õnnelikud päevad

See Vene riigi säädus
On ropp ja roojane.
Ja mõisnikide kurjus,
See rõhub rängaste.

Mõjub kuidagi tuttavlikult. Ma ei ole ilmselt eriti originaalne selle paralleeli toomisel, aga mis teha, kui laul nii universaalselt kirjutatud on. Kirjutama pani preili Anna-Maria Galojani edukas ostutuur eksklusiivsetes rõivapoodides. Miks see laul? Aga seepärast, et mul on ammu tekkinud, ja mitte ainult Galojani puhul, küsimus, kas keegi kunagi vastutab ka? Ma pikisilmi ootan, et mõni süüdistus kohtulahendini ka jõuab, mitte ei lõpetata kas seadusemuudatuse, otstarbekuse puudumise või kuriteo koosseisu puudumise tõttu. Aga see selleks. Preili Galojan asus Eesti Euroopa Liikumise eesotsa sel suvel. Tööleasumisel pidas preili oma esmaseks ülesandeks organisatsiooni jätkusuutliku arengu tagamise. Kõlab hüsteeriliselt naljakalt. See tuli tal hästi välja, sest kui ta töösuhe eelpool mainitud organisatsiooniga kestis vaid mõni päev rohkem kui kolm kuud, ehk 21. juunist, 27.septembrini, siis oletatavalt 600 000 eesti raha sirgekstõmbamine on suursaavutus omaette. Eriti kui pidada silmas, millele see kasutati.
Mäletan päris hästi, kui preili Galojan poliittaevas sirama hakkas. Enne käesoleva aasta märtsikuiseid parlamendivalimisi ilmus pildile järsku vene rahvusest, ilmsete karjeristi- ja wannabetunnustega noorpoliitik. Kasu tundus olevat mõlemapoolne. Reformikad said endale koduvenelase ja preili vajaliku redeli. Paraku see koostöö erilist tulemust ei andnud, vaid 462 häält. Praeguses kontekstis kõlavad naerupahvakaid esilekiskuvalt ka mõned Reformierakonna teesid tollasteks valimisteks:
Reformierakond - parem Eesti kõigile!
Esikohal on inimese vabadus
Arvestatakse tegelikke vajadusi
Eraomanik parem peremees kui riik
Liberaalid on sallivad

Aga mis seal ikka. Tore kui sellised asjad välja tulevad.
Et veenduda preili Galojani oskuses sättida ennast pildile kellegi olulise kõrval võite veenduda aadressil:
http://www.anna-maria.ee/minust.php?p=4

nihutame

Keerame kella! Keerame kella!

zoooooooo

Kuna sügisel ei ole loomaaias päris sama, mis suvel, siis viin teid enda blogi kaudu Prantsusmaale Metzi lähedale ühte zoosse.



Selle väikese tegelasega kohtusin kõige esimesena. Umbes 10 meetrit loomaaia väravast.



See tüüp tundus üsna väsinud olevat.



Üsna naiivse näoga.



Triibulised.



Ahv mitte aff.



Tüübil olid naised teiselpool aeda.



Tõesti olid.



Kena tagumik. Ninasarviku oma.



Ta tuleb.



Ja tuligi.



Proportsioonid on paigas.



Ma näen ma näen ma näen ma näen ma näen...



Kõik näevad. Ja vaatavad.



Musi.



Tõre vanamees.



Tõre tere.



Ja tõre pilk



Hoolitsetud sonks.



Ahne papagoi.



Õnnelinnud.



Väle kroku.



Selline reis oli. Tänan, et vastu pidasite. Ciao.

venita ja oota

Ma küll ei ole kindel, kas seda saab nii nimetada, aga ma loomastun. Ausalt. Vahepeal ei söönud üldse magusat, kuid nüüd on jube isu selle järgi tekkinud ja eriti vastu ka ei pane. Toob sõjaväe meelde, kus söögiisu mõnede toiduainetega täiesti instinktide peale läks. Ei söönud enne absoluutselt sibulat. Vihkasin seda mis tahes kujul. Küüslaugust rääkimata. Seal aga tekkis metsik isu selle järgi ja magusaga oli samamoodi. Seal ei olnud mingit nuputamist muidugi. Vitamiini- ja magusavaegus tegid oma töö ja nullisid igasugused tarbetud toidueelistused ära. Ei tea, kas nüüd on karm talv tulemas, et kere soojemat kihti peale tahab? Eks vaatame, kas loomastun või mitte. Pehme talve puhul olen lihtsalt ahne õgard. Ja palun- ärge mind siis narrige, eks.

Eddie Vedderil on lahe hääl

Täna kell 15.23 palun öelge häälega välja järgmine lause, "Jackpot, jackpot, jackpot." Samal ajal kujutage oma mõtetes mind ette. Mõnes ilusas kohas rantjee-elu nautimas, eks. Ma pole veel lotopiletit ostnud, aga varsti teen seda. Ja teie abiga sõbrad, toob see mulle võidu. Tasuta jäätis on teile garanteeritud. Kinno viin ka. Ausõna.

ostke raamatuid

On üks saade, mida ma vastupidiselt sadadele tuhandetele eestlastele ei vaata. "Tantsud tähtedega". Ilge ja mõttetu saade. Miks ma peaksin kellegi tantsukoolituse edusammudega kursis olema. Sajad inimesed käivad tantsutrennis, jõusaalis, aeroobikas, iluuisutamises, kus iganes, tore on, eks. Mind jätab absoluutselt külmaks, kas see käia on kuulus ja kummaline või siis mingi suvaline lihtne Antsla poiss. Savi. Käigu. Mis mul sellest. Kuid on üks asi, mis mind kummastama paneb. Tuleb välja, et saade toetab Eesti Liikumispuudega Inimeste Liitu. Tõsi, Postimehe ülikolletunud online versioonis saatele pühendatud nurgake seda ei kinnitanud ja iga uudist ei viitsinud ka läbi lugeda. Selle info "salajasus" kusjuures on naljakalt sümptomaatiline. Ju siis tõesti on see juhuslikuks iluripatsiks asja küljes.
Patrooniks on sellel roosakaskollasel televahul ei keegi muu, kui presidendiproua Evelin "Victoria Beckham" Ilves. Tõsi, tema kodulehel on see targu kajastamata jäänud. Nagu need arvukad artiklid Ärma talu voodipesu värvist, kleidi stilistikast ja muust taolisest. Aga olgu see Evelin oma hobidega kuis on. Oma asi.
Nagu juba eespool mainisin, on saate näol tegu teatud mõttes ka heategevusprojektiga. Kuid kui paljud seda teavad. See on nagu kõrvaline asjaolu, mille mainimist ei peeta eriti vajalikuks. Ja nii ei adugi inimesed, kes ühe või teise tantsupaari toetuseks helistavad, et osalevad heategevuses. Nii naljakas, kui see ka pole, on see omal moel isegi värdjalikult tore. Nii järgitakse justkui annetamise ja heategevuse kuldreeglit, Matteuse evangeelimi 6. peatüki salme 2-3. "Kui sa nüüd almuseid jagad, siis ära lase enese ees pasunat puhuda, nii nagu silmakirjatsejad teevad sünagoogides ja tänavatel, et inimesed neid ülistaksid. Tõesti, ma ütlen teile, neil on oma palk käes! Sina aga, kui sa oma almust jagad, siis ärgu su vasak käsi teadku, mida su parem käsi teeb." Sest olgem ausad, pasuna puhumist ja sulgede kohendamist on meil heategevuse ja andmise juures rohkem kui küll. Öäk.
Kõik siia kirjutatu ei tähenda aga, et ma seda ilget tantsusaadet kuidagi kiita tahaksin. Tore on, kui nõrgemaid toetatakse, aga kui sinna juurde käib bulvariajakirjanduse tasemel meediatsirkus, siis tänan ei, minu käest te kiidusõnu ei kuule. Odavate asjade ja väärtuste maailm mind ei köida. Mu elu on ilma selleta ilusam ja saastavabam. Punkt. Magama poiss!

kull ja kiri

Möödunud töönädal lõppe suure paugu ja ilutulestikuga. Ma poleks uskunudki, et on inimesi, kes arvavad end elavat ikka nõukogude süsteemis, kus telefoniõigusega asju paika pandi. Ei hakka sellest täpselt kirjutama, aga kurb on küll, kui inimesed probleemi ainult teistes näevad ja iseendas mitte. Kui oma eesmärkide saavutamiseks manipuleeritakse, vassitakse, laimatakse ja ülemustele helistatakse. See töötas 20 aastat tagasi, kui helistati asutuse direktorile ja see siis vajalikke nuppe vajutas. Aga unistage edasi kulla daamid, iseendale vee peale tõmbamine on teie enda asi. Rohkem ei viitsi sellest kirjutada, aitab küll. Punkt. Nautigem pigem kauneid kunste. Näiteks alpool oleva mehe heliteoseid.