asjade nägemisest

Tänase sissekande alguseks jutustan ma teile ühe anekdoodi, mida juudi sõdurid omavahel räägivad.
Jumal sai inimeste pattude pärast väga vihaseks ja kutsus Venemaa, USA ja Iisraeli riigijuhid enda juurde vaibale. Noomis neid ja ütles, "kuna te inimesed olete mulle väga palju juba närvidele käinud, siis olen ma otsustanud, et nädala aja pärast hävitan ma maailma ära." "Minge ja valmistage oma inimesed ja maailm selleks ette", lisas Jumal. Läksid riigijuhid oma rahva juurde tagasi. Venemaa riigijuht kutsus riigiduuma kokku ja sealt tehti ka rahvale otseülekanne. Rääkis siis venks, "Mul on teie kaks halba uudist. Esiteks Jumal on olemas. Teiseks, nädala aja pärast tuleb maailmalõpp." Läks USA president rahva ette ja räägib, "Mul on teile hea uudis ja halb uudis. Esiteks Jumal on olemas ja teiseks, nädala pärast tuleb maailmalõpp." Iisraeli president räägib rahvale, "Mul on teile kaks head uudist. Esiteks Jumal on olemas. Teiseks Palestiina riiki ei tule."
Kas ei ole väga sümptomaatiline lugu. Üks asi, aga nii palju erinevaid tõlgendusi. Samas ükski ei välista ju teineteist. Lihtsalt tuleks aru saada, et on olemas ka teistsugune arvamus. Ja tark on see inimene, kes neid teisi arvamusi ka mõistab ja nendega arvestada oskab. Kuid mulle tundub, et just seda meie ümber kõige rohkem napib. Me tahame oma arvamustes ainuõiged olla ja peame teistsugust vaatenurka lihtsalt rumaluseks. Eriti tobe on kui selline hoiak käib asjade kohta, mille suhtes lõplikku tõde pole olemas. Aga tänane maailm jutlustab üha enam mõtteviisi, et kui midagi ei saa mõõta ega kaaluda, siis pole seda lihtsalt olemas. Rumalus, kas pole. Inimkonna ajalugu on täis näiteid, kus me oleme pidanud oma tõekspidamisi ümber hindama. Ja ka mõningaid uuesti au sisse tooma.
Hakkasin mõtlema, et kas mu kirjutised liialt moraliseerivaks pole muutunud. Ah mis seal ikka. Las siis olla.