Kontserdi ajal põrkusin kogemata kokku tuttavatega, kellele Franz Ferdinandi stiilis muusika eriti ei meeldi. No nad mitte ei vihka seda just, aga vabatahtlikult ei kuulaks. See tähendas seda, et kontserdi teise poole pidin sunnitult nendega ajuti suhtlema. Normaalsed kutid, aga kontserdi ajal tahad nagu mingit laadi privaatsust või vähemalt seda, et su kaaslane või kaaslased sinuga samal lainel oleksid.
Tüübid otsustasid peale kontserti veel linna peale minna, aga mina olin juba lubanud, et aitan järgmisel päeval sõpra ning pikem edasi pidutsemine ei oleks kõne allagi tulnud. Küll aga tuiasime veel üritusel ringi. Nägin tuttavaid, keda ma pole juba aastaid näinud. Naljakas. Kui ära hakkasime minema, tundus võimatu taksot saada. Vantsisime kesklinna poole ja kavatsesin sobival hetkel nina kodu poole keerata. Natsa trööstitu oli see mõte küll, et peab jala minema, aga noh, pargipingil ka ju ei maga. Eriti palju polnud käinud, hakkasime Russalka juurde jõudma, kui järsku helistati. Preili H teatas telefonitsi, et oli mind just näinud ja kas ma ei taha nende takso peale tulla. Mul tuli suurest õnnest pisar silma. Preili H ja tema kutt olid taksoga mööda sõites mu rahvahulgas ära tundnud. Igatahes olin ma õnnejunnis ja sain kenasti kodu juurde.
Kuskil kell 2 või 2.30 sain magama.
Hommikul ärkasin juba 9.30, sest sõber pidi autoga kella 10ks mulle järele tulema. Ta teeb maal varikatust ja ma lubasin eelmine päev, et lähen aitan teda.
Väljusime õigeaegselt ja tuli üsna raske päev. Võtsime siis metsas puid maha ja vedasime oma õblukestel linnamehe õlgadel kohale. Päris raske oli. Palkide vedamise ajal mõtlesin inimestele, kes on ekstreemsetes oludes olnud sunnitud päevi ja aastaid rasket tööd tegema. Et kuidas nad vastu pidasid, mis neid motiveeris jne. Kuna mul endal oli eelmisest päevast natuke raske veel, siis oli see palkidevedu alguses ka natsa ekstreemne.
Saime varikatuse palkidest karkassi kenasti päeva lõpuks püsti. Edasine on juba kukepea. Sõbral oli enne juba sinna ehitatud välipliit, tööpind ja suitsuahju kamber.
Käisin jões ka ujumas. Sel suvel sain esimest korda vette.
Õlut ei viitsinud üldse juua. Tavaliselt on väljas ja eriti sooja ilmaga tööd tehes õlu tõeline menuk, aga seekord üldse mitte. Teistel läks küll nagu kerise peale. Koju sain alles kella 9-10mne vahel.
Selline päev. Eriti nalja visata ega pikalt kirjutada ei viitsi. Väsinud olen.
Olge tublid.
Päris lõpuks see, et natuke pean siiski endale tuhka pähe ka raputama. Täna oli see päev, kus ma järjekordselt mõistsin, kui ebatäiuslik ma olen ning kui valesti ma vahel käitun. Selline päev, kus tahad kõigilt, kellele oled sõnade või teoga liiga teinud, andeks paluda ning tõestada, et ma ei ole tegelikult selline. Ei taha halba ning seda, et keegi minu pärast kannatab. Taoline päev, kus su enda tehtud halb sulle tagasi tuleb ja hing sellest haigeks muutub. Nõme on põdeda, aga iseenda vastu ei saa. Ja pealegi on vahel hea endale näkku vaadata ja järeldusi teha. Õigeid järeldusi.
H:ööd!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar