Seekordne postitus tuleb lühike. Jutt Berk Vaheri (keegi Eesti Kirjanike Liidu Tartu osakonna esimees) täna Eesti Päevalehes ilmunud arvamusartiklist "Poliitiline hasartmäng kultuurkapitaliga". Palun palun palun, ärge lugege siit välja mu vaenulikkust kultuuritegijate, avalikkuse või muu konsensuslikul aluselt tekkinud ühiskondliku grupi või organiseeritud kultuuriinstitutsiooni vastu. Ma ei viitsinud artiklit täienisti läbi lugeda ja au teile, kui te viitsisite. Mis mind köitis oli artikli lõpp. Jutt käib siis Kulka ehk Kultuurikapitali rahastatud näitlejate "kultuurireisidest". Lõik ise järgmine: "... selge on ka see, et loomeinimene otsib uusi kogemusi ja väljendusviise ning just see on aidanud meil riigiks saada ja rahvana püsida. Kultuurkapital on seda seni jõudumööda toetanud, aga seda jõudu nõrgendavad meie endi rahvuskaaslased ja mitmed sõltumatusele pretendeerivad meediaväljaanded. Oh teid, kaimud – ärge kartke näitleja reisimist, kartke seda, et ta tagasi ei tule... Kaotatud vaimueliiti inkassoga tagasi ei too." Aga kujutage ette Eesti näitlejaid välksi lavadel. Nats narr eksole. Keelt suus nagu põle ja ...
Moraal: kultuuridemagoogia ei erine poliitilisest grammigi.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
1 kommentaar:
Ma ei öelnud, et nad ka välismaal näitlema hakkavad. Aga mis selles jutus siis demagoogilist oli? Miks näitleja ei või reisida? Miks peab talle keset suve mingite absurdsete süüdistustega sisse sõitma? Minu meelest on inimestele, kes endast vaimselt ja emotsionaalselt väga palju annavad, et teiste mõtteid pasast puhastada, nii suur läsu kaela valatud, et minu siiras imetlus neile, kui nad veel tahavad sellel maal kellelegi esineda.
Retoorilised võtted pole veel ilmtingimata demagoogia. Need on võib-olla ainuke relv, mis meil enesekaitseks on.
Postita kommentaar