kõigile pimedatele apple fännidele :)

võitlen

Lühidalt öeldes pole ma vist lapsepõlvest saati nii haige olnud kui nüüd. Teisipäeva õhtul sisenesin poodi ja tundsin, et midagi on halvasti. Nagu oleks üle mingi musta joone astunud. Käisin poes ära, jõudesin koju ja vajusin diivanile. Järgnes 36 tundi tõelist piina. Temperatuur oli pidevalt 40 ringis. Ma ei saanud aru, kas ma olen ärkvel või mitte. Neil üksikutel hetkedel, kui suutsin tegelikkust aduda, ahmisin vett sisse ja võtsin palavikuvastast ravimit. Ja loomulikult vahetasin higiseid särke/pükse. Täiesti hull oli. Hämarolek on selle nimi vist. Neljapäeva hommikuks taandus temperatuur umbes 37,5 peale. Juba see oli õnnis tunne. Oleks nagu teadvusele tulnud. Veel päevake vaevlemist ja neljapäeva õhtuks oli temperatuur laskunud normaalsetesse piiridesse. Kuigi nõrkus oli ikka peal. Alles täna õhtul tundsin ennast inimesena. Jah, see haiguspuhang oli nagu orkaan. Surus nii maadligi, et maa ja taevas sulasid kokku. Või siis põrgu ja taevas. Katsumus, mida ei tahaks kunagi enam kogeda, aga ei sooviks ka teistele. Olge terved.

Cut Copyst ka lühidalt. Laskmata ennast mõjutada teiste arvamusest ja soovimata neid ka maha teha, ütlen, et kontsert oli minu jaoks harju keskmine. See bänd pole lihtsalt minu tassike teed. Üks kolmandik lugusid oli mõtetu tantsukas. Teine kolmandik oli žanris "käib kah, üsna huvitav". Ja ülejäänud kolmandik jällegi " oleks ometigi sel bändil kõik lood sellised". Lühike ja lööv arvustus. Ja pange tähele, mitte karvustus. Ei bändi ega ka teistpidi arvajate pihta. Lihtsalt nagu ütlevad tunnustamata klassikud, minu maitse on veidike rahulikum ja kui veelgi täpsemalt öelda, melanhoolsem ning depressiivsem.

armastusega

frikategu

Kuna ma olen kööginarkar*, siis tuli eile kihu teha frikadellisuppi. Üldse tegin elus esimest korda frikadelle. Lihapalle olen erinevates variantides teinud muidu küll. Retsept oli lihtne. Veisehakkliha (segu- ja sea hakkliha ma ei kasuta, sest seal on rasva sisaldus liiga suur)
riivsai
muna
sool
pipar
peeneks hakitud sibul.

Paned hakkliha kaussi, lisad muna, soola ja pipra. Lased riivsaial natuke vees liguneda. PS. Ära riivsaia peale liiga palju vett uha, parasjagu nii palju, et oleks kaetud ja paisuks. Kui riivsai on mingi minutit viis seisnud, lisa hakklihale. Seejärel mulju oma käpakestega kogu asi segamini. Kohe mõnuga, et muutuks tainaks. Kui see tehtud, vooli pallikesed valmis. Suurus on igaühe enda teha. Voolida on lihtsam, kui sa käed vee all märjaks teed.

Supitegu on lihtsamast lihtsam. Võid kasutada igasugu juurikaid. Mina peenestasin porgandi, lillkapsa, kartuli, porru, varsselleri ja panin potti mulksuma. Soovitav on porgand enne nii viis minutit pannil hautada. Aga porknad lähevad esimesena potti, sest nende keemisvajadus on suurem. Ja siis panedki loogika järgi kõik potti. Ära unusta loorberit, soola ja pipart. Kõige lõpus paned frikadellid. Sõltuvalt suurusest lased siis neid keeda. Kuna mina tegin minifrikadelle, siis läks aega vähe. Tulemuseks on klassikaline lapsepõlve maitsega frikadellisupp. Loomulikult saab supi ja ka frikadellide maitset igatpidi tuunida, aga see on juba teise postituse teema.

*kööginarkar - kui pikemat aega köögis süüa teha ja katsetada ei saa, siis tuleb rahutus peale ja algavad võõrutusnähud. Narkootikumidest vabanemiseks on ainult kaks teed - Jumal ja surm. Narkar jääb alati narkariks. Mina kööginarkariks.

Pilta ka:

kaamosest maailmakorra muutumiseni

See õige kevad ei taha ega taha tulla. Ilmateade lubab, et teisipäeval läheb jälle külmemaks. Ausalt öeldes olen ma talvest juba väsinud. Päevad lähevad küll valgemaks, aga temperatuur on liiga madal ja seda musta ning koledat lund on igal pool. Muidugi on tore, et me elame kohas, kus pole maavärinaid, hiidlaineid, ohjeldamatult mürkmadusid, veepuudust, lumelaviine, metsikuid kiskjaid ning muud elusat ja elutut, mille vastu inimene vahel kaitsetu on. Isegi Padaoru lumevangla oli tegelikult ju naljamäng selle kõrval, mida mujal maailmas inimesed kogema peavad. Meie looduse stiihia on üheksa kuud kehva suusailma. Ei peaks nagu virisema, aga samas virisemata ka ei saa. Ilmadepressioon kipub kallale kui kaamoslik aeg pikalt ja pidevalt kestab. Ja ma pean endale tunnistama, et olen läbi ja lõhki suveinimene. Mitte, et ma Eestist kusagile ära kolida tahaks. Mulle meeldib see maa. Väga meeldib. Ja inimesed ka meeldivad. Ainult see ilm, vot see pole kõige meeldivam. Kõik muu on talutav. Ühiskonnale ja inimestele võib ju ette heita, mida iganes, et me oleme konnatiik, kitsarinnalised jne, aga tegelik tõde on selles, et me alles areneme. Meil pole muude maade aastatepikkust kogemust globaalse maailmaga kaasneva multikultuurse ühiskonna suhtes. Ehk siis, me alles suhestume. Küll kõik paika loksub. Liiatigi on maailm ise nii kiires muutumises, et varsti oleme nii ehk naa silmitsi samasuguste uute tekkinud probleemidega kui ülejäänud Euroopa. Ja see aeg ei ole kaugel. Kas maailm just polariseeruma hakkab, aga seni suhteliselt rahulikult sekulaarset maailmavaadet evinud Euroopa seisab varsti religioossete dilemmade ees. Et kas inimlikele väärtustele rõhuva maailmanägemusega on võimalik seista vastu idast tuleva religioosse maailmavaatega. Lihtsalt need mõlemad maailmavaated ei saa teineteist kõnetada ega dialoogi astuda, kuna tegemist on sootuks erinevaid väärtushinnanguid rõhutavate asjadega. Füüsika pole religiooni kunagi kõigutada suutnud ega vastupidi. Mingi dialoog on nende vahel olemas, aga tänaseks tunnistavad mõlemad, et need maailmad on lahus. Või vähemalt ei suuda me oma teadmiste tasemel veel neid ühildada ega ka vastandada. Ja kas seda on vajagi. Tulles tagasi muutuva maailma juurde, siis moslemile ei räägi inimõigused ega humaansus mitte kui midagi. Sest tema väärtushinnangute hierarhia seisab teistel alustõdedel nagu Jumal ja pühakiri. Seda protsessi, mis meid tulevikus ootab, on põnev jälgida, kuid natuke hirmutav ka. Õnneks jõuab kõik see meile ajalise nihkega, mistõttu on meil õnn olla lühikest aega kõrvaltvaataja rollis. Kas me rindejooneks oleva vana Euroopa vigadest õppida suudame, on iseasi. Ja kas me saamegi. Aeg näitab. Seni on meil kehv suusailm ja kaamos. Ja kas gloobust silmade kõrgusele tõstes ongi üldse vaja nende üle viriseda. Kevadet!

reedene raport

Hoolimata mind reedesel päeval tabanud väsimusest, käisin eile ikkagi tilgakese väljas. Mingid noorbändid mängisid Von Krahlis ja seda üritust siis väisasingi. Pean kohe ausalt tunnistama, et kuulasin ära ainult 1,5 bändi. Esimene bänd oli Elephants. Või vähemalt oli ta minu jaoks esimene. Äkki keegi jõudis juba ära esineda. Jah, meelde tuli, mingi bandžomees oligi enne esinenud, aga suht kehvapoolne oli olnud. Aga Elephants oli täitsa kobe asi. Selline 70ndate Hendrixi mõjutustega. Järgmine kooslus kandis nime Highmachine. Tegemist oli mingi arusaamatu hevibändiga, kelle musa lihtsalt tüütas nii palju, et lahkusime. Peale mida maandusime uues kohas nimega Kapp, mis asub seal, kus varem Lounge 8. Koha tutvustus kõleb nii: Kapp on loodud gay’dele ja nende sõpradele, ning kõigile teistele toredatele inimestele olenemata nende seksuaalsest orientatsioonist. Tegelikult on koht ikka seesama Lounge 8, lihtsalt mõningate mugandustega. Kõige suurem erinevus oligi see, et ettekandjad poisid olid paljaste ülakehadega. Küllap siis selleks, et rõhutada koha külastajate orientatsiooni. Või vähemalt nende, keda sinna enim oodatakse. Vist. Paraku minust selle koha püsikundet ei saa. Igav ja ülespuhutud. Järjekordne koht, mis wannabe'sid sinna saba liputama ja ennast näitama toob. Aga noh, eks igal kohal ole oma koht päikese all. Kaua me seal aega ei veetnud. Kõigest ühe õlle jagu. Seejärel läksime laiali. Takso sain suht kergesti reede õhtu kohta ja siis sutsti koju. Selline reede õhtu oligi. Mitte midagi erilist kas õnneks või õnnetuseks. Täna olen kuulekalt tööl ja nokitsen siinsete toimetuste kallal. Tuleb välja küll.

Üks asi veel. Seoses Krahliga tuli meelde. Olin lähiminevikus tunnistajaks ühele imelikule situatsioonile. Rahva hulgas oli kaks inimest, kes kunagi teineteisega hästi läbi said. Nüüd vist enam mitte, sest kui üks neist kuskilt endaga koos olnud seltskonna juurde naases, osutas üks seal olevaist inimestest sellele vanale tuttavale ja ütles, "Näe, **************** on ka siin". Mille peale esimene vastas suhteliselt põlglikult, "Kes see veel on." Kuigi ütleja oli silmnähtavas joobes, on kahju mõlemast. Loodetavasti saavad nad tulevikus sõbralikumalt läbi. Või siis mitte. C'est la vie :)

Lõpetuseks. Ootan millegipärast suhteliselt kannatamatult esmaspäeva, et Cut Copy kontserdile minna. Kuigi enamuse jaoks on see väga halb päev sellise ürituse jaoks, on minul vastupidi. Minu vabad päevad töölt on esmaspäev ja teisipäev. Selline on minu c'est la vie. Lisaks tean, et mitmed tuttavad on kohal. Ja head lambad mahuvad kenasti ühe katuse alla ära. Sest bänd on ju hea.

algeline konn

Täna on nii kudenud olemine nagu oleks kogu maailma kevadväsimus mu turjale vajunud. Tahaks magada ja puhata, aga samas tahaks nagu mängida ka. Meeldivaid inimesi ja melu. Nagu eesel kahe heinakuhja vahel. Tegelikult lihtne. Vaim on valmis aga ihu nõder. Ja kui tõele au anda, siis pole pikka aega enam korralikult seltskonnas käinud. Äkki on see ligihiiliv üksindus, mille eest poeedid ja kirjanikud aegajalt hoiatavad. Nii et pole ma nii seltskondlik inimene midagi, nagu arvatakse. Üks närb suhtleja olen. Muidugi võib tänase meeleolu kanda eilse õhtu arvele. Käisin ehh, uhhuduuri tüüpide kojujõudmisüritusel. Enda kaitseks võin öelda, et manustasin ainult mõne üksiku õlle, mistõttu kesvamärjuke mu nõtrusehetkedes süüdi pole. Kui siis see, et magama sain nii kell 2.30 öösel ja jalule 9.30 hommikul. Tegelikult ärkasin kell 9. Und oli seega alla 7 tunni. Minu, vana unekoti jaoks on seda vähe. Mis tähendab seda, et süüdlane on leitud - vähene uni. Vitsa ja valu talle. Eks proovin tulevikus rohkem magada. Ehk näen kenam välja ka, iga lisaminut tähendab ju iluund, kui naisteajakirju uskuda. Ja kes meist ilus siis ei tahaks olla. Pidi elus kergemini läbi saama. Niisiis moraal - rohkem und.

põrnikad juba liigutavad lume all

tiu-tiu

Lõpuks olmeti näitab kevad oma kõrvu. Ja seoses sellega on mul hakanud rahutus hinge tekkima. Vereringe võtab tuure sisse ja kõhus muutub õõnsaks. Lisaks on mingi ärevus peal ja ei saagi aru, kas hea või halb. Nagu midagi uut oleks tulemas, aga uus teeb alati ärevaks, sest uus toob muutusi ja muutused teadagi on alati tundmatu maa. Ei tea ju, kas lõppeks toob see head või halba. Kas see on õige või vale. Ja kui see veel mingeid otsuseid endaga kaasa toob, mis elu-olu muudavad, seda enam peame me ju sellest võrsunud viljadega elama. Ja kas need on mõrud või magusad, selgitab aeg. Ja ma isegi ei tea, kas teised ka samamoodi tunnevad. Mingites asjades oleks hädasti restarti vaja ja kevadeti võimendub see tundmus eriti. Aga teadagi, ugri talveuni sai otsa ja lillevõrsed pistavad pea lumevaiba alt välja. Mõnus aga hirmutav samas. Aga...
(Ehk) See aasta tuleb kevad teisiti,
Tiu-tiu! Ja teisiti, see aasta teisiti,
Ja kevad teisiti ja tuleb teisiti,
Tiu-tiu! Ja teisiti ja hoopis teisiti.

Kevadet!

PS. Kõik eelpool kirjutatud mõtted ei kuulu selgitamisele. Ja see kehtib eranditult kõigi kohta.

Twin Shadow - Castles In The Snow

põhiliselt helidest

Nädal puhkust on olnud mõnus. Kuna sel pühapäeval on valimised, siis minu toodang sel nädalal eetrisse ei mahu. Loogiline ka. Nii see puhkus tuli ja ausalt öeldes pole ma midagi väga mõistlikku selle aja jooksul teinud. Aga kas peabki. Vahel on mõnus niisama olla.

Reedel väisasin siis Mirabilia ja Dallase kontserdid ära. Head olid. Krahl oli rahvast täis, aga sellegipoolest oli tore. Tegelikult oligi selline lühike olemine. Selles mõttes, et tellisin vajalikul ajal takso, sõitsin Krahli, vaatasin bändid ära ja siis koju tagasi. Lihtne põhjus, kui üksi kuskile minna, siis nagu ei viitsi tiksuda pikalt omaette. Kuigi tuttavaid nägin seal hulgi, ei haakinud ennast kellegi juurde. Vist polnud sellist tuju või siis... ah ei teagi. Nii läks lihtsalt. Eks ma veedan oma aega Dallase duubelplaadi kuulamisega. Minul on see CD formaadis välja antud Dallase "Raj Kapoor" ja "Sleeper's Entertainer" olemas. Soovitan. Soovitan soojalt.

Suvi tõotab muusikaliselt kena tulla. Editors Positivuse peaesinejana on NII hea uudis, nii müts maha korraldajate ees. Rabarocki puhul ootaks ka rohkem neid nimesid, kes mulle ikka päriselt ka meeldivad. Festivalil käimine festivali pärast ei ole just mu üks lemmiktegevusi. Aga ootame, loodame. Plink Plonk ja Scilling on niigi ilusa muusika festivalid, mille bändidevalik nii ehk naa mulle kõrvamööda. Ja lõppude lõpuks, Cut Copy on juba kaheksa päeva pärast. Siis märtsi lõpus Tallinn Music Week. Aprilli keskel aga rõõmustab mu kuulmisorganeid White Lies. Pole paha.

Lõpetuseks veel, et pole eriti viimasel ajal plaadipoes käinud, aga reedel sattusin Viru keskusesse ja sattus näppu Twin Shadow "Forget". Hea hind oli ja hea muusika ka. Peakski reastama paar lemmikut, kelle plaat veel soetada, sest ühest toimetusest teise kolides, kinkisid mahajääjad mulle Laseringi kinkekaardi umbes kahe-kolme (sõltub hinnast eksole) väärtuses.

Sellised lood siis.

Dallas - Kirjade Kuningas. 2002

muss muss musi

No ei saa ütlemata jätta, et mul on nii lõpmata hea meel, et Dallas kontserdi annab. Täna (4. märts) Von Krahlis siis näeme, kes näha tahab või sedasugusest muusikast peab.

Muust muusikast hiljem. Nt Editors, kes Positivusel mulle tiivad annab.