astub ta jee sitahunnikust välja

Eile oli siis Helsingi päev. Sellest kirjutan edaspidi.

Oma eelmises sissekandel halisesin ma riigimehelikkuse teemal. Täna tahan edasi itkeda.
Ma usun, et te kõik mäletate viimase paari aasta majandustegelaste ja poliitikute näpuga viibutamist, et rahvas peaks mõistlikult elama. Ei tohiks ennast üle laenata ning peaks säästma. Ehk teisisõnu, pere-eelarve peab olema tasakaalus. Mitte et 3-miljonilise maja laenumaksed ja tutika mersu liising kraabib pere rahakoti nii tühjaks, et millegi muu peale pappi enam ei jagu ning peab uuesti laenama ja laenama. Oi-oi kui palju on rahvast hurjutatud. Paraku peaks needsamad hurjutajatest poliitikud täna ise peeglisse vaatama ja tunnistama, et on käitunud printsiibil "tehke minu sõnade, mitte mu tegude järgi". Kus oli nende mõistlik meel siis, kui maailmamajanduse kohal plinkivatest veripunastest hoiatusprožektoritest hoolimata lehvitati ebareaalsete valimislubadustega ning võimule saades neid hullumeelse järjekindlusega ellu viima asuti. Ja kui häda käes, ikka jätkatakse. Liisitakse nn mersusid ja villasid ning unistatakse veel avamerejahist. Valitsuskabineti aruteludel ei räägita asjast, vaid jonnitakse uusrikaste kombel, "tahan paremat ja kallimat kui naabril". Reformarid vinguvad IRL-i omadega, et nemad on saanud oma valimislubadused täita, nemad mitte. Uskuge, ma ei aja pada, meie riigiisad on isekeskis nagu 3-klassi külakooli haridust saanud mentaliteediga äkkrikastunud jõmmid. Ainult et keegi ei räägi sellest. Ja et sellest aru saada, ei pea isegi kohapeal viibima. See paistab igast august välja. Ansip olla meediaväljaannete juhtidega kohtumisel kunagi öelnud, et kui riigi eelarve defitsiiti läheb, astub ta tagasi. Sittagi.