11 juuli 2008

hala ja itk

Ma üritan olla positiivne selle riigi tuleviku suhtes, aga ma ei suuda enam. Liiga palju asju halva naljana mõjuvaid asju toimub. Ma ei hakka kõike lahti kirjutama, sest see läheks väga pikaks, aga natuke ehk. Kõigepealt riigieelarve tants. Selge see, et puudu jääb. Majandus on sellises seisus nagu ta on ning toiduainete ja kütusehindadega on ka sitasti. Halva naljana mõjub aga see, et selle kõige taustal on valitsuskoalitsiooni juhterakond kramplikult kinni oma valimislubadustes nagu hullumeelne oma kinnisidees. Ma tean, et reformarid on oma siseringis otsustanud eelarve pigem defitsiiti lasta, kui valimislubadused täitmata jätta. Kus perseaugust siit riigimehelikust paistab? Asjale lisab vunki Ansipi ettepanek tõsta kütuseaktsiisi. Kui see pole maksukoormuse tõus, siis mina olen maailma juhtiv molekulaarbioloog. Ma ei usu enam selle riigi kestvusse. Sellisel kursil hakkab palju, ja mitte just meeldivaid asju, juhtuma, mis lõpptulemusena meid siseriiklikku kaosesse paiskavad, mille tagajärjel hakatakse kiiremas korras ka rahvusvahelisi suhteid revideerima. Jah ma utreerin, aga põhjus-tagajärg suhe seni veel kehtib. Kui pikas perspektiivis asjad käest lagunevad ja kas üldse, ma ei tea, aga hirm on naha vahel küll. Eks ma olen suur paanitseja, aga on fakt, et juba selle sajandi keskpaigaks mängitakse rahvusvahelised jõujooned kardinaalselt ümber. Ja kui lisada sinna fakt, et läänemaailm on juba allakäigutrepil ning asemele tulevad uued, dominantsemad ja elujõulisemad kultuurid, siis arvake ära kus paadis meie teiega oleme. Eestil oleks võimalus oma looduslike ressursside ja asukoha tõttu kuidagigi vastu pidada, aga nagu näha, valitsetakse seda riiki põhimõttel "mõistus on jalgevahel".

Teine mõte oli juhtum Õllesummerilt, kus miski Bedwettersite alaealine liige õlletoop käes veelgi alaealisematele fännidele autogramme jagas. SL Õhtuleht tõstis kisa, et mis eeskuju see noortele annab. No kamoon, kas me oleme nii kaugel, et nüüd on mingi mõttetu auhinna võitnud veel mõttetumat muusikat mängiva bändi alaealised liikmed ühiskonna eeskujud ja arvamusliidrid. Kui see pole loogikaviga, siis olen ma ka maailma juhtiv astrofüüsik.

Et helgemate nootidega lõpetada, siis tahan öelda, et minul on kõik korras ja hakkama saan ka. Isegi kui käes on must tulevik.

Kommentaare ei ole: