11 jaanuar 2008

õhtud on arvuti lähistel

Selle sissekandega on nii, et ma mitte ainult ei tea, kuhu oma jutuga välja jõuan, vaid suisa ei tea, millega ma alustan. Aga loome pretsedendi. Neljapäev, kell on 20:43. Telekast tuleb Paar. Kui see lõpeb, vaatan mõnda muusika dvd-d. Sõin just hernesuppi. Ise tegin eile õhtul. Hernes, suitsuribi, porgand, mugulsibul, pipar, loorber ja sool. Kogu konsistents. Herned ja ribi keema. Nii 45 minuti pärast võtsin ribi välja, eraldasin liha ja tükeldasin. Vahepeal pruunistasin porgandi seibid ja panin potti. Sama tegin tükeldatud mugulsibulaga. Pruunistatud mugusibul annab hästi mõnusa maitse. Minu arust. Pipraterasid ja kolm loorberilehte. Sool ka muidugi. Lasin kogu kupatust nii paar tundi keeda - mulle meeldib peaaegu püreestunud hernesupp - ja kogu muusika. Lihtne ja efektiivne, onju. Lisaks, kui hernesupp seisab nii ööpäev, nn tõmbab, on maitse suurepärane. Kogu kammajaa läks kokku maksma 26 krooni. Suur potitäis hernesuppi 26 eegu eest. Lahe.
Nüüd lõikasin head juustu ja tegin õlle lahti. Ma saan vist endaga hästi läbi.

Ajee, vana aasta lõpupoole keeldusin tööl ühest asjast, kuna sel oli selgelt kommertsmaik mann. Aga ikka läks neil läbi. Tõsi, kellegi teisega. Kuid oodake oodake armsad lugejad, ma ei mõista kedagi hukka. Asi iseenesest on huvitav tegelt.

Ansip on ikka jobu. Demagoog ja aff. Et sotsid on töölpinguseaduse eelnõust valesti aru saanud ja keskenduvad vaid osale sellest. No muutke siis see ära! Ma lihtsalt ei või. Sellisel juhul rakendagu samasugust töölepingu seadust ka riigikogu liikmele, muutku keskmise palga arvestamise aluseid ja korda, muutku ära kuluhüvitiste kord ning ärgu võtku aastaringselt palka, rääkides muinasjuttu poliitiku 24/7 tööajast. Sitarattad. Valige valige reformareid, saate nii õhukeseks hööveldatud riigi, et kui ajad lõpuks kasvõi normaliseeruvad või mis veel hullem, haisema hakkavad, saate näha, on hilja. Hakkate hariduse, tervise, pensioni jne jne jne eest ise maksma nagu papa karlod. Kui nii edasi läheb, saab must kommunist-revolutsionäär. Kui Ansip mind vangi topib, olge nii kenad ja saatke mulle vahel pakke ja mõni kroon raha. Eurosid pole mõtet saata, saate aru küll, mida ma mõtlen.

Lahe oleks, kui svenssonid Hansapanga maha parseldaksid. Siit ju varsti hunnik hapusid laenusid kaelas.

Kellele sina USA parlamendivalimistel pöialt hoiad? Kellele mina hoian? Hillary'le ikka Hillary'le. Miks? Sest ta on naine. Mul pole Obama vastu midagi, aga naispresident meeldiks mulle rohkem kui mustanahaline. Kõlab rassistlikult, aga tegelikult mõtlen ma midagi muud. Ühendriikide mustad on asja selgelt üle võlli keeranud oma õiguste nõudmisega. Mulle hakkab põhimõtteliselt vastu, kui keegi oma õiguste eest võitlemisel ja ajaloolise tõe jaluleseadmisel hakkab kasutama täiesti jaburat retoorikat ja asja ilmselgelt üle võlli keerab. Afroameeriklased paistavad kuidagi eriliselt sellega silma. Obama võit oleks ainult vesi nende veskile. Naised on oma võrdõiguslikkuse võitlused ära võidelnud ja nad on maha rahunenud. Mu seisukoht on muidugi väga mitteprofessionaalne, aga las ta olla. Pisike inimene oma pisikese arvamusega. Veidrad kuid ohutud seisukohad on mulle alati meeldinud.



vahepeal üks koomiks mu enda pihta


Kuna mul on õhtu iseendaga, siis ma ei suhtle eriti. Vahel on nii, et tahad iseenda jaoks aega võtta. Kuulata muusikat, mis sulle meeldib, mõelda mõtteid, mis sulle meeldivad, süüa ja juua asju, mis sulle meeldivad, olla iseendaga ja rõõmustada iseendas.

Kes meist ei mõtleks Aafrika peale. Mina mõtlen. Lühidalt, nagu ma seda praegu kirjutan, on kõiki mõtteid raske väljendada. Aga parem natuke kui mitte midagi. Miks seal sellised jamad on kogu aeg? XX sajandi keskpaiku said riigid oma iseseisvuse, või pigem see anti neile. Tõsi, sunnitult. Emamaad enam ei suutnud neid oma lõa otsas hoida. Paraku tehti esimene viga sellega, et paljud riigipiirid tõmmati lihtsalt joonlauaga, arvestamata rahvuslikke või õigemini hõimkondlikke iseärasusi. Loomulikult on sellel pinnal kismad kerged tulema. Lisaks pukkiupitatud valitsused, kes sageli ei omanud suurema osa hõimude toetust. Sest vaadake, läänelikust demokraatiast on sealsed asjad kaugel. Muidugi mitte ainult Aafrikas, aga seal ka. Hõimkondlikud ja hilisemal ajal ka religioosne kuuluvus (islam jt) määravad rohkem kui nn lääne demokraatia. See maailmanurk lihtsalt mõtleb teisiti. Olgu. Edasi järgnes see, et sidemed emamaaga aina lõdvenesid. Erinevatel põhjustel. Loomulikult olid ainsad kurvakuju rüütlid selliste arengute juures emamaad, mitte iseseisvunud musta mandri riigid. Ja on siiamaani. Ja ei suuda siiani mõista, kuidas küll asjad käest on läinud. Täiesti jabur on mõelda, et see nii on. Justkui vanad demokraatiad, aga mõtteviis on ikka ahnelt kolonialistlik. Ok. Siis hakkas teine invasioon. Kohe peale iseseisvumist pistsid NSVL eriteenistused oma kondised näpud Aafrika sama kondise kaela ümber oleva krae vahele. Paraku tõmbas absurdsel ideel põhineva liitriigi kokkuvarisemine näpud tagasi. Järgnes Hiina. Ja temast te veel kuulete. Muidugi nende puhul ei saa demokraatia ekspordist rääkida. Neil on savi. Kasvav majandus nõuab ressursse ja globaalset mõjuvõimu. Ja loomulikult kaupade liikumist. Pretentsioonitul moel loomulikult. Seepärast ärge lootkegi lääne demokraatia võidukäiku selle mandril. Tõsi, seal on toimunud väärtuste segunemine ja läänelikud väärtused on küll ideaalide pinnal olemas, kuid tasakaalupunkt puudub. Hoolimata sajandite pikkusest kolonisatsioonist ei ole me nende traditsioone muuta suutnud. Ja kes teab, milleks see hea on. Nagu ma olen juba varem öelnud, läänemaailma allakäik ja kadu on alanud ning me peame sellega lihtsalt leppima. Õujee.

paar lahedat pilti vahepeal




David Bowie on lihtsalt andekas. Väga kohe. Põhjendama ei hakka, sest mis kasu sellest oleks.

Blogisid on igasuguseid. Tõsiseid ja mittetõsiseid. Tõsised kirjutavad suisa analüütilisi artikleid, teised vastupidi lihtsalt muljetavad. Milline on üks lahe blogi? Ma ei tea. Tõesti ei tea. Nii palju, kui sellele olen mõelnud, pole vastust leidnud. Neid blogisid, mida ma järjepidevalt jälgin, võib ühe käe näppude peal üles lugeda. Mul lihtsalt puuduvad sisulised eelistused. Vahel olen mõnda blogi lugema hakanud, aga see ammendab varsti. Sõelale on tõesti jäänud väga vähesed. Pisteliselt loen paljusid, aga neid tõesti vaid pisteliselt. Hea blogi suurim voorus on ilmselt umbkaudu sama nagu uudisloo puhul:
päevakajaline, erakordne, lokaalne (sa tunned inimest isiklikult), konfliktne jne jne jne.

Mida vanade aegade kohta öelda. Ma mõtlen nende muusikute, kes XX sajandi teisel poole pop- ja rockkultuuri lõid. Midagi ei ütle. Tegelikult tahaks teada saada sadade nende bändide ja lauljate kohta, kes kunagi kuulsaks ei saanud. Kellelt need, kes laineharjale jõudsid, vahel oma ideid näppasid. Seda tahaks, aga ma ei saa. Keegi ei saa. Kahjuks.

Ma ei tea, kui palju ma kirjutan enam, kell on juba palju, aga ma postitan paar-kolm lugu, mis mind on mõjutanud. Varasest lapsepõlvest. Lood, mis mingil põhjusel mu naha vahele on pugenud juba väga varases eas. Ja ma ei mõtle siin 14-16, vaid varasemat aega. Mismoodi need lood õitsval nõukogude ajal minuni jõudsid, ma enam seletada ei oska ja ei mäleta ka. Nad lihtsalt on.

See sissekanne sai just oma otsa. Punkt.

2 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

..nii kummaline on su blogi peaaegu et päise päeva ajal lugeda. tavaliselt blogid ikka öösiti. edusammud-edusammud. (Y)

AMBITIOUS OUTSIDER ütles ...

onju.:)))))