, "Näe, **************** on ka siin". Mille peale esimene vastas suhteliselt põlglikult, "Kes see veel on." Kuigi ütleja oli silmnähtavas joobes, on kahju mõlemast. Loodetavasti saavad nad tulevikus sõbralikumalt läbi. Või siis mitte. C'est la vie :)

Lõpetuseks. Ootan millegipärast suhteliselt kannatamatult esmaspäeva, et Cut Copy kontserdile minna. Kuigi enamuse jaoks on see väga halb päev sellise ürituse jaoks, on minul vastupidi. Minu vabad päevad töölt on esmaspäev ja teisipäev. Selline on minu c'est la vie. Lisaks tean, et mitmed tuttavad on kohal. Ja head lambad mahuvad kenasti ühe katuse alla ära. Sest bänd on ju hea.

algeline konn

Täna on nii kudenud olemine nagu oleks kogu maailma kevadväsimus mu turjale vajunud. Tahaks magada ja puhata, aga samas tahaks nagu mängida ka. Meeldivaid inimesi ja melu. Nagu eesel kahe heinakuhja vahel. Tegelikult lihtne. Vaim on valmis aga ihu nõder. Ja kui tõele au anda, siis pole pikka aega enam korralikult seltskonnas käinud. Äkki on see ligihiiliv üksindus, mille eest poeedid ja kirjanikud aegajalt hoiatavad. Nii et pole ma nii seltskondlik inimene midagi, nagu arvatakse. Üks närb suhtleja olen. Muidugi võib tänase meeleolu kanda eilse õhtu arvele. Käisin ehh, uhhuduuri tüüpide kojujõudmisüritusel. Enda kaitseks võin öelda, et manustasin ainult mõne üksiku õlle, mistõttu kesvamärjuke mu nõtrusehetkedes süüdi pole. Kui siis see, et magama sain nii kell 2.30 öösel ja jalule 9.30 hommikul. Tegelikult ärkasin kell 9. Und oli seega alla 7 tunni. Minu, vana unekoti jaoks on seda vähe. Mis tähendab seda, et süüdlane on leitud - vähene uni. Vitsa ja valu talle. Eks proovin tulevikus rohkem magada. Ehk näen kenam välja ka, iga lisaminut tähendab ju iluund, kui naisteajakirju uskuda. Ja kes meist ilus siis ei tahaks olla. Pidi elus kergemini läbi saama. Niisiis moraal - rohkem und.

põrnikad juba liigutavad lume all

tiu-tiu

Lõpuks olmeti näitab kevad oma kõrvu. Ja seoses sellega on mul hakanud rahutus hinge tekkima. Vereringe võtab tuure sisse ja kõhus muutub õõnsaks. Lisaks on mingi ärevus peal ja ei saagi aru, kas hea või halb. Nagu midagi uut oleks tulemas, aga uus teeb alati ärevaks, sest uus toob muutusi ja muutused teadagi on alati tundmatu maa. Ei tea ju, kas lõppeks toob see head või halba. Kas see on õige või vale. Ja kui see veel mingeid otsuseid endaga kaasa toob, mis elu-olu muudavad, seda enam peame me ju sellest võrsunud viljadega elama. Ja kas need on mõrud või magusad, selgitab aeg. Ja ma isegi ei tea, kas teised ka samamoodi tunnevad. Mingites asjades oleks hädasti restarti vaja ja kevadeti võimendub see tundmus eriti. Aga teadagi, ugri talveuni sai otsa ja lillevõrsed pistavad pea lumevaiba alt välja. Mõnus aga hirmutav samas. Aga...
(Ehk) See aasta tuleb kevad teisiti,
Tiu-tiu! Ja teisiti, see aasta teisiti,
Ja kevad teisiti ja tuleb teisiti,
Tiu-tiu! Ja teisiti ja hoopis teisiti.

Kevadet!

PS. Kõik eelpool kirjutatud mõtted ei kuulu selgitamisele. Ja see kehtib eranditult kõigi kohta.

Twin Shadow - Castles In The Snow

põhiliselt helidest

Nädal puhkust on olnud mõnus. Kuna sel pühapäeval on valimised, siis minu toodang sel nädalal eetrisse ei mahu. Loogiline ka. Nii see puhkus tuli ja ausalt öeldes pole ma midagi väga mõistlikku selle aja jooksul teinud. Aga kas peabki. Vahel on mõnus niisama olla.

Reedel väisasin siis Mirabilia ja Dallase kontserdid ära. Head olid. Krahl oli rahvast täis, aga sellegipoolest oli tore. Tegelikult oligi selline lühike olemine. Selles mõttes, et tellisin vajalikul ajal takso, sõitsin Krahli, vaatasin bändid ära ja siis koju tagasi. Lihtne põhjus, kui üksi kuskile minna, siis nagu ei viitsi tiksuda pikalt omaette. Kuigi tuttavaid nägin seal hulgi, ei haakinud ennast kellegi juurde. Vist polnud sellist tuju või siis... ah ei teagi. Nii läks lihtsalt. Eks ma veedan oma aega Dallase duubelplaadi kuulamisega. Minul on see CD formaadis välja antud Dallase "Raj Kapoor" ja "Sleeper's Entertainer" olemas. Soovitan. Soovitan soojalt.

Suvi tõotab muusikaliselt kena tulla. Editors Positivuse peaesinejana on NII hea uudis, nii müts maha korraldajate ees. Rabarocki puhul ootaks ka rohkem neid nimesid, kes mulle ikka päriselt ka meeldivad. Festivalil käimine festivali pärast ei ole just mu üks lemmiktegevusi. Aga ootame, loodame. Plink Plonk ja Scilling on niigi ilusa muusika festivalid, mille bändidevalik nii ehk naa mulle kõrvamööda. Ja lõppude lõpuks, Cut Copy on juba kaheksa päeva pärast. Siis märtsi lõpus Tallinn Music Week. Aprilli keskel aga rõõmustab mu kuulmisorganeid White Lies. Pole paha.

Lõpetuseks veel, et pole eriti viimasel ajal plaadipoes käinud, aga reedel sattusin Viru keskusesse ja sattus näppu Twin Shadow "Forget". Hea hind oli ja hea muusika ka. Peakski reastama paar lemmikut, kelle plaat veel soetada, sest ühest toimetusest teise kolides, kinkisid mahajääjad mulle Laseringi kinkekaardi umbes kahe-kolme (sõltub hinnast eksole) väärtuses.

Sellised lood siis.

Dallas - Kirjade Kuningas. 2002

muss muss musi

No ei saa ütlemata jätta, et mul on nii lõpmata hea meel, et Dallas kontserdi annab. Täna (4. märts) Von Krahlis siis näeme, kes näha tahab või sedasugusest muusikast peab.

Muust muusikast hiljem. Nt Editors, kes Positivusel mulle tiivad annab.

toit toit toit

Väikesed soovitused.
Käisin Eesti vabariigi sünnipäeval restoranis Rucola. Toit ja õhustik viis pluss. Ainsaks miinuseks ehk see, et tellides lambaliharulli rosmariini ja mozzarellaga, palusin seda medium küpsetusastmes, aga kokal oli kell vist vale ja liha jäi tiba kauemaks pannile. Aga ikkagi oli superhea. Ja muidugi muusika. Ma tahaks sellele inimesele, kes seal pleilisti koostas, pika-pika pai teha. Nii hea oli.
Eile käisin mitte vabariigi, aga sugulase sünnipäeval, mis toimus Foodstudios. Väga äge oli. Indrek Kivisalu tegi lihakoolituse ja pärast tegime koos süüa. Väga mõnus oli. Sain miljon uut ideed ja nippi. Kui nutsu on, siis selline sünnipäevaidee on super.
Täna on töö töö töö.

Radiohead - Lotus Flower

lugu

Veider nädal on olnud. Palju kurbust, viha, mõistmatust, aga ka rõõmu ja asjade sujumist. Eks ikka Haapsalu tragöödia, poliitikute käitumise ja töö pärast. Homme vabariigi sünnipäev. Ja see on tore.

Axis of Awesome - 4 Four Chord Song (with song titles)

1 lause

Mu töö meeldib mulle. Punkt.

tee külm rahaks

Ma ei kadesta inimesi, kes peavad praegu värskes õhus tööd tegema. Käisin täna oma saate võtetel ja osa neist toimus väljas. Ma pidin kringliks külmuma. Ilmselgelt oli vale riietus valitud. Tuiskasin vahepeal koju, et oma jalatsikirstust karvase sisuga saapad ja kindad üles otsida. Kohe teine tera oli. Tuleb tõde tunnistada, et ma lihtsalt venitan sügist oma riietusega endas edasi, aga vahel jõuab tegelikkus siiski ka minuni. Ja praegune pakane tegi seda vägagi otse ja omadega. Ilmselt tuleb ostlemisreis ette võtta, et garderoob eskimo riietusharjumustega kohanduks. Ja see on vajalik. Rääkisin täna akadeemiku ja mereteadlasega, kes ütles, et külmad talved ja soojad suved ei kao kuskile. Meie madal- ja kõrgrõhkkondades on rohkem energiat ja nad ei lase ennast kõrvalasuvates rõhkkondadest morjendada. Seega, suusaärisse ja talveriiete müüki tasub investeerida. Ning muidugi võiks linna peal olla mehitamata klaasist soojenduskabiinid, kuhu sissepääs on sentide eest ja metallist raha eest saaksid inimesed automaadist eest kuuma jooki juua ja konte sulatada. Tee pakane rahaks.

reede tuleb mühinal

Käes on reede. Hurraa. Hoolimata sellest, et minu jaoks on nädalavahetus esmaspäeval ja teisipäeval. Järgmisel nädalal küll langeb teisipäev ära, sest vabariigi aastapäeval ehk kolmapäeval tööd teha ei saa ja tuleb teisipäeval ennast juba tööle veeretada. Muidugi on natuke nadi, et ilm nii jubedalt külm on. Mis omakorda tähendab, et kui linna peale ka laiama minna, siis tuleb ühes urus püsida, mitte kohtade vahel seigelda, sest juba mõneminutiline väljasviibimine jäätab püksid ära ja on tunne, et jalas on jääst kuluvad/viigipüksid/velvetid/jne. Aga noh, mis ma muretsen, mul pole nii kui nii täna õhtuks plaane tehtud. Põhimõtteliselt võin täna õhtul kaminasse tule teha, Morrissey möirgama panna ja peeglisse passida. Sest enamasti saan ma iseendaga hästi läbi. Aga võib ka ennast mõne sõbra juurde külla smugeldada. Seda kirjutades mõtlen, et on alles mured. Õhtumaa mugavustega harjunud inimene, kellel on kõht täis, raha ka natuke taskus, võimalusi seda kulutada mitmeid, katus peakohal jne. Sellised me oleme. Maadleme on tühiste probleemidega ning tegelikud probleemid jäävad meist kaugele. Kui ärksalt ringi vaadata, siis tundubki, et enamus meid ümbritsevaid probleeme on täielik pseudo. Ja ega ma ise parem pole, tegelen pseudoga nii mis jaksan. Ainult et ise ei pane seda tähele. Kui ikka reede õhtu ajaveetmisvõimalused päeva tähtsamaks probleemiks muutuvad, siis juhhei, elagu mugava elu triumf. Samas, miks ei võiks see päeva probleem nr 1 olla. Oleks talumatult rumal päevast päeva maadelda kolmanda maailma rahvastikukasvust ning klimatoloogilistest nihetest tekkinud toidupuuduse üle. Või muretseda perevägivalla pärast. Ka näljahädas riikides on puhkepäevad ja omad lõbustused. Ja see on normaalne. Ootan õhtut.

segane pomin

Ma olen proovinud ennast talve üle kurtmisest sel aastal tagasi hoida, aga enam ei pea vastu. Liiga külm on. Liiga palju lund on. Liiga pikk on see aastaaeg. Tõesti aitab juba. Ma pole ikka talveinimene ja mida siin muud mu jutu peale järeldada olekski.

Siis tahaks kurta valimiskampaania üle. No ei ole ikka nii, et poliitikud valimisdebattides eeldavad, et rahvas on loll. Kui ikka lubadused lauslollusteni ja -populismini on jõudnud, võtab hamba irevile küll. Näiteks kodanikupalk. Mis asi see siis nüüd on. Idiootsus ruudus. Samuti maksumaksja raha kasutamine valimispropagandaks ja valimisseadusest möödahiilimine ehk trikitamine. Ja iga kord saavad kõige suuremad populistid kõige rohkem hääli. Inimesed ei mõtle, et riigi valitsemine ei ole meelelahutus. Jah, seoses sellega tahaks pritsida tõrva valimisnimekirjade suunas. Mu ema elab kesk-eestis ja tal oma kindlat maailmavaadet pole. Lihtsalt ei orienteeru poliitikas absoluutselt. Ta küsis, kelle poolt võiks hääletada. Ma ütlesin, et minu maailmavaade on selline ja selline ning erakondadest eelistan ma toda, eks ise tead, keda valid. Muidugi on see nö pehme mõjutamine, aga see selleks. Vaatasin tema ringkonnas oma lemmikerakonna nimekirja ja seal polnud MITTE ÜHTEGI, kellele ma tahaks, et ta hääle annaks. Jabur. Meelelahutus- ja muud tegelased, keda ma lihtsalt ei usalda. Kurb. Ärge nüüd arvake, et ma ütlen, et valitsus on lill ja kõiges süüdi ja üldse. Ei, absoluutselt ei. Iga valitsus igal maal teeb rumalusi. Igal maal tehakse enne valimisi lollusi ja lollitatakse, aga nii tahaks, et meil seda kõike poleks. Ja kui nüüd valimiskurtmistele joon alla tõmmata, siis tahaks öelda, et mul on piinlik kui ma kuulen kedagi kurtmas, et ta häbeneb meie riiki, meie rahvast ja kõige seda mis siin on. See on nii jabur ja rumal. Pigem näitab see, et inimene ongi omaenese konnatiiki ära uppunud ja ei näe, et igal pool mujal on täpselt samad jamad. Läänepoolsemas Euroopas osatakse oma sallimatust ja rumalust lihtsalt paremini varjata. Lihtne näide on siin Rootsi. ma olen rääkinud inimestega, kes on aastaid Rootsis elanud ja elavad siiamaani. nende väide on, et Rootsi on üks sallimatumaid riike Euroopas. Ja seda sõna otseses mõttes. Avalikult ei halvusta mitte keegi kasvõi surma ähvardusel teist rahvusgruppi, usku, orientatsiooni vms. Aga kodus viinapitsi taga, kui keelepaelad lahti pääsevad, on seal elavad eestlased esimese hooga šokis kui räiget sallimatust ja kui suures hulgas seal kohtab. Õnneks inimeste peades esialgu ja ilmselt kultuuriliste eripärade tõttu see nii jääbki. Ma ei halvusta rootslasi, kes kahtlemata on lahe rahvas lahedal maal, aga õpikunäitena on see hea. Muidugi on Eestis kultuurikiht veel õhuke ja ajaloolise tausta tõttu õrn ja kobav suhtumine igasugustesse vähemustesse. Lisaks sellekohane harimatus, mis teatavasti on ju rumalus. Aga ma väidan, me ei ole teistest eurooplastest sallimatumad, rumalamad, laisemad jne. Lihtsalt tuleb osata neid samu probleeme ka mujal näha. Ja selleks ei pea seal mujal elama või eriti teravsilmne olema. inimesed on inimesed igal pool. Muidugi on mõnels riigis multikultuursusel pikem ajalugu, mistõttu ollakse harjunud. Ma pean siin silmas maid, millel on olnud koloniaalvaldused, mistõttu sealse ja emamaa vahel rahvastiku liikumise veen kõvasti tuksunud on. Siiamaani tuksub. Muidugi pean tunnistama, et ka minus on sallimatust. Mitte laussallimatust, aga mul ajab vahel kopsu üle maksa, kui hakatakse rääkima inimõiguste vajalikkusest seal, kus sellel puudub igasugune kandepind. Läänemaailm jõudis inimeõguste ja sallivuseni samm sammhaaval. Kuni lõpuks oli loodud alusarhitektuur institutsioonide, kultuuri, mõtteviisi, seaduste jne pinnal, kuhu see sai tekkida. Kui me räägime näiteks demokraatlikest valimistest Egiptuses, siis on loll ja tobe loota, et sellega on demokraatia tekkimisele seal alus loodud. Kui moslemivennaskond võidab valimised, siis langeb see riik demokraatiast kaugemale, kui ta on seal Mubaraki 30. aasta jooksul üldse olnud. Nüüd kõlavad hääled, et otsustusõigus on peamine. Jah, tõsi. Ongi, ja kui rahvas tahab islamidiktatuuri, siis tal on selleks õigus. Kui näha, et demokraatlikud valimised seal tooks kaasa demokraatia, siis on see sügavalt ekslik. Demokraatia on lihtsustatult selles, et ühiskonna eri tasandid ja grupid peavad omavahel diskussiooni, mille põhiline mõõdupuu või hoiak on selline, et tuleb eeldada, et ka vastaspoolel võib õigus olla. Kui ühiskonnas tekkib grupp, kellel seda põhimõtet pole ja nad saavutavad enamuse võimuhoobade juures, siis on demokraatia surnud või vähemalt varjusurmas. Niisiis igasugused rumal-humaansed nõudmised anda igasugustele huvigruppidele õigus asuda võrdsesse dialoogi, kui on teada, millega see mõne stsenaariumi korral lõppeda võib, on lühinägelik ja naiivne. Õpikunäitena 20. sajandi eurokommunistide suhtumine nõukogude liitu, mille puhul nähti ainult propaganda poolt pakutavat klantspilti, üritamata süüvidagi tegelikkusesse. Kõige kohutavamad olid need, kes arvasid, et eesmärgi nimel tehtud (inim)ohvrid on helge tuleviku saavutamise paratamatu kõrvalnähe. Olgu, mu jutt on segane ja saba ning sarvedeta. Sain ennast välja elada ja ma tahan, et teaksite, teil on õigus olla teistsugusel seisukohal ja ma olen selle nimel valmis surema. peaasi, et ka teie oleksite seisukohal, et teisel poolel võib ka õigus olla. Tsau.

kiduv kultuur

Kui tõele au anda, siis tänavune Eesti Laul on minust kuidagi mööda libisenud. Põgusalt olin enne poolfinaali lugusid kuulanud, aga mitte ükski ei hakanud kõrva või ei tekitanud nö hiti võbinat. Vaatasin ka esimest poolfinaali ja kõik leidis kinnitust. Igav, ettearvatav ja mitte minu rida. Ükski laul ei olnud hea. See on muidugi maitse asi. Samuti olid saatejuhid igavad ja tekstid ning intervjuud kohmakad. Tervikpilt logises. Kaamerad ja režissöör tegid head tööd ja kõik oli justkui paigas, aga sellist tunnet ei tekkinud, et nüüd on põnev ja huvitav. Kahju. Ma muidugi ei taha selle sissekandega kellegi peale näpuga näidata. Selline on lihtsalt minu maitse. Parema meelega oleks tahtnud reede õhtul Rock Cafes Id Revi või EKKM Indie-Discot väisata. Oleks natukenegi elamust olnud päris inimeste nädalavahetuses. Paraku jäin koduseinte vahele ja kuskil laiamas ei käinud. Rock Cafesse ei jõudnud külaliste tõttu ja EKKM'i diskole üksi minna oleks olnud suhteliselt nüri. Pealegi oleks seal... See selleks. Igatahes on tunne, et kultuur minus kiratseb. Õigemini kultuurivajadus minus. Ja midagi ette võtta ei oska. Jään ootama suve, kus Positivus, Rabarock, Plink Plonk, Schilling ja muud kenad üritused päris kindlasti mu kohaloleku kontrolli peale positiivse vastuse saavad. Ja loomulikult juba 14. märtsil Cut Copy ning 17. aprillil White Lies mu muusikaarmastust kõditavad. Täna aga lükkan ilmselt peale tööpäeva Morrissey plaadimasinasse. Pole seda kaua aega teinud. See pole täiuslik, ideaalsest pildist on mõni tükk puudu, aga tuleb leppida. Küll saabub kunagi aeg, kui... jah, ka sellest täna mitte. Tsau.

ostan sõpru

Ma ei tea, kas ma olen varem sel teemal siin kurtnud, aga avastasin, et mul pole enam kellegagi alternatiivsema maiguga musaüritusi külastada. Lihtsalt sõpradel on enamasti teistsugune muusikamaitse ja sageli nad lihtsalt ei viitsi sellistel üritustel käia. Ja üksi on ikka suhteliselt nüri kuskil töllerdada. Lisasõpru, kel sama muusikamaitse kuskil ei müüda ka. Oh elu elu.

arg või mitte

Millegipärast hakkab mulle tunduma, et mida vähem ma oma arvamust avaldan, seda suurem on tõenäosus, et mulle sigineb vaenlasi. Mida rohkem arvamust avaldada, seda suurem on tõenäosus, et keegi tõlgendab mu juttu valesti ja jamad ongi majas. Loomulikult käib jutt eriarvamustest. Samas ma usun, et võib ja peabki olema arvamuste paljusus. Mitte kellegil ei ole tõe monopoli. Ka mina eksin ja võin mõnest asjast valesti mõelda. Selles pole midagi halba, aga mulle lihtsalt ei meeldi, kui mu eriarvamuse peale emotsioonid mängu tuuakse ja solvutakse. Ja pean ausalt tunnistama, et ma väiksestviisi kardan juba siia blogisse ja ka facebooki oma mõtteid kirjutada. Enne mõtlen hoolikalt läbi, kas keegi võib sellest ehk riivatud saada. Vahel ma eksin muidugi ja kirjutan või kommenteerin kedagi, mis väheke paksu verd tekitab. Aga kuna mu stressitaluvus ei ole kuigi suur, siis ma pigem väldin konfliktsituatsioone. Ah et kas ma olen arg. Mingis mõttes kindlasti. No mitte just arg, aga pigem alalhoidlik. Muidugi, kui on vaja, siis ma oma arvamust endale ei jäta. Aga meelega ma riiu sisse ei roni. Lisaks olen ma suhteliselt suur põdeja. Kui ma olen kellegi või millegi kohta natsa avalikult rahulolematust väljendanud, siis on mul mõnda aega hing haige ja ma kahetsen öeldut või kirjutatut. Loodetavasti pole ma ainuke selline inimene maailmas. Sellised mõtted siis.

unestapja

Nägin täna öösel nii jaburat und, et isegi ärgates olid emotsioonid laes ja kerge võbin sees. Ühesõnaga, ma olin kuskil kohas, kus oli üsna palju inimesi. Täpselt ei saanud aru, mis koht see on, aga siseruumides ja üsna palju rahvast oli ka. Korteri moodi paistis olevat. Inimestest ma kedagi ei tundnud. Peale ühe. See mulle kallis inimene pani minu silme alla ühe võtme kuskile kapi sees olevasse avausse. Siis millegipärast oli vaja see võti uuesti üles leida, aga kuidagi oli see raskendatud. Justkui ei tohtinud võõras kohas asjades sorida. Jabur on see, et ma ju nägin, kuhu see võti pisteti, aga kui olin kelleltki palunud, et kas ma võin otsida, siis ei leidnud kuskilt üles. Otsisin mitmest kohast, aga samas teadsin täpselt, kuhu avausse võti pandi. Ja ei otsinud õigest kohast sellepärast, et pidi nagu midagi varjama. Jälle ei tea, mida. Lõpuks otsisin õigest kohast, aga seal oli igasugu nodi ja teisigi võtmeid ning ei leidnud seda võtit kuidagi üles. Aga meeleheitlikult oli leida vaja. Siis võtsin ühe suure kuulipilduja kuskilt, läksin seina äärde ühe laua taha ja võtsin rahulikult laskepositsiooni sisse. Kusjuures ruumis ei teinud mitte keegi sellest välja. No ja siis hakkasin täiesti külma rahuga inimesi maha laskma. Sihtisin ja muudkui andsin tuld. Seda kusjuures ei näinud, kas inimesed kukkusid ning verd ka ei näinud. Lihtsalt tulistasin ja teadsin, et inimesi. Kõik oli nagu mängult. Inimesed, automaat ja mina, aga laske ei kostnud, laipu ja verd ei näinud. Aga teadmine oli, et tapan inimesi. Lõpuks toas olnud vist põgenesid, sest äkki polnud enam ühtegi inimest ruumis. Laipu ka põrandal polnud. Hakkasin siis uuesti meeleheitlikult võtit otsima, kuigi jube hirm tuli peale, sest teadsin, et politsei ründekomando jõuab kohe kohe kohale ja mind lihtsalt lastakse maha. Teadsin, et jõuaksin veel põgeneda, aga millegipärast jäin ikka meeleheitlikult võtit otsima. Meeletult õudne tunne oli, et kas siis need ongi minu viimased minutid elada. Tohutu süütunne oli ka, et sellise asjaga hakkama sain. Mäletan, et mõtlesin veel, oleks see uni, oleks see ometigi uni. Võtit ma igatahes ei leidnud ja politseid ei jõudnud ka ära oodata. Ärkasin üles. Aga ikkagi oli tohutu süütunne peal ja alles mingi aja pärast sain aru, et see oligi tõesti uni ja jäin uuesti rahunenult magama. Ja kui päriselt üles ärkasin, siis oli uni ikka nii selgelt, ja on siiani, meeles. Kohutav. Ma loodan, et see ei tähenda midagi ning selle õuduse sünnitas lihtsalt mu mõistus. Ei taha selliseid unesid näha. Kuigi mul on veel üks unenägu, mida ma olen mitu korda näinud. Nii aastas korra või kaks tuleb ta magades külla. Ma tean, et olen kellegi ära tapnud ja mul on meeletu süütunne. Ühelt poolt ma kardan, et jään vahele. Teiselt poolt painab see, mille olen korda saatnud ja kunagi, kui see välja ei tule, pean süütundega surema. Nokk kinni, saba lahti situatsioon. Selles unes ma ei tea, kelle ma olen ära tapnud. Samuti ei tea, kuidas ma tapsin. Igasugunegi info selle kohta puudub. Lihtsalt on teadmine, et olen seda teinud. Ja see uni on samuti jube frustreeriv. Samas vihkan ma vägivalda ja tapmisega ei saaks ilmselgelt hakkama. Huvitav jah, miks mõnikord unes deemonid ellu ärkavad. Aga rõõmsaid ja helgeid unenägusid vähemalt teile. Loodetavastu mulle ka muidugi.

jookseb käima

Uus töö ja uus koht on mu vastu olnud lahked. No tegelikult pole see päris uus töö ega uus koht, sest vahetus toimus lihtsalt sama maja ja kollektiivi sees. Vahetus korrus ja inimesed. Osakond ühesõnaga. Ja on olnud tore. Mõningad tagasilöögid on olnud, aga selle võib julgelt õppimis- ja kohandumisaja alla kanda. Igatahes on hea meel, et üks etapp läbi sai ja uus algas. Tõsi, nüüd on mu nädalagraafik täiesti sassis. Minu nädalavahetus on esmaspäev ja teisipäev. Mis muidugi ei tähenda, et ma reede või laupäeva õhtul mõnele üritusele ei ilmuks. Kui ikka on väärt asi, siis ma osalen. Aga omajagu harjumist uus graafik nõuab. Et siis rahul rahul rahul.

Muidu on elu suht sündmustevaene. Oma isiklikest kannatustest või rõõmukiirtest ei hakka kirjutama. Nii nagu pimedus äratab meie sisemised deemonid, teeb seda mõnede asjade meenutamine minevikust. Aga sama skeem toimib ka meeldivate hetkede elustamisel. Maailm on imeline, kummaline, ümmargune, värviline...

Lõpetuseks. Valimistest praegu rääkida ei viitsi. Tsau.

stopp talv

Talvest ka. Ma olen sel talvel üritanud mitte viriseda lume, külma ja pimeda aja üle. Aga nüüd on mõõt täis. Kaua võib. Seda lund on lihtsalt liiiiiiiiiga palju saanud. Ma muidugi ei peaks teede üle virisema, sest Savisaar puhastab mu uulitsat päris usinasti. Ei saagi aru, kas trammitee pärast või on see tänav mingil muul mulle teadmata põhjusel lumekoristusel prioriteediks. Vot ei tea ega oska aimata ka, miks. Aga igal pool mujal, tänavad on muutunud ühesuunalisteks, jalakäiad peavad ukerdama sõiduteel ja katusel varitseb surm. Ühesõnaga, ma ei ole talveinimene. Sügiseinimene ka mitte. Kevad, oma lõpus eriti, on lahe. Aga seda seetõttu, et ma tean, mis sellele järgneb. Suvi mu arm. Aga proovime ellu jääda, küll see talv ükskord otsa saab. Peame vastu.

Ja kolmandaks väike repliik. Või siis ohkimisrubriik. On asju või inimesi, millest või kellest loodad üle saada, aga kuidagi ei tule välja. Pinguta mis pingutad. Ja ausalt öeldes ma ei saa aru, miks. Kas see ongi elu. Või hoopis, see pole elu. Äkki on see märguanne, et sa oled valesti valinud. Valesti elanud. Valele teele keeranud. Valesti otsustanud. Kui auto armatuuril punane lambike rikkest märku annab, siis sa ju lased selle korda teha. Või kui kuskilt valutab, siis ravid. Segane jutt, aga sellised tunded ja mõtted mu sees keerlevad. Ja eks tuleb ka nende asjadega tegeleda. Vähemalt proovida nii, et ei tee iseenda elu keerulisemaks. Kuid samas, lihtsamaks ka kuidagi ei saa. Tee või otsusta kuidas tahad. Elu elu elu. Aga olgu, siin kohal punkt.

nuti

Paris age nutitelefon. Kui eestikeelse klaviatuuri ka saaks ekraanile. Nuti esimene blogisissekanne.

vana uus, uus vana

Vana aasta läks ja õhtu tuli Estonia teatri ees, kus rahvamass kultuuripealinna ja euro saabumist tähistasid. Meid huvitas Estonia juures muidugi see, kuidas Ansip oma eurod automaadist välja võtab. See toimus piiratud alas, kuhu lasti ainult ajakirjanikke ja nö V.I.P.'e. Meil akrediteeringut polnud ja küsisime ühe politseiniku käest, kas meie kui ajakirjanikud võime sisse saada. Too lasi meid rõõmsasti sisse, aga siis kargas üks patsiga julgestuspolitsehärra ligi ja hakkas kärkime ja ülbitsema, et meil sinna asja pole. Saatejuht hakkas talle vastu vaidlema ja ütles, et meil on selle panga luba, kes selle rahaautomaadi sinna üles sättis. Mis oli muidugi vassitud. Loomulikult see jõustruktuuri esindajat ei huvitanud ja ta tahtis meid välja kihutada. Juba oli hirm nahas, et jääme soovitud kaadritest ilma. Ma siis sekkusin ja seletasin talle rahulikult, kes me oleme ja mida me tahame. Tirisin taskust Euroopa Ringhäälingute Liidu pressikaardi välja ja see töötas. No ja siis me seal passisime ja filmisime. Kell 1 öösel lõpetasime võtte, kobistasime telemajja ja magama sain kell 3. 2011 aasta esimesel päeval olin juba kell 11 Järve Selveris võttel. Elagu mu töö, kus riiklikud pühad ja nädalavahetused ära sulavad ja tööpäevadeks muunduvad. Aga pole hullu. Mulle mu töö siiski meeldib. Hoolimata kõigest. Selline aastavahetus siis.

Nüüd te küsite, et kuhu jääb 2010 aasta kokkuvõte. Selle jaoks võtan veel hoogu. Aga küll ta tuleb. Kasvõi ainult mulle endale lugemiseks.
Kohtumiseni.