mina ja teised loomad

Nonii. Jaanipäevast siis. Nagu juba mainitud, laksas inimtühi ja kõle Tallinn mind ristseliti vastu emotsioone, mistõttu otsustasin päälinnast paariks päevaks minema kolida. Paar telefonikõnet ja transa oli olemas. Esialgu Tartuni. Preili T-d korjasid mu kenasti oma ilusa punase volvo peale ja vurasime peaga linna poole. Enne olin järele uurinud, et sealt saan bussiga Võrru edasi, kust kamraadid mind peale lubasid korjata. Etterutates olgu öeldud, et jaanik pidi aset leidma Läti piiri lähedal sõbra talus.
Vurasime Tartu poole ja ega ma väga kaua ei oodanud, tegin õlle lahti ja sõit oli kohe kraadi võrra lõbusam. Preilid tegid kenasti metsapeatusi ka, mille eest neile tänutäheks karikakraid korjasin. Suur asi, sest lillekinkija olen ma kehv.

Tartus otsustasime süüa. Maandusime raekoja platsi mingisse vabaõhuasjandusse ja tellisime. Minu puhul siis lõhe koorekastmes. Tõsi, kalakesega oli selline lugu, et nägin ma ta küll ära, aga maitsta ei jõudnudki. Buss teadupärast hilinemist ei salli.

Õnneks bussis kohti oli ja 75 eegu eest lubati mind kenasti sisse. Sõit oli nagu sõit ikka. Eks ma olen kergelt võõrdunud ühistranspordist, aga polnud häda midagi. Hakkama sain.

Võrru jõudes jäi pool bussi järelehelistatud transat ootama. Nii minagi. Toetasin pepu kenasti pingi peale maha, võtsin õlle kenasti pihku ja treenisin kannatlikkust. Ükshaaval nopiti kõik reisikaaslased üles ja mulle hakkas juba tunduma, et löön kõigele käega ja ärritun. Ainuke mure oli, et kelle peale. Kuna mu telefon oli peale legendaarset KUMU ÖÖ-d, mida kõik vastupidiselt mulle kiidavad, jalutama läinud, oli suhtkoht nukker tunne. Lõpuks pakkusin kahele tibinale, kes samuti olid transameeste poolt ära unustatud, natsa pappi, et saaks kedagi konkreetselt hurjutada. Kõnele vastati ja lubati 10 minuti pärast kohal olla. Täpselt nii kauaks oli meelterahu saavutatud. Paraku ei juhtunud kella kukkudes midagi. Sõbrakestest transameestest ei kippu ega kõppu.
Kodeeritud sõim: Krdkrjstfklsmnakfhfjnerkanfd!!!!
30 minuti pärast oli auto siiski kohal. Sõitsime kenasti sinna kuhu vaja ja tegime veel mõned õlled. Siiski ainult mõned.

Uni oli mul korralik. Seda senikaua, kuni ma umbes kella 6 paiku suure joogijanu peale üles ärkasin. Andsin organismi tungivatele nõudmistele järele ja manustasin ohtralt vett ning tarisin klaasitäie voodi ette kaasa. Uni jätkus. Katkendlik, mida vahepeal veega turgutada tuli.

Järgmine päev algas ettevalmistustega. Tegime kuurialuse kenasti korda, sättisime lauad ja toolid. Tegin oma valgete käekestega vahepeal metskitse lihale mõned marinaadid. 1. Mee-veini. 2. mustasõstra-salsa-ketsupi. 3. a'la nõuka-äädika. Vahepeal saabus aina külalisi. Kuuri seinte äärde sätiti kenasti kased ritta. Ehtne 19. sajand.

Kuna sõbral on autentne sajandivanune suitsusaun, siis kütsime päeva jooksul ka seda.

Ahjaa, õhtul jäi vihm järele.

Õdangu poole läksid mehed sauna. Peoks peab puhas olema eksole. Saun on saun on saun ja eriti suitsusaun. Nii hea oli, et juukseotsad ka kiljusid mõnust.

Siis läks pidu lahti. Tore oli. Inimesed olid enamasti normaalsed ning probleeme ei tekkinud. Õnneks langes ära ka plaan minna Metsavenna tallu jaanitulele. See on lihtsalt väga mõttetu pidu. Tavaline pralle. Hunnik jõmme ja lõke. Kuidas pidu lõppes, seda ma eriti täpselt ei mäleta. Mida mäletan, sellest kirjutada ei viitsi, sest midagi sellist, mis pradigmasid väänaks, ei juhtunud. Tavaline mõmistamine. Lõpust siiski veel nii palju, et tegelikult on lihtsalt viimane 3-4 minutit kuskile kadunud. Aga teiste abiga taastatud fail sisaldas sellist infot, et läksin vudinal magama ja punkt.

Järgmine päev tehti hommikuks pannkooke maasika toormoosiga ja siis kolistas enamus rahvast laiali. Mina nende hulgas. Preili T-d võtsid mind kenasti uuesti oma limu peale ja edasine oli puhtalt sõidumõnu vormistamine.

Jõudsin koju. Sõin. Vaatasin telekat. Tuhnisin netis. Läksin magama. Elu on lihtne aga ilus.

PS. Kui kellegil tekkis küsimus, siis sõnajala õit ei otsinud.