seebiooperite kõhulahtisus

Üks asi on hästi. Ma hakkan terveks saama. Aitab küll eksole. Panin praegu kraadiklaasi kaenla alla ja vaatan, mis ta näitab.

Läksin ikkagi eile sünnipäevale. Kuigi mõtlesin, et peaks kodus teki all vedelema, sai lõpuks kangekaelsus minus võidu. Ja hea oli, et sai. Täna tunnen ennast väga hästi ja enesetunne on suurepärane. Mentaalselt ka. Kas see on ainult hetkeseis ja pärast on jälle halvasti, ma ei tea, aga tahaks uskuda, et kõik on korras. Muidugi kõri on natuke valus, aga see läheb mööda ja on kõige väiksem mure.

Eilsest sünnipäevast. Tore oli. Süntari toimus Kultuurikatla luuletornis. Sellesama kurikuulsa Savisaare hääletamismasina südames. Palju inimesi oli, keda pole ammu näinud ja oli jube tore nendega suhelda. Kui sealt jalga lasin, olin valmis linna peale seiklema minema, aga õnneks nii ei läinud. Korraks nagu oli tahtmine, aga kui taksosse istusin ja koju jõudsin, sain ise ka aru, et see oleks ilmselt liiast olnud.

Enne sünnipäeva olin ka tubli. Käisin tööl ja õnneks oli preili V. nii hea, et oli nõus natuke minu töö juures ootama ja mind transama. Viis mind veel poodi ja pärast koju. Tänud talle. Ei oleks tahtnud talveilmaga ühistranspordiga liigelda. Aga jah, kuidas see jutt eelnevaga kokku läheb? Sünnnipäevale minek oli ju talveilmaga embamine. Sisetunne oli lihtsalt selline, et pole hullu ja kõik saab korda. Nii ka läks, nagu ma eespool raporteerisin. Nii palju siis eilsest.

Üleeilsest ka. Käisin Tricky kontserdil ja see oli väga üllatav kogemus. Tänud maaletoojale siinjuures, kes pääsu võimalikuks tegi. Pluss üks oleks ka võimalik olnud, aga kui plussi pole, siis pole. Tricky oli täiesti nähtus omaette. Läksin sinna väga suure eelarvamusega, sest mitte kõik kõrgeltkiidetud artistid pole minu maitsemeelt mööda. Ja lauskiitmine ei lähe mulle ka korda. Kuid Tricky oli täiesti eriline. Ma ei oska isegi tema muusikat kuskile liigitada. Ainult mõni lugu - 3-4 - oli selline, mille peale oleksin raadiojaama vahetanud. Artistina oli ta ka päris äge. Pidžaamapükste väel, palja ülakehaga, aegajalt tegi rahva poole seljaga seistes suitsu. Püherdas maas ja puha. No mitte, et see mingi näitaja oleks, aga see toimis. Kontsert lõppes Motörhead'i "Ace of Spades'i" looga. Rahvas lasti lava peale tantsima ja bänd muudkui küttis. Ma ei tea, kas tuli veel lugusid, aga sel hetkel ma irdusin kontserdisaalist. Selline oli siis minu neljapäev.

Täna on, kordan veel kord, väga hea olla. Olge tublid musirullid.

PS. Kui teil on küsimus, miks mu sissekannete pealkirjad teemast mööda on, siis mul puudub sellele igasugune selgitus.