kolm jänest

Ma olen omamoodi õnnelik inimene. Teate küll neid pisikesi kilde elust, mis õnnelikuks teevad. Küllap te kõik olete midagi sarnast kogenud. Et mingi olukord või inimene teeb sind õnnelikuks. Inimesel on seda vaja. Kui ta oma elus õnnelikkuse tunnet ei koge, läheb temas midagi rikki. Ta ei suuda siis enam endast ega teistest hoolida. Aga see selleks. Eile, õigemini täna kogesin ma mingil hetkel, et ma olen õnnelik inimene. Ma tean, et ühel hetkel see kaob, see mis mind õnnelikuks teeb. Miski ei ole igavene. Aga minusse jääb see ikka. Ja ma väga loodan, et see ei kao. Et ma suudan selle mälestuse endasse alles jätta ja seda meenutada. Ma väga loodan. Sest see on see varandus, mida me koguma peame. Kellegi naeratus, hea sõna, kallistus, ootamatult pilve tagant välja tulnud päikesest tekkinud helge hingeseisund, lapsepõlvest pärit rõõmuhetk kui järsku teadvustasid, et on suvi ja see kestab veel kaua, kui raske ja hingerusuv olukord ootamatult õnneliku lahenduse leiab ... . Need on hetked, kui sa tunned, et sul on kõik olemas. Neid hetki ei ole palju ja seepärast tasubki neid hoida. Ka nende hetkede põhjustajaid.

Aga nüüd natuke tüüppäevikut.
Eile oli mõnus õhtu. Hoolimata alguses tekkinud ja eelmises sissekandes kirjutatud meeleolust. Oli tore õhtu. Üks toredamaid, mis viimasel ajal olnud. Ma olen alati õelnud, et alkoholi tarbimine on sotsiaalne tegevus. Kui ta seda enam pole, läheb asi käest ära. Niisiis sai eile tekitatud väike promill. Sõbra soolatud siiakala oli selle tekitamisel oivaline abimees. Sügav kummardus siinkohal sõbrale, kes need siiad kinni püüdis ja söömiskõlbulikuks tegi. Eile tekkis ka idee teha temast dokfilm. Te kõik vaataksite seda. Küsisin ka sõbra käest, kas võtaks asja käsile, aga kahjuks pidin eitava vastusega leppima. Kahju, magus tükk elust enesest jääb ideeriiulile tolmama. Hiljem maandusime linna. Kes kuhu. Tore oli. Kohe väga tore. Ma olin küll üsna väga joogine, aga see ei tapnud õnneks õhtut. No ja kojugi jõudsin õnnelikult. Taksoga ja puha. Rohkem sellest ei kirjuta.
Ahjaa, munapeadega ei kohtunud.

Ma olen alati mõelnud, et miks inimesed võtavad mõne ameti, kui nad sellega kaasnevat välja ei kannata. Oled kosmonaut, siis ära kõrgust kiru. Oled saatejuht, siis ära virise, et oi oi kui raske on kuulus olla. Oled taksojuht, ära vingu, et teed on viletsad ja tänavad keerulised. Oled poliitik (Savisaar), ära mängi primadonnat. Sinu teod on avaliku huvi objekt ja rahva valituna on sul kohustus avalikule huvile adekvaatselt reageerida. Ärge virisege inimesed. Ärge tehke haput nägu valede asjade peale. Minge vaadake mõnikord peeglisse ja mõelge, miks te seda või teist ametit peate ja mis sellega kaasneb. Kui ikka nägu väga hapuks kisub, minge metsa (Hundisilmale) ja jäägegi sinna. Kui vaja, vahetage ametit. Pole vaja teiste elusid risustada. Aga seda te teete, kui te ei ole valmis oma ametiga kaasaskäivat välja kannatama. Kui see teid rikub ja korrumpeerib. Savisaar võiks näiteks kojamees olla. Vabalt. Hommikul maja ees lehti pühkides saaks inimestega rääkida ja isalik olla. See sobiks talle suurepäraselt. Ta sobiks ka bussijuhiks. No vähemalt varem sobis, sest nüüd on tal kuuldavasti tervisega kehvakesed lood.
Ühesõnaga, olge normaalsed.