deprekale kinga

Terve suve on siin olnud vaikus. Kirjutada oleks olnud nii mõndagi, aga suvi on lihtsalt aeg, mil sotsiaalmeedia suveunne vajub. Aeg ajalt mõmiseb ja keerab külge, aga ikkagi magab. Muidu on soe aastaaeg olnud mitmekesine. Plaanitud festivalid - Rabarock, Schilling ja Positivus said minust osa ja vastupidi. Kahjuks oli esimene nimetatud festivalidest kõige nõrgem. Esinejate valik ei erutanud mind absoluutselt ja pigem oleks pidanud seal kulutatud raha kokku hoidma. Seda enam, et palgata puhkus lõi mu eelarvesse kirvega raksatades suure mõra. Haavade lakkumine kestab tagasihoidlike prognooside järgi enam vähem paar kuud. Aga pole hullu, saan hakkama. Üleüldse tundub, et ma pean oma pessimistlikuma poolega rohkem tegelema. Liiga palju on seda. Lisaks pean õppima endast asju välja laskma. Mu probleem on selles, et ma ei taha oma muresid jagada. Aga see on viga, sest iseendas marineerimine on koormav nii mulle kui teistele. Seda enam, kui on inimesi, kes tahavad aidata ja on nõus minuga neid jagama. Kuigi muutumislubadusi tehakse tavaliselt aastavahetusel, teen mina sügiselubaduse - aitab pessimismist ja murede korral urgupugemisest. Selle lubadusega lõpetangi praeguse lühikese sissekande.