näppige oma kellaosuteid

Nii, nädalavahetus on peaaegu möödas. Kaks päeva Tallinn Music Week'i ka. Reedel ei jõudnudki palju rohkem näha, kui Popidiot'i Von Krahlis. Seda, et oli sigahea kontsert ei pea vist kirjutama. Laupäeval nägin juba rohkem bände. Vaadatute nimekiri on järgmine: Ans. Andur, Stella, Andres Lõo ja Vaiko Eplik & Eliit. Kõik peale ühe olid mõnusad. Vaiko Eplik & Eliit valmistas täieliku pettumuse. No ei olnud minus seda tarkust, et seda heaks pidada. Tundus, et tüübid nautisid ainult iseennast ning keevitasid laval absurdi. Jah, ma pole kõige õigem ütleja ning muusikakriitikut ka minus pole. Tavatarbija noh. Aga kolm aastat laste muusikakooli annab ehk tillukese õiguse midagi arvata.
Kahju muidugi, et ma rohkem bände ei jõudnud näha, aga muud elu on ka vaja elada ju. Igatahes pikk pai muusikanädala korraldajatele. Ehk kasvab sellest midagi suurt välja. Ja loodetavasti läheb mõne bändi jaoks ka uks maailma paokile. Seltskondliku vestluse käigus sain teada, et mõnest bändist ollakse ka huvitatud. Aga see oli rohkem nagu möödaminnes jutt, mida ma kinnitada ei oska.
Muidu on kõik korras. Väike kass on pidusest muusikamaratonist, aga eks see läheb ka ükskord üle. Ja mis ma siin ikka masekat levitan. Kevad ju. Tsau.

PS. Ärge unustage, et eile öösel keerati kellaosuteid tund aega ettepoole.

veel lihtsamalt

lihtsalt

uh ah uh ah

Ja ongi nii. Kui teile kuskil tuleb ligi tüüp, kes küsib kojusõiduks raha, saatke ta pikalt. Mingid vennad teenivad sellega lihtsalt kerget raha. Mul on lihtsalt nägude peale sigahea mälu ja seekord jäi üks tüüp mulle vahele. Ma lihtsalt tundsin ta eelmisest korrast ära. Ütlesin talle, et ta enam kunagi mu käest raha ei küsiks, sest vastasel juhul ma küsin tema enda käest "raha". Kusjuures neid parklates rahaküsijaid iseloomustab see, et ega nad väga nagu ei olegi meeleheitel. Kui ei anna, libisevad kergelt edasi. Tüüpiline õngitsemine. Karistada neid ka ei saa. Seaduslikult ma mõtlen, sest rahaküsimine ei ole karistatav. Vabatahtlikult andmine seda enam.

Vanu asju ka.
Esmaspäeval oli sinine olemine. Ja minu üllatuseks oli teisipäev samasugune
Kolmapäeval paranes asi
Täna oli enesetunne juba normaalne. Töövõit on homne (reede, 27.03.) Islandi Muusikaekspordi pomo. Loodan kõige parimat. Inimene, kes suhtleb Björk'i või Sigur Rós'iga nagu mina oma blogi kõige lähemate lugejatega, on igati huviväärne kuju.Juhul, kui homne intervjuu ei lähe või ei kulge või mis iganes, milles ma intervjueerijat tundes kahtlen, siis annan teile lingi, kus temaga ilus jutt kirjas. Kuid elav asi on elav asi.

Kaks järgmist päeva on siis kontserdid, kontserdid ja kontserdid. Eesti muusika kiirkursus, nagu selle suurepärase ürituse korraldaja seda iseloomustas.

Lõpetuseks veel.
Panin endale nüüd mitmekuulise Angeli keelu peale. Jah, ise panin. Päriselt ka. Nii ei tohi, nagu ma viimane kord tegin.
Nagu te teate, on mul kollase meedia "staaride" vastu eriline vimm. (oh jeerum ae) Kõik algas ärasaatmisest. Niisiis läheb mu ekskolleg proua H. Hispaaniasse. Ja esialgsete plaanide kohaselt kohe päriseks. Pidu. Lahe. Jõime ja sõime. Mingil hetkel, kui pidu juba otsakorral, läksime väikese seltskonnaga Angelisse, kuhu ma polnud enam kaua sattunud. No üle aasta kindlasti. Alguses oli tore, kuni sinnamaani, kui üles kohvikusse maandusime. Seal oli nii palju naeruväärseid tüüpe, et ma ei suutnud seda neile mainimata jätta. Ja jutt ei käi sättumusest, vaid just nimelt sellest kollasest. Uhhh. Enam ei taha. Ma ei oska nendega promillides olekus kenasti käituda. Seega. Iseenda sees sündinud Angeli keeld. Kedagi ei ole ilus nende edevuse, isegi kui see mulle ei meeldi, eest solvata.

Kõik. Edaspidi veel.

sinine esmaspäev

Ma kordan, sinine esmaspäev.
Selgitusi ei tule (vähemalt mitte täna), sest muidu läheks asi veel sinisemaks. Homme on jälle ilus ja pealegi lubas tähtis ilmaonu Terevisioonis, et kevadilmad on järgmine nädal kohal. Loodame, et seekord läheb täppi.

liis lass ja bättmännn

Huvitav, kui palju klikke selle nime peale tuleb? Loodan, et üle 50 ei tule 24 tunni jooksul. Seda enam, et tegemist on ikka täiesti marginaalse blogiga.
Katsetame.

konnatiigi rokk

Mina kui vana telekahunt tahtsin eile peale Paari saadet number kolm kanalist Õhtust Ekspressi vaadata, aga sattusin hoopis mingi muusikaauhindade jagamise peale. Ütlen kohe ära, et kõige lahedam osa selles saates oli koht, kus see toimus. Mõnus kitšipesa. Vene teater siis. Kõik muu oli ikka "tuletaevasappi". Inimlikult ma saan aru, et muusikutele on sellist üritust vaja ja mingile osale pööblist ka. Paraku oli sellel kõigel kuivanud juustu maik juures. Enamus bände, keda ma seal esinemas nägin, on küll heliseva õhu, kuid minu ajus muusikale reageerivate sensorite jaoks ebasobivalt reastatud nootide järjekorra, puhujad. Olgu, enamus auhinnasaajaid on tublid grupikesed. Epliku, Chalice või HU? kohta pole ühtegi paha sõna öelda. Ja ega minu vaikne inisemine ei aita. Lihtsalt kodukootud Grammygaaaaaala ei sobi meile. Või sobib? Lihtsalt minu arvamus, et Eesti muusikas on määratult palju rohkem huvitavamaid ja andekamaid muusikuid, kui sellelt priisidejagamiselt mulje võis jääda. Kitsas on see muusikamaastiku kaart, mida taolistel katsetustel pakutakse. Minu soovitus. Võtke laiemaks. Ärge istuge nagu konnad ühe mätta otsas, olgu selle nimi siis Tanel Padar ja The Sun või HU?. Kui Popidiot näiteks tuli välja üübersuperlaheda plaadiga ja see ei leia isegi märkimist, on mul kahtlusi meie vabariigi kodanike või kes iganes need nominendid otsustas, muusikalises tervises. Olgu, Popidiot ei saanud mahtuda sinna, sest kokku võeti ikkagi vist 2008 aastat. Paraku jään ma hüüdja hääleks kõrbes, sest igasugu star fm-ide või sky raadiote või kes need saastajaamad iganes veel on vastu ma ei saa. Metsatöll on mind juba ära vaevanud. Chalice puhul ei saa me enam ammu rääkida kui hiphop artistist. Vaiko Eplik on ise ka vist juba väsinud lakkamatust kiidukoorist (kuid kes seda teab). Kerli on küll tubli, aga copy paste on tema stiili nimi. HU? peegeldab lihtsalt Eesti bändide ideedevaegust, mille taustal on vähegi huvitavama projektiga kerge vaevaga võimalik silma paista. Tahate veel. Ei saa. Ka mina olen inimene. Kuigi täiuslikum ja targem, kui enamus liigikaaslasi, siiski inimene. Olgu, naljavaestele vihjeks, see viimane oli nali. Kena kevade algust.

sitasitika jõulud

Kui krokodill teid persest hammustaks, siis te karjuksite. Kiunuksite. Hüsteeeeeeeeritseksite. Tekitaksite paanikat. Ja kui see krokodill hammustaks teid wc potist, siis saaks kanalisatsioonifirma miljonilise hagi kaela ning lehes ilmuksid nõrguvad artiklid. Mind pole krokodill hammustanud ja kogu sissejuhatus on puhas provokatsioon. Kuid... Täna leidis minuga aset juhtum, mis vajutas pitseri kogu mu elule. Võiks isegi öelda, et miski pole enam endine. Ilmselt ei saa ma sellest kunagi üle. Ma ei liialda, et mul oli nutumaik suus. Kogu senine elu varises kokku ja uut polnud ka kuskilt võtta. Ei eBay'st ega kusagilt. Aga ilmselt olete te juba aru saanud, et selle sissekande mõte on miinus null. Ma olin kõik mõtted kaotanud, kui kirjutamiseni jõudsin. Andke andeks. Ma vähemalt üritasin.

iidne merekoletis hammustas valusalt

Mulle nii meeldib see lause, et pidin selle siia eraldi üles riputama. Lugege:

Peamiseks söögiks olid toiduahela tipus väiksemaid hirmutanud koletisele kalmaarid, kalad ja teised mereroomajad.

Lause ise pärineb SIIT.

who put the 'M' in Tallinn

Eestit raputas hiljuti uudis, et Madonna (Madonna Louise Ciccone) tuleb Eestisse esinema ja piletidki müüdi välgukiirusel välja. Kas Madonna on artist, kelle pärast peaks lolliks minema? Minu arvates mitte. Kuigi ma teda üldjoontes põlgan ja tema muusikast suurt midagi ei arva, tunnistan ma inimeste õigust lava ees kiljuda ning silmi pööritada. laske käia. Mina tema kontserdile ei lähe. Isegi siis, kui peale makstakse. Ehk selle pärast, et must be kontserte lihtsalt ei eksisteeri minu jaoks. Täpsemalt öeldes selliseid, kuhu ma ennast ainult artisti nime pärast kohale veaksin. Samal ajal teades, et midagi uut peale pompöösse kuid mõttetu lavašõu seal pole. Möönduse teeksin ainult sel juhul, kui artisti nimi on kõrvu jäänud, keegi on kiitnud, arvustanud, aga ma ise pole veel kuulnud ning on lootust muusikalises mõttes midagi avastada. Madonna puhul seda pole. See, et ta on ennast geniaalselt promonud ja viimase kahe kümnendi jooksul osavalt kohe kohe peavoolu tõusvaid stiile varastanud, ei tee teda minu jaoks huvitavaks. Vaadake, mind ajab naerma, kui inimene kannab Calvin Klein'i kuluvaid, ehkki samal ajal on allahindluste ajal Zarast ostetud püksid hulga šefimad. Ülemaksmine on lolli tunnus. Olgu, kõige sellega ma ei halvusta Madonnat, kuigi selline mulje võib jääda. Ma lihtsalt pean selle massilise pealetükkivuse ja hüsteeria eest ennast kuidagi kaitsma. Ja kui kellegile ta tõesti meeldib, siis mul pole ühtegi paha sõna öelda.
Tegelikult on tõde selles, et 4. juulil esineb Tallinnas artist, kes oma panuse poolest eelpool kirjutatud daamist millegi poolest alla ei jää. Ea poolest aasta ja peaaegu kolm kuud Madonnast noorem muusik esineb suvel Rock Cafes. Mees, keda on siinamail juba kaua oodatud. Morrissey (Steven Patrick Morrissey) tulek ei ole sugugi vähemtähtis, kui Madonna oma. Ainult et üks on pooltoode ja teine muusik, poeet ja isiksus. Minu arvates ja teil on igati õigus mind selle jutu peale peesse saata. Ma ei vihasta ja kauna kandma ei hakka. Igale oma.
Kuid, ärge järgmise kuu palka kohe ära raisake, sest Morrissey piletid tulevad müüki 9. aprillil ja kes ees, see mees.

vabandage,

aga Morrissey tuleb ilmselt peaaegu kindlasti Eestisse.

pritsi pappi koer

Käisin täna poes ja parklas astus juurde mingi tüüp, kes küsis, kas ma talle 20 krooni ei saa anda. Et vaja Viljandisse sõita. Nägi täiesti normaalne välja. Selles mõttes, et polnud räpane ega purjus. Aga noh, narkarid näevad ka vahel enamvähem välja eksole. Mul oli raha küll, aga vastasin eitavalt. Polekski nagu midagi erilist, aga see pole esimest korda. Kõik see leidis aset Sikupilli Prisma esisel parkimisplatsil. Ja sealsamas on mitu korda mu käest samamoodi raha küsitud. Ma ei saagi nüüd aru, et kas see on uus kerjamisviis või narksiraha saamise võimalus, aga ebameeldiv on see küll. Ma ei taha mingitele suvalistele tontidele oma kätega teenitud raha vabatahtlikult ära anda. Pealegi arvan ma raudselt, et leiva ostmiseks või kuskile sõitmiseks see raha ei lähe.
Samamoodi on hakatud tänaval suitsu küsima. Enamasti vene keelt kõnelevad kodanikud. Mitte, et mul nende vastu midagi oleks. Lihtsalt tähelepanek. Aga no pekki, mida mida. Ma saan aru, et ajad on rasked, aga igaüks peab oma lõbu ise välja teenima.
Selline lugu siis. Väärikust napib rasketel aegadel. Head ööd.

tööpäeva lõpetav repliik: saage üle

Täna on olnud hea päev. Sai tööga ühele poole ja saab rahulikult nädalavahetusele minna. Kõik sujus ja kolleegid ei käinud närvidele. Aga vahel käivad eksole. Jubedalt käivad.
Nii. Mis veel. Midagi vist. Õigemini ei taha sellest kirjutada. Ehk elan üle.
Teile aga kena nädalavahetust. Ehk kohtume. Kuigi ma seda hästi ei usu.

...

Mul on täna viha päev. Asi algas sellest, et vaatasin hommikul otseülekannet riigikogust. Sellest piisas. Kogu päev oli rikutud. Ma ei taha olla idioot, kes kirub valitsust ja ükstapuha. Kuid pole parata, Eesti on täna pekkis. Kurb. Ma olen muutunud. Oeh.

emakeele päevaks

Mõista mõista, mis need on?

Braien
Catriin
Gete
Getliin
Gretlin
Greete
Grethelin
Pätrick
Retlyn
Rhemi

Adelynn
Birgithe
Genely
Janely
Jeanethe
Kayden
Mery
Nuray
Ravve
Rylan

Eks ikka eestlaste nimed.

pole must asja ei maal ega merel, ainult raamatus on

Ma ei tahaks teis tarbimishullust õhutada, aga pean tunnistama, et eilse ja tänase päeva jooksul olen ostnud kolm paari jalatseid. 200 raha paar. Pole paha. Kristiine kaubanduskeskuse Walkingus on mingi lõpu- või laomüük ja pastlad on korralikus ales.
Pean vist enda ahnust ja ebaeeskujulikku tarbimisrallit kuidagi vabandama ka. Majanduskriis ja puha eksole. Aga ausalt, jalanõusid kulub kõvasti. Ma ei tea, kas mul on vale jalahoiak või midagi muud, aga nad vanuvad üsna kiiresti. Tegelikult on räbaldumise põhjus ilmselt selles, et mõned jalanõud meeldivad mulle liiga palju ja ma lihtsalt kannan nad pasteldeks. Samas mõned käimad poes meeldivad, aga mõne aja pärast enam mitte. Jäävad niisama vedelema. Vot selle pärast peaksin küll kõigi ökoinimeste ees vabandama. Raiskaja olen. Minu jalanõudest on maailma tekkinud hiigelsuur ökoloogiline jalajälg. Hirmus kohe kui suur. Nagu Aafrika. Ainus vabandus oleks ehk see, et usinad väikesed tõmmud käekesed või kitsama silmavaatega töösipelgad saavad tänu mu eputistest jalgadele tööd ja leiba. Sain andeks? Värvipurgiga ei viska? Tänan.

Eurolaulust ka. Vabandust, Eesti Laulust. Viimastel aastatel olen püüdnud selle vaatamisest hoiduda. Mingil hetkel viskas lihtsalt hiigelsuure kopa ette ja enam ei suutnud. Mis muidugi ei tähenda, et ma nende eurolugudega kursis poleks. Selline pooltraditsioon oli, et enne igat Eesti eurolaulu valimist korraldasime sõbra juures laulude hindamise. Loomulikult õlle saatel. Elik valisime oma lemmiku. Aga saadet vot vaadata enam ei tahtnud. Sel aastal sõbra juures hindamist ei toimunud, aga saate vaatasin siiski ära. Uus formaat justkui nagu eksole. Pealkiri ka teine. Eesti Laul, et fäntsimaid muusikuid ära petta ja osalema meelitada.
Et kuidas siis saade oli. Igav. Väga igav. Suurem osa lauludest olid ka igavad. Kõik oli igav. Ma olen vist viriseja, aga asi oli kuidagi läbi mõtlemata. Ühelt poolt ei saadud vana formaadita hakkama, aga uus oli ka nii rabe ja läbi mõtlemata, et saade kui tervik oli nagu Eesti Panga president sotsiaaldemokraatidele ühinemisavaldust kirjutamas. No ei klappinud kuidagi, ei klappinud. Aga eks see ole maitse asi. Kui teile meeldis, siis õukei. Pahaks ei pane.

Minul endal on elu keskmine. On halbu ja on häid asju. Nagu päris elus. Mul on ka mure, aga ma olen sellega üksi. Sellega teistmoodi ei saakski. Mõned mured ongi sellised. Isiklikud. On ja jäävad su sisse ning välja ei saagi. Ainult siis pääsevad, kui küpseks saavad. Kui elu ise sinna faasi jõuab, et asjalood kuidagiviisi keeravad. Kas minu mure kunagi lahenduse leiab. Ma ei tea. Raske öelda. Lahendus on muidugi olemas, aga selle elluviimisel kannatavad liiga paljud inimesed. Võidavad aga vähesed. Ei teagi mis teha. Aga nagu ma juba ütlesin, see mure on ja jääb mu sisse.
Eks ma olen sisemiselt natuke depressiivne inimene ka tegelikult. Elan asju üle märksa sügavamalt kui välja paista lasen. Vahel isegi pahandan enda peale, et asju liiga südamesse võtan või ülemäära mõtlen, et mida üks või teine asi kaasa toob. Murenohik olen. Ja selliseks ma jään ka. Arvatavasti. Loodetavasti leiavad kõik asjad siiski varem või hiljem lahenduse. Elu on seda väärt.
Pikk ja segane jutt tuli nüüd. Asjast enesest ei rääkinudki. Aga ehk annate andeks, sest nagu ütlesin, mõndasid asju ei räägita. Ja lõppude lõpuks, mitte keegi ei sunni teid ju seda kõike siin lugema. Mõnikord ma lausa kardan, et mu blogi loevad võõrad inimesed. Enesekontroll tekib. Ei julge ennast vabalt väljendada, peavad veel ohmuks. Põdeja olen. Jebedijee, olge tublid.

Lõpetuseks väike galerii majandusraskustes maailma häbematult suhtuva tüübi värsketest papudest.

vajan õpetajat

Küsimus suurele ringile. Kas keegi oskab vihmatantsu? Et kui oskab, siis äkki saab seda kuidagi kevadtantsuks muuta. Aitab lumest ja külmast küll. Märtsis võiks kevad südametunnistuse piinadeta tulla ju. Pole piinlik ega midagi. Varem oleks justkui. Mõeldakse, et on peast sassi läinud, keerab asju tuksi ja aastaringi sassi. Keerab looduse ringkäigule käru. Praegu aga pole probleemi. Ma lihtsalt arvan, et teda oleks vaja veidi julgustada ja mõjutada. Kui juba vihma annab tantsuga esile kutsuda, mõni asi siis kevadet. Nii et palun andke teada, kes seda oskab.

paralleelmaailm

Kõnnin mööda ilma ja mõtted kihutavad peas nagu Tallinn-Moskva rong ning kujutan ette, et sellest ja sellest kirjutan blogis. Jõuad õhtul koju ja ei muffigi. Väss. Peekon.
Ühest siiski kirjutan. Juba kaks nädalat tagasi kuulsin õues linnulaulu. Keset linna. Lähed öösel välja ja laulavad. Nagu suvel keset metsa. Öösel. Müstika. Mis linnud nad on, ei tea. Natuke nagu paralleeluniversumi tunne tekib ka. Häälitsustel on ju oma mõte. Mingi põhjus neil on. Ainult, et meie ei saa aru. Siinsamas meie juures, kõrval, peal, on tüübid, kes on olemas ja vist isegi suhtlevad mingil moel ja me ei saa aru. Tegemist ei ole roheliste koonuspeade signaaliga, kellede signaali me pikisilmi kosmosest tabada üritatame. No tegelikult jah, mis suhtlust seal ikka, aga ma ei saa haigest mõttest lahti. Andke andeks tiivulised sulelised.

kroku

Kuna ma olen viimasel ajal laisk blogija olnud, siis panen lugejatele siia leevenduseks ühe luuletuse, mis mulle väga meeldib ning mis sai inspiratsiooni krokust, kes põgenes ühest Hiina söögikohast.

singer-vinger ninaprill,
meil oli kodus krokodill.
krokodill tegi palju nalja,
ajas lapsed toast välja.

tahtis toas tantsu lüüa,
laste koogid ära süüa.
ema võttis suure viha,
andis talle üle piha.

krokodill siis nuttis, palus -
ära vihu, viht on valus.
pidas halvaks külma sauna,
pakkis oma reisipauna.

tõmbas saba üle pää,
kadus üle mitme mäe.
lapsed eks nüüd tuppa läe.


fotod: WENN.com

must müts jäi ostmata

Ma ei tea, kas pealkiri mõjutab lugemust või kratsimist, aga eile juhtus nii -
käisin Popidiot'i plaadiesitluskontserdil. Lahe oli, aga kaks asja tunnistan üles. Lühidalt.
1. Oli õlletops käes ja üks tüüp oskas mind möödaminnes nihutada, mille tulemusena näpud õlleseks said. Nii. Siis tuli teine tüüp must mööda. Purjus üsna. Tuikus. No ja kasutasin teda ära näppude pühkmisel. Möödaminnes. Ei. ei, ei nühkinud, lihtsalt hoidsin kätt jäigalt eksole. Mis ta siis vajub minu vastu:))) Uuuuh.
2. Teine seik. Keset krahli trehvasin tüüpi, kes on korraldaja. Mõnus tüüp. Rääkisin asjust ja tema ka. No väga palju polnudki rääkida. Mingi aja pärast ütles tüüp, et peab edasi minema. Mingi 5 mintsa pärast läksin tualetti ja nägin, et tüüp seisab üksi ja ... Mis omakorda tähendab, et ma ei ole eriline seltskonnalõvi eksole... bööö.

aironmänni sünd

Panen siia üles ka laupäeval toimunud sünnipäeva peakangelasele meie poolt kingitud kaherattalise asjanduse kaunistamistseremoonia. Ilus värk. Loodan, et sünnipäevalaps sellega palju palju kilomeetreid muretult läbi väntab. Pealegi on ta meie väikese kuid lärmaka kollektiivi poolt nii ehk naa Aasta Sportlase tiitliga pärjatud. 8.augustil elame me kõik tema ette juba legendaarset Pühajärve triatloni läbimist seal vilede ja trummidega kaasa.

muu muu ei tähenda veel muutumist

Alustasin tänast hommikut sisekaemusega. Pühapäev on kristlikus kultuurirumis ju hingamispäev. Eesti sekulaarses ühiskonnas on see küll rohkem niisama puhkepäevaks taandunud. Kuid hingamispäeval käidi kirikus ja vaadati argimuredest natuke kaugemale. Pole ise enam kaua kirikus käinud, aga peaks ses suhtes midagi ette võtma. Kirikus käimine on mulle alati meeldinud. Vähemalt sellest ajast, kui ma kristlaseks sain. Ma ei ole küll ideaalne kristlane, aga alla ei ole ka andnud. Aga jah, täna siis vaatasin enda sisse ja leidsin, et on päris palju asju, mida ma muutma peaks. Ei tahaks neid siin kõva häälega välja kuulutada, aga mõni neist on päris palju tahtejõudu ning otsustavust nõudev ettevõtmine. Samas, ükski selline muutumine/muutmine ei sünni sisemise valmisoleku ja veendumuseta. Milleni omakorda ei jõua ilma enda sisse vaatamise ja asjade üle mõtisklemiseta. Et mis sinu ja sind ümbritsevate inimeste jaoks parim on. No see pole muidugi kõige olulisem, sest kõigile meelepärane olla on võimatu. Aga iseennast pead sa armastama, sest muidu ei suuda sa teisi armastada. Ma ei mõtle siin egoistlikku eneseimetlemist ega nullprotsendilist empaatiavõimet. Aga mingi jää on minus liikuma hakanud ja ma ei tea, kuhu ma välja jõuan. Muidugi võiks rõõmustada, sest kui inimesel on muutumissoov, siis järelikult ta ei seisa paigal. Aga ühe koha peal seisvatele kividele teadupärast kasvab sammal selga. Natuke raske on ka, sest mõnest asjast ei taha kohe üldse lahti lasta ja mõnega olen liiga harjunud. Kogu see jutt tuletab mulle meelde, et tegelikult on kirikus praegu ju paastuaeg. Paastu kõige levinumaks definitsiooniks on aga mittevajalikust ja liigsest loobumine, et pühenduda kõige olulisemale. Ehk siis on paastuaeg lõpuks minuni jõudnud. Kuidas see kõik lõpeb, ei tea. Sünnib sellest head või mitte, kes teab, kes teab. Vaatame. Ilusat hingamispäeva jätku teile armsad.

PS. Antud sissekande juurde ei saa selgitusi :)))

öine kriba

Päris pikalt pole nii halb olnud, nagu täna (eile). Magasin sisuliselt kogu päeva maha. Masendav. Nii ei tohi. Mis elu see on. Õhtul pidin sõbra sünnipäevale minema, aga hilinesin sinna ikka päris mitu tundi. Pärast oli muidugi hea meel, et ikka läksin. Juubel ikkagi. Ja muidugi sõber on sõber eksole. Kuna kell on palju, siis rohkem ei kirjuta. Head ööd armsad pekinäod ja vaskussid.