kodanikud

Nii, mööda sai periood, kus ma asendustoimetajana ühte saadet tegin. Eelmise nädala saatega 126 000 vaatajat pole paha. Eesti ühe parima meeskonna ja saatejuhiga saadet teha pole muidugi pealtnäha teab mis vaev. Ja tegelikult polnud ka, sest vähemalt mulle tundus, et vereringe oli üks. Ma olen teinud igat sorti staaridega koostööd ja kahjuks pean ütlema, et paljud neist on vaatamata eetrivõlule lollid inimesed. Otse ja valusalt eks. Nimesid ma loomulikult ei nimeta. Samas võin öelda, et minu põhisaate eelmise hooaja saatejuhid olid pea eranditult need, kellega ma iga kell koostööd jätkaksin. Aga jah, staaridega on muidugi raske. Lollide staaridega ma mõtlen. Teletöö üks kõige kurvemaid nüansse ongi selles, kui keegi kollektiivis staarina hakkab käituma. Eesti puhul ei ole see mitte ainult kohatu, vaid ka tarbetu ja suisa rumal. Üks naljakas nüanss veel teletöös. Mina elupõlise toimetajana suhtlen iga päev paljude inimestega. Mõned neist on mulle juba varem tuttavad. Ja kui siis juhtub olukord, kus mina ja saatejuht oleme koos, siis see inimene teeb näo, nagu ta mind enam ei tunnekski, see on naljakas. Suure tõenäosusega välistan ma ta oma edasisest allikate nimekirjast. Nimetage seda kuidas tahate. Kadedus see pole, pigem tülgastus inimeste väikluse vastu. Selekteerimine kuulub XX sajandi keskele. Seltskondlik selekteerimine kuulub teate küll kuhu. Karupepusse. Sellega lõpetan. Muah. Haum.