pobisen endale nina alla mõttekesi

Minu tänase päeva märksõnaks võiks olla "küpsemine omas rasvas". Millegipärast tikuvad eksistentsiaalsed mõtted pähe, aga mõned mitte nii väga eksistentsiaalsed ka. Kuid sama põletavad. Ehh elukest, tahaks ohata. Miks on nii, et alati on midagi, millega me rahul pole. Kuigi pean tunnistama, et on perioode, kus elu tundub ka lill olevat. Ikkagi küsin endalt, kus on see tarkade kivi, mis õnnetunde kestvaks muudaks ja halva heaks teeks. Kuigi me arvame, et valitseme oma elu, käivad mõned asjad meile üle jõu. Näiteks, mida teha vastamata armastusega, haigustest puretud kehaga, lõputu vaesusega, kaasinimeste kurjusega, rutiiniks põlenud ning ummikusse jooksnud eluga jne. Vahel pole midagi teha. Mõned asjad on pöördumatud, heaks neid enam ei keera. Aeg, see vana vaenlane armu ei anna. Seepärast olengi mõtlema hakanud, et kuniks mulle on ajakest antud asju sättida, peaks seda tegema. Elu võib ju veereda nagu hernes, aga see kuhu ta suunata, on meie teha. Niisama kulgedes valib ümmarguse kujuga objekt alati allapoole viiva suuna. See ongi praeguseks kõik. Naiivsevõitu, aga hetkel mu mõtted selliseid radu mööda liiguvad.

kõvad mehed ratastel

Täna hommikul kella 7 paiku tööle sõites möödusin kodutänaval jalgratturist. Kuna tee on suhteliselt libe, siis imestasin veel, et väga julge mees. Suhteliselt kerge on sellistes teeoludes avariisse sattuda. Tüüp oli muidugi korralikult varustatud. Sobivad riided ja kiiver isegi peas. Ilmselt ka spetsiaalsed jalgratturi talvekummid. Näha oli, et tegemist oli padujalgratturiga, kes oskab Tallinna liikluses ellu jääda ja kellede suhtes ma tunnen igati lugupidamist. Olin oma imestamised peaaegu ära imestanud, sest jalgrattur praegusel ajal linnaliikluses on nagu Belgia kuninganna Tallinnas šoppamas, millest täna üks nädalaleht kirjutas. Neid on, aga sa ei näe neid. Ja siis! Polnud mu imestus veel lahtunud, kui umbes 2 minuti pärast näen - mulle väntab vastu järjekordne rattur. Seekord ilmselgelt tavaline töömees, tavalise rattaga. Kaitsevahendeid null. Vot see mees oli küll hull. Selle jalgratturi nägemine enam lõbus polnud. Kui eelmisel olid kaitsevahendid ja tuled kenasti vilkusid, et ta liikluses nähtav oleks, siis sellel tüübil polnud tõesti mitte kui midagi. Ilmselgelt peaks politsei sellise tüübi rajalt maha võtma ja liiklusohtliku olukorra tekitamise eest sümboolse trahvi tegema. Ma olen jalgratturite suhtes alati positiivselt meelestatud ja püüan nendega arvestada, aga kui nemad minu kui kaasliiklejaga ei arvesta, siis see sümpaatia kaob. Meie liikluses on niigi liiga palju närvilisust ja üksteise suhtes lugupidamatust ning kõiki ja kõike ei jõua tolereerida. Aga olgu, sellised suvised sellid siis talvises linnaliikluses. Käesoleva kirjutisega tervitan kõiki jalgrattureid ja panen neile veelkord südamele, et arvestage ka teiste kaasliiklejatega, sest üksipäinis see, et teil on liikluses mingid õigused, ei tähenda, et teil poleks kohustusi. Kodar keerdu.

uusaastalubadused

Mul on juba mitmendat päeva tunne, et sel aastal juhtub minu elus midagi. Ja mitte ainult üks asi. See tunne ei kao ega kao ära. Osad neist on head ja osad halvad asjad. Ilmselt pean ma endaga tööd tegema, et halvad asjad peast välja rookida. Ma tean küll kuidas, aga kõik on viitsimise taga kinni. Aga ma tean, et üsna varsti võtan ennast kätte ja asun asja kallale. Heade asjadega on samamoodi. Tuleb ära teha. Paremaks muuta. Ellu viia. Kõik on tegemise ja otsustamise taga. Miks ma arvan, et miski muutub? Lihtsalt nii selgelt on kohale jõudnud, et mu elu on nagu seisva veega tiik. Mugav on, aga liikumist pole. Mõned asjad on kätte hapuks läinud ja mõned asjad enam ei toimi. Ma natuke kardan neid muutusi, aga samas tean, et endiselt jätkates oleksin mõne aja pärast õnnetu. Ja kui ma peaksin ka mõnda asja, mida ette võtan, kahetsema, siis vähemalt olen ma proovinud. Ma ei pea siin endale motivatsioonikõnet, mul on tõesti see piir käes, kus inimesed kannapöördeid teevad. Elu on nii neetult lühike, et seda raisata. Sel aastal hakkan ma jälle rohkem raamatuid lugema. Pöördun tervislikuma eluviisi poole. Korrigeerin oma tööelu. Proovin poolelijäänud keeleõpinguid taasalustada. Käin rohkem ema juures maal. Piiran tarbimist ja teen seda teadlikumalt. Räägin mõnede inimestega asjad selgeks, et uutmoodi nendega edasi minna. Proovin rohkem reisida, sest maailmas on nii palju lahedat, mida ma veel näinud pole ja millal siis veel. Kindlasti midagi veel, aga praegu hoobilt ei tule meelde. Loomulikult ei kirjuta ma siin lahti mõningaid asju, mida ette kavatsen võtta, sest need on liiga isiklikud. Ma arvan, et te mõistate. Ja loodetavasti ei pea ma aasta lõpus tõdema, et plaanisin küll, aga ära ei teinud. Head uut aastat!

murdudes tunnistan selle ilu, keda vihkan

Esimest korda üle mitme aasta murran oma tõekspidamistele ja eelistustele truudust ning tunnistan, et praegune talveilm on tõesti imeilus. Nagu lapsepõlves. Ma annan endale muidugi aru, et see kõik muutub, kui ilm veidi soojemaks peaks keerama ja kogu see lumemassiiv lögaseks pudruks muutub. Siis on kuri karjas. Ja kui peale sula veel külmetama peaks, siis on oi-oi-oi-oi. Seda jäätunud lund ja lörtsi ma ei armasta. Aga praegu on ilm ilus. Ja kelgutamas käin millalgi ka ära. Ilmtingimata. Minu sisemine laps (jah, ka tema on veel alles ja olemas ja kohati väga häälekas) nõuab seda mässates ja jonnides.
Noniii, olengi oma talvevihkajalikust loomusest hoolimata tunnistanud, et ka see aastaaeg võib olla ilus. Saite selle ülestunnistuse, saite. Ikkagi ootan kevadet ja suve.

oled internetis, järelikult oled olemas

Mulle on hakanud vägisi tunduma, et internetis olen ma rohkem olemas kui päris elus. Suhtlusportaalides kohtun inimestega, kellest ma pole aastaid kuulnud ja ausalt öeldes pole neist ka puudust tundnud. Ja siis plaksti ilmuvad nad kuskilt välja ja hakkavad suhtlema. Esiteks olen ma üldse kehv suhtleja ja teiseks olen ma veel kehvem suhtleja, kui ma pole inimest enam aastaid näinud ja ei oska enam millestki temaga rääkida. Seda enam, et mu elu on hoopis teisele poole kasvanud ja muud huvid tekkinud. Minu maailm ei ole enam nende maailm, nagu varem. Loomulikult ei suhtle nad minuga vägisi, aga kirjadele ja vestlusele on nagu viisakas reageerida. Veelgi nõmedamaks keerab olukord siis, kui veel mu isiklikku ellu puutuvat pärima hakatakse. See pole kellegi asi lõppude lõpuks. Aga näed, ei julge öelda ka, et ma ei räägi nendest asjadest. Vähemalt otse ei julge. Tavaliselt keerutan ennast sellises olukorras teemast kõrvale ja üritan muust juttu teha. Kui see ei õnnestu, siis leidub alati "põhjus", miks ma online'ist lahkuma pean. Olgu muidugi need vanad-uued sõbrad kuidas on, aga kõige selle loll tagajärg on, et ma ei julgegi enam online' olla, äkki keegi tahab jälle suhelda. Rumal olukord. Samas on muidugi küllalt inimesi, kellega ma meeleldi suhtlen. Mõne üksikuga on alati suisa rõõm seda teha. Aga jah, internet teeb vahel maailma liiga väikeseks ja inimese nähtavamaks.

alustame aastat

Ma ei tea, kuidas teil, aga minu aasta on alanud kuidagi vaevaliselt. Hingelistest vaevustest ma täpsemalt rääkida muidugi ei taha. Ja kellel seda ikka vaja teada on. Füüsilised vaevused aga ei jää neile alla. Nimelt õnnestus mul uue aasta esimestel tundidel nii õnnetult kukkuda, et kahtlustan mõrasid ribis. Kõnnin, naeratan ja teen koha peal ringe, aga valus on. Ja kuni siiani. Ootangi nüüd, et äkki läheb üle ja ei pea arsti juurde minema. Kui ei lähe, tuleb vastumeelselt kontrollida. Aga vastik on küll, kui ühe külje peal magada ei saa ja järsema liigutamise peale valu sisse lööb. Istusime kahe kamraadiga aastavahetusel koos ja nii see juhtus. Pill tuleb pika ilu peale. Söök ja jook mõjuvad gravitatsiooni võimendavalt. Tüüpiline.
Töönädal hakkas samuti vaevaliselt. Täna öösel lihtsalt ei jäänud ega jäänud magama. Ja kui jäin, siis ärkasin iga poole tunni tagant üles. Raske algus sel aastal.
Muidu on kõik nagu korras. Seagrippi pole enda arvates läbi põdenud ja tööl on ka kõik korras. Muudest asjadest eriti rääkida ei taha. On head ja halba. Oma sinisilmsuses loodan, et kõik halvad asjad saavad korda ja tuleb hea aasta. Loodetavasti teile ka.

olen ülbe jah, mis siis

Eile oli poodidesse asja ja rallisin linnas autoga ringi. Liiklus oli normaalne. Vähemalt ilmaolusid arvestades. Keegi ei kihutanud liialt ja pikivahet hoiti ka. Jõudsin Rocca al mare kaubanduskeskuse juurde ja keerasin ringteelt parklasse. Seal oli väiksemat sorti ummik ja autod liikusid vaikselt teineteise sabas. Minu taga sõitnud auto aga arvas millegipärast, et seal on mitu rida ja sõitis mu kõrvale. Kaks noort tšikki istusid sees. Ja hakkasid trügima ja trügima mu ette. Näitavad mulle autost kahte näppu ja trügimist ei jäta. Ma irvitasin neile vastu ja näitasin ka sümboolseid sõrmi. Tšikid ei tahtnud üldse alla anda. Kuna nad olid ebaviisakad, siis otsustasin, et lähen lõpuni välja ja järgi ei anna. Savi, et naisterahvad. Viisakus käib kõigi kohta ja sugu pole mingi vabandus, eriti jultumuse ega nahhaalsuse korral. Ühesõnaga trügisime seal siis natuke maad, kuni üks auto nende reas neile vastu tuli ja nad olid sunnitud ennast minu taha võtma. Väga ebameeldiv situatsioon oli. Mõlemad olid suht sellised tibid, kes mul vastikusvõdinad ihule ajavad ja keda Hollywoodis ning muudes sarnastes kohtades kohata võib. Seda tüüpi naisolevused, kellel on millegipärast arusaam, et kuna nad on tibid, siis peavad kõik kutid neile jooke välja tegema, igas olukorras eesõigust andma ja nende ülbust taluma. Ei pea. Millal sellised inimesed maailmast ükskord otsa saavad. Ilmselt mitte kunagi ja ainus lohutus on, et minu ja nende maailmad puutuvad tõesti kokku ainult haruharva. Ja muide, ma isegi kaalusin peas, et lasen nad siis vahele, aga mu viisakussoovi tapsid nende blondeeritud ja sirgendatud juuksed. Nimetatagu mind oma eelarvamuste orjaks. Ükskõik. Selline lugu siis. Tsau seniks.