staarid jäägu staarideks

13. veebruar. Laupäev. Rock Cafe. Claire's Birthday "Venus" 10 aastat hiljem. Kõik on tüüne. Uste avamise ajaks rahvamasse ei terendanud ja sai rahulikult õhtut nautima hakata. Hiljem tulid. Rahvas ma mõtlen. Bändid nagunii. Etteruttavalt olgu öeldud, et kõik oli hea ja CB oli isegi 10 aastat hiljem väga mõnus kuulata. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Enne kui bändid rallima hakkasid, kastsin keelt ja sattusin suitsuruumi. Ja seal ta istub, minu vastas - Vaiko Eplik ise. Imelik oli olla. Ma teda isiklikult ei tunne, kuigi mõned korrad olen põgusalt kokku puutunud. Meil on ühiseid sõpru. Aga jah, istub seal minu vastas. Vaieldamatult selle õhtu staar. Ja mul on imelik, sest ei saanud lahti tundest, et staarid peaksid ju kuskil lava taga uhkes eraldatuses omi asju ajama. Aga ei, tema istub seal väiksema rahva hulgas ja tunneb ennast vabalt. Kas staarid peaksid jääma staarideks või mitte. Ilmselt on see tobe küsimus. Aga tunne ja mõte olid. Naljakas ka, et olid. Kuid tegelikult. Muusika maksab, mitte vaht selle ümber. Selle juurde jäägemgi. Nüüd ja alati.