sügis

Pika vaikimise järgi tegi see blogi suu lahti. nagu põhjamaa trollid, kes iga saja aasta tagant midagi mokaotsast poetavad. Ei saa öelda, et vahepeal midagi juhtunud poleks. On, ja palju. Aga ma pole tahtnud sellest kirjutada. Vähemalt avalikult. Ja ei tee seda ka edaspidi. Sotsiaalmeedia on ju nagu madu rinnal, et kui sa temaga valesti käitud, saad hiljem sutsata. Ja maohammustus teadagi võib lõppeda kurvasti. Ja mõnikord, kui ausalt öelda, olen ma mõelnud, et kellele seda blogi siin vaja on. Loeb seda umbes kaks inimest, kes ka nüüdse vaikimise järel selle koha ära on unustanud. ja mis põrutavat mul neile teatada ongi. Enamus klikke tuleb siia ju juhuslikest kohtadest. Nii on. Aga miks ma ikkagi praegu suu lahti tegin. Küllap sellepärast, et viimane kuu aega on olnud minu elus suhteliselt murranguline. Ma rõhutan MINU ELUS! Sest tegemist on olnud eneseanalüüsi perioodiga, kus ma enda jaoks olen palju palju asju selgeks mõelnud ja vastavalt sellele otsustanud käituda ja ka käitunud juba. On ju vana tõde, et maailm ei saa muutuda enne, kui sa iseendas muutusi ei alusta. Et kas ma olen otsustanud paremaks inimeseks hakata. Päris nii aastavahetuse meeleolusse ma ei lange. Ma lihtsalt tahan muutuda. Ütleme nii, et viimasel eluperioodil olen ma elanud liiga enesehävituslikku elu. Ma pole mõelnud tervisele ega mind ümbritsevatele inimestele. Ja nii jätkates oleks ma lõppude lõpuks iseenda käest peksa saanud. Kuid milline lollus on endale vastu hambaid anda. Milleks, kui seda nii kui nii teiste käest saada võib. Parem siis juba ennast iseenda käest säästa. Ma olen veendunud, et inimene on kogu elu muutustes. Paremuse või halvemuse suunas. Ja samavõrra on selge, et endale iseenda selgeks tegemine, ehk rahvakeeli peeglissevaatamine, tuleb ainult kasuks. Aga ainult siis, kui midagi ette võetakse. Mina olen otsustanud võtta. Iseenda pärast. Ja loodan, et mul jätkub selleks jõudu ning iseloomu. Peab jätkuma.

20 aastat tagasi

On huvitav, et 20. augusti sündmuste aegu ma eriti ei pabistanud. Olin Raplas ja millegipärast oli selge, et see putš ei lähe läbi. Kuidagi narr tundus see ettevõtmine. Kõik oli juba lõhki kärisenud ja oli selge, et seda üliriiki keegi enam kokku ei lapi. Kuigi tagantjärele tarkus on täppisteadus, võin käsi südamel kinnitada, et täpselt nii ma mõtlesin ja tundsin. 21. august tuli mu isa Venemaalt tagasi. Ta töötas Siberis Pim'is, praeguse nimega Ljantoris. Eestlased ehitasid seal naftapuurijatele teid. Muide, ka mina olen kaks kuud seal töötanud, aga rohkem ei suutnud. Tahtsin kodus olla. Aga sellest teinekord. Ehk juba varsti. Isa tuli lennukiga. Mingeid takistusi lennul polnud. Sõitsime emaga 21. augusti hommikul Tallinnasse ja käisime teletorni juurest ka läbi. Seal oli nagu ikka. Mäsust jälgi polnud. Ainus asi, mida ma leidsin, oli putšistide ehk Riiklik Erakorralise Seisukorra Komitee käskkiri erakorralise seisukorra kehtestamise kohta kollakal a4 lehel. Tahtsin seda ajaloo nimel säilitada, aga kahjuks on see nüüdseks kaduma läinud. Seejärel sõitsime lennujaama isa ootama. Lennujaama ees vaatasin, kuidas vene väed Tartu maanteed mööda Eestist ära vurasid. See ongi visuaalselt kõige eredam mälestus tollest ajast. Isa jõudis kenasti kohale. Nii et mitte midagi erilist 20. aastat tagasi minu elus ei juhtunud.

deprekale kinga

Terve suve on siin olnud vaikus. Kirjutada oleks olnud nii mõndagi, aga suvi on lihtsalt aeg, mil sotsiaalmeedia suveunne vajub. Aeg ajalt mõmiseb ja keerab külge, aga ikkagi magab. Muidu on soe aastaaeg olnud mitmekesine. Plaanitud festivalid - Rabarock, Schilling ja Positivus said minust osa ja vastupidi. Kahjuks oli esimene nimetatud festivalidest kõige nõrgem. Esinejate valik ei erutanud mind absoluutselt ja pigem oleks pidanud seal kulutatud raha kokku hoidma. Seda enam, et palgata puhkus lõi mu eelarvesse kirvega raksatades suure mõra. Haavade lakkumine kestab tagasihoidlike prognooside järgi enam vähem paar kuud. Aga pole hullu, saan hakkama. Üleüldse tundub, et ma pean oma pessimistlikuma poolega rohkem tegelema. Liiga palju on seda. Lisaks pean õppima endast asju välja laskma. Mu probleem on selles, et ma ei taha oma muresid jagada. Aga see on viga, sest iseendas marineerimine on koormav nii mulle kui teistele. Seda enam, kui on inimesi, kes tahavad aidata ja on nõus minuga neid jagama. Kuigi muutumislubadusi tehakse tavaliselt aastavahetusel, teen mina sügiselubaduse - aitab pessimismist ja murede korral urgupugemisest. Selle lubadusega lõpetangi praeguse lühikese sissekande.

ebaadekvaatsus sotsiaalmeedias

Kuigi olen siia harva kirjutama hakanud, ei kavatse ma, vähemalt mitte ligemal ajal, siia postitamisi lõpetada.
Sotsiaalmeedia (facebook, twitter, blogid...) on üks huvitav koht. Hoolimata sellest, et paljud peavad seal toimuvat pealiskaudseks ja tegelikku elu mitte kajastavaks, on teatud hulgal alasti tõde sealgi. Kuna sinna postitamine on kerge, siis võib sinna hetkeemotsioonide ajel sattuda igasugust huvitavat materjali, mis inimese kohta rohkem räägib kui tuhat sõna. See viimane on küll kirjanduslik liialdus, aga vastab siiski tõele. Alasti tõde, mis sotsiaalmeediasse paisatakse on enamasti tingitud hetkelisest ebaadekvaatsest olekust nagu viha, raev, tüdimus, pettumus, joobes olek ning teist kolmandat veel. Sageli põimuvad mitmed neist. Purjus peaga näiteks väljendab inimene ennast palju avameelsemalt. Ma ei taha öelda, et ise poleks sellises olekus oma tundeid ja mõtteid internetiavarustesse paisanud. Tegijail juhtub. Ja kuigi enamasti inimesed sellest ebaadekvaatsest olekust väljudes oma kirjutatut häbenevad ning seda kustutama kiirustavad, jõuab teatud hulk inimesi seda ikkagi lugeda. Ja muidugi võib selliste sissekannete tagajärjeks olla solvumine või muu sarnane tunne. Sest distantsilt suhtlemine teatavasti sisaldab mõningaid puudujääke ja ohtralt väärtõlgendusvõimalusi. Kahjuks. Muidugi on minu praegune sissekanne tingitud ühest konkreetsest juhtumist, mida ma siinkohal avalikustama ei hakka, seda enam, et see on nüüdseks kõige kaduva teed läinud. Solvuma mind see ei pannud, küll aga tegi pisut nalja ja tõi väikese imestuse ka kaasa. Kuid see selleks. Lõpetuseks veel niipalju, et kuigi on pea võimatu luua täiuslikke filtreid selliste ebaadekvaatsete sissekannete takistamiseks, jäävad taolised kirjutised eksisteerima, kuni sotsiaalmeedia elab ja hingab. Sest hingeõhu anname talle ju meie - inimesed - lihast ja luust tunnetega ja nõrkustega olevused. Selge on see, et filter meis endis vahel ei toimi või mingil põhjusel nõrgeneb. Kuid siis tasub alati keerata mündi teine pool, et näha mis sinna pressitud on. Ja seal on mõistmise, pika meele ja andestamise kuju. Seda kõigile teile soovingi. Siis on maailm ka parem koht elamiseks. Ka sotsiaalmeedias.

remondimeeste horror

Käisin oma autoga hoolduses. Tore. Tehti igasuguseid asju ja kõik oleks nagu bueno. Maksma ka müstiliselt palju ei pidanud. Aga kui autole järgi läksin, ladus remoditöökoja kontoris tellimusi vastu võttev ja üle andev tüüp mulle sõnad peale, et palju oleks veel vaja teha. Küsisin et mida. Ja siis ta tuli. Igasugused puksid, kinnitused, mõrad, loksumised jne. Hirmus hakkas. Ja kõige lõpuks jõudis ta selleni, et mul kukub kohe tähtaeg hammasrihm ära vahetada. Ja kui ma mõistlik olen, siis vahetan samaaegselt veel mingid asjad, mille nimetusi ma meeles ei suutnud pidada, ära, sest eraldi pole mõtet. Saaks kõik korraga tehtud ja töötundide arvult hoiaks kokku. Jutt justkui mõistlik. Ometi tõusis mul külm higi turja peale, kui hakkasin mõtlema selle summa peale, mis see kõik maksma läheb. Kas tõesti pole võimalik, et tüübid hooldusest räägiks ausalt nagu mees mehega, et vaata, see asi tõesti ei kannata ootamist, aga see asi vot kannatab 15 000 kilomeetrit sõitu välja vabalt. Et tooks välja, mida kohe, mida mingi aja pärast ja mida ajaliselt kaugemasse tulevikku libistada annaks. Ma saan aru, et see on äri, aga minusuguse autololli inimese jaoks on see hiina keel, mis nad räägivad. Või elavadki nad minusuguste pealt, nagu ma kahtlustan. Ütled lollile, et on vaja ära teha ja loll kuulab ning maksab. Ma lihtsalt olen autoteenindustega suhteliselt hellaks tehtud. Kui olin just suhteliselt vähe sõitnud auto soetanud, läksin esimeseks hoolduseks ametliku maaletooja juurde. Ja kui arve tuli suhteliselt tagasihoidliku töömahu juures ligi 10 000 krooni, pidin pepuli kukkuma. Ma ei hakka ütlema, kui mitu protsenti see minu kuupalgast on, aga õnneks oli just palgapäev olnud ja võlgu ma ei jäänud. Mis tähendas, et nende juurde võib minu poolest tee rohtu kasvada või lausa võsastuda. Järgmine mõte oli, et tegija number kahe juurde maksab minna, sest nende hind ja kvaliteet on sageli tunduvalt paremad. Ja olidki. Lisaks see, et kui ametlikus esinduses palusin spetsiaalselt mõned vead ära parandada, siis arvake ära, kas nad parandasid. Muhvigi. Aga tegid selliseid liigutusi, nagu aknapesuvedeliku vahetamine, mida ma palusin neil mitte teha, mõnuga ja soolase summa eest. Praeguses hoolduses sellist pulli pole olnud. Kõik on korralikult tehtud ja töötab. Ainult et nüüd siis see dilemma, et kas mu auto on tõesti kohe invaliidistuv isend või on see remondimeeste tüüpviga, nii asju esitleda. Mõtlemist on. Nael kummi teilegi.

ilus

Häid ülestõusmispühi kõigile! Imeline päev, imeline ilm. Kas keegi usub Jeesuse ülestõusmisse või mitte, usk sellesse, et kõik on võimalik, headus võidab kurja ja elu surma, on igaühte meisse pisikese seemnena istutatud. Väljendugu see siis kuidas iganes. Ilusat kevadet.

et siis mussist natsa

Et kõik ausalt ära rääkida, siis White Lies'i kontsert, mida ma suure õhinaga ootasin, valmistas mulle pettumuse. Kõik algas hästi. Esimeste lugude ajal oli kõik väga tore ja tunne tuli peale, et oi kui lahe ja tore. Kuskil kontserdi keskpaigas hakkas väike kahtluseuss närima. Kontserdi lõppedes oli tunne, et bänd on ju hea, teeb sellist muusikat, mis mulle meeldib, aga midagi väga olulist on nende loomingus puudu. Kuna mu muusikaalane haridus piirdub mõne aasta lastemuusikakooliga, siis seda, mis just puudu jäi, ma hetkel sõnadesse panna ei suuda. Kuid kerge pettumus oli see kontsert küll. Ja need polnud ainsad jamad. Olin sel päeval tööl ja saabusin, kui Junk Riot oli juba alustanud. Võtsin rõõmsalt õlle ja asutasin ennast nautima. Tegelikult ei jõudnudki asutada, sest kohe kui baaridaam mulle kesvamärjukese ulatas, helises mu taskus telefon ning kolleeg teatas, et välismaalt tulnud looga on teksti osas mingid jamad ning see oleks tõlketiitrite osas täieliku kaose eetris tekitanud. Asetasin õlle tagasi letile ja tormasin tööle tagasi. Likvideerisin kaose ja tormasin kontserdipaika tagasi. Ise täitsa närvis, et nüüd jään hiljaks ja üldse. Aga valged valed polnud veel alustanud ning nemad kuulasin ma otsast lõpuni kenasti ära. Mis mulje kontsert jättis, sellest olete juba lugenud selle sissekande esimeses pooles. Nii palju et, kui ma mõnda aega tagasi nentisin, et Cut Copy pole päris minu tassike teed, siis nüüd pean tunnistama, et White Lies saab minult veel vähem punkte. Cut Copy esinemine tekitas minus vähemalt häid emotsioone. Ja mälestus sellest on kuidagi parem. Sellised lood siis. Au revoir.