segane pomin

Ma olen proovinud ennast talve üle kurtmisest sel aastal tagasi hoida, aga enam ei pea vastu. Liiga külm on. Liiga palju lund on. Liiga pikk on see aastaaeg. Tõesti aitab juba. Ma pole ikka talveinimene ja mida siin muud mu jutu peale järeldada olekski.

Siis tahaks kurta valimiskampaania üle. No ei ole ikka nii, et poliitikud valimisdebattides eeldavad, et rahvas on loll. Kui ikka lubadused lauslollusteni ja -populismini on jõudnud, võtab hamba irevile küll. Näiteks kodanikupalk. Mis asi see siis nüüd on. Idiootsus ruudus. Samuti maksumaksja raha kasutamine valimispropagandaks ja valimisseadusest möödahiilimine ehk trikitamine. Ja iga kord saavad kõige suuremad populistid kõige rohkem hääli. Inimesed ei mõtle, et riigi valitsemine ei ole meelelahutus. Jah, seoses sellega tahaks pritsida tõrva valimisnimekirjade suunas. Mu ema elab kesk-eestis ja tal oma kindlat maailmavaadet pole. Lihtsalt ei orienteeru poliitikas absoluutselt. Ta küsis, kelle poolt võiks hääletada. Ma ütlesin, et minu maailmavaade on selline ja selline ning erakondadest eelistan ma toda, eks ise tead, keda valid. Muidugi on see nö pehme mõjutamine, aga see selleks. Vaatasin tema ringkonnas oma lemmikerakonna nimekirja ja seal polnud MITTE ÜHTEGI, kellele ma tahaks, et ta hääle annaks. Jabur. Meelelahutus- ja muud tegelased, keda ma lihtsalt ei usalda. Kurb. Ärge nüüd arvake, et ma ütlen, et valitsus on lill ja kõiges süüdi ja üldse. Ei, absoluutselt ei. Iga valitsus igal maal teeb rumalusi. Igal maal tehakse enne valimisi lollusi ja lollitatakse, aga nii tahaks, et meil seda kõike poleks. Ja kui nüüd valimiskurtmistele joon alla tõmmata, siis tahaks öelda, et mul on piinlik kui ma kuulen kedagi kurtmas, et ta häbeneb meie riiki, meie rahvast ja kõige seda mis siin on. See on nii jabur ja rumal. Pigem näitab see, et inimene ongi omaenese konnatiiki ära uppunud ja ei näe, et igal pool mujal on täpselt samad jamad. Läänepoolsemas Euroopas osatakse oma sallimatust ja rumalust lihtsalt paremini varjata. Lihtne näide on siin Rootsi. ma olen rääkinud inimestega, kes on aastaid Rootsis elanud ja elavad siiamaani. nende väide on, et Rootsi on üks sallimatumaid riike Euroopas. Ja seda sõna otseses mõttes. Avalikult ei halvusta mitte keegi kasvõi surma ähvardusel teist rahvusgruppi, usku, orientatsiooni vms. Aga kodus viinapitsi taga, kui keelepaelad lahti pääsevad, on seal elavad eestlased esimese hooga šokis kui räiget sallimatust ja kui suures hulgas seal kohtab. Õnneks inimeste peades esialgu ja ilmselt kultuuriliste eripärade tõttu see nii jääbki. Ma ei halvusta rootslasi, kes kahtlemata on lahe rahvas lahedal maal, aga õpikunäitena on see hea. Muidugi on Eestis kultuurikiht veel õhuke ja ajaloolise tausta tõttu õrn ja kobav suhtumine igasugustesse vähemustesse. Lisaks sellekohane harimatus, mis teatavasti on ju rumalus. Aga ma väidan, me ei ole teistest eurooplastest sallimatumad, rumalamad, laisemad jne. Lihtsalt tuleb osata neid samu probleeme ka mujal näha. Ja selleks ei pea seal mujal elama või eriti teravsilmne olema. inimesed on inimesed igal pool. Muidugi on mõnels riigis multikultuursusel pikem ajalugu, mistõttu ollakse harjunud. Ma pean siin silmas maid, millel on olnud koloniaalvaldused, mistõttu sealse ja emamaa vahel rahvastiku liikumise veen kõvasti tuksunud on. Siiamaani tuksub. Muidugi pean tunnistama, et ka minus on sallimatust. Mitte laussallimatust, aga mul ajab vahel kopsu üle maksa, kui hakatakse rääkima inimõiguste vajalikkusest seal, kus sellel puudub igasugune kandepind. Läänemaailm jõudis inimeõguste ja sallivuseni samm sammhaaval. Kuni lõpuks oli loodud alusarhitektuur institutsioonide, kultuuri, mõtteviisi, seaduste jne pinnal, kuhu see sai tekkida. Kui me räägime näiteks demokraatlikest valimistest Egiptuses, siis on loll ja tobe loota, et sellega on demokraatia tekkimisele seal alus loodud. Kui moslemivennaskond võidab valimised, siis langeb see riik demokraatiast kaugemale, kui ta on seal Mubaraki 30. aasta jooksul üldse olnud. Nüüd kõlavad hääled, et otsustusõigus on peamine. Jah, tõsi. Ongi, ja kui rahvas tahab islamidiktatuuri, siis tal on selleks õigus. Kui näha, et demokraatlikud valimised seal tooks kaasa demokraatia, siis on see sügavalt ekslik. Demokraatia on lihtsustatult selles, et ühiskonna eri tasandid ja grupid peavad omavahel diskussiooni, mille põhiline mõõdupuu või hoiak on selline, et tuleb eeldada, et ka vastaspoolel võib õigus olla. Kui ühiskonnas tekkib grupp, kellel seda põhimõtet pole ja nad saavutavad enamuse võimuhoobade juures, siis on demokraatia surnud või vähemalt varjusurmas. Niisiis igasugused rumal-humaansed nõudmised anda igasugustele huvigruppidele õigus asuda võrdsesse dialoogi, kui on teada, millega see mõne stsenaariumi korral lõppeda võib, on lühinägelik ja naiivne. Õpikunäitena 20. sajandi eurokommunistide suhtumine nõukogude liitu, mille puhul nähti ainult propaganda poolt pakutavat klantspilti, üritamata süüvidagi tegelikkusesse. Kõige kohutavamad olid need, kes arvasid, et eesmärgi nimel tehtud (inim)ohvrid on helge tuleviku saavutamise paratamatu kõrvalnähe. Olgu, mu jutt on segane ja saba ning sarvedeta. Sain ennast välja elada ja ma tahan, et teaksite, teil on õigus olla teistsugusel seisukohal ja ma olen selle nimel valmis surema. peaasi, et ka teie oleksite seisukohal, et teisel poolel võib ka õigus olla. Tsau.