tühik

Nüüd olen nii kaua vaiki olnud, et küllap on viimsedki lugejad selle blogi juurest nagu sügisesed lehed alla langenud. Aga vahel on nii halb, et ei suuda, ei taha ega oska. (Kirjutada.) Lihtsalt oled olemas, aga ei ela nagu. Kõik jääb seest vaikseks. Räägid, isegi naerad, aga sees on talv. Kunagi ehk tuleb ka kevad. Peab tulema. Ja tuleb ka. Varsti. Esimesed märgid on näha. Kuigi minevik ei lase sust mitte kunagi lahti. Ja sina ka ei lase. Nii ehk peabki tegelikult olema.


Käisin ükspäev "Ruja" vaatamas. Tore etendus oli. Võigemast tegi Rannapina suurepärase rolli.

Episoodiline superroll oli muidugi Tõnis Mäelt. Lihtsalt vaimustav. Alates temast tegelikult hakkaski minu jaoks kogu etendus elama.

Sergo Vares Alenderina oli jube soe ja sümpaatne. Ega keegi ju ei teagi, milline see Alender tegelikult oli. Teadupärast oli ta väga mitmepalgeline. Inimeste ees üks, lähedastega teine jne. Lisaks muidugi veel täiesti teadmata tahud. Üks asi, millest enamus vist ei tea, et ta oli ka üsna religioosne inimene.

Lavastaja oli karakteritega vaeva näinud ning see tasus ennast kuhjaga ära. Ja muidugi muusika, see muusika. Eks Ruja on Ruja. Kogu etendus oli osaliselt nähtav ka suurel ekraanil, mis andis sellele meediajõnksu juurde. Sai kasutada neid võimalusi, mida lihtsalt laval olles kunagi ei ole võimalik teha. Ilus. Eks oli palju head. Ainus, mis mind hiljem häirima jäi, oli loo puudumine. See oli etendus Rujast, aga puudus lugu Rujast. No olgu, eks te olete ise ka juba lehtedest arvustusi lugenud. Kahjuks ei saa enam seda etendust soovitada, sest homme on viimane ja see on välja müüdud.


Fotod: vanemuine.ee ja record-eurasia.com