see tuleb, see tuleb

Rabarockist pole ikka kirjutanud ja ei tea, kas seda teengi. Kui tuju peale tuleb, küllap siis.

Jaanipäev on tulekul. Need üldrahvalikud pühad on tegelikult üks suur üksinduseaeg. Muidugi mitte kõigi jaoks. Enamusele on need päevad, mis lõbusalt pere ja sõprade keskel mööduvad. Kuid mulle tulevad alati meelde inimesed, kes on üksikud, kellel kedagi ei ole. Neile on need päevad rusuvad ja üksindustunne eriti terav. Kuid see selleks. Eks mindki on nii ühte kui teise kohta kutsutud, kuid siiani pole nagu üheski neist võimalustest seda "oma" näinud. Niigi on viimastel aastatel jaanipäev möödunud nii, et pole kuskil suure lõkke ääres olnud. Mine võta kinni, mis selle põhjus on. Ilmselt ikka see, et ega mu elu just sõpradest üle ujutatud pole. Jaanipäev on suurepärane indikaator, mõistmaks, kui lähedane sa oma sõpradega tegelikult oled. Muidu, igapäevaselt, võivad nad sinuga aega veeta, aga kui jaanipäev käes, sind õdusasse Lõuna- või Lääne-Eesti talukohta lõkke juurde ei kutsuta. Ma ei taha öelda, et minu olukord nii traagiline oleks, aga omajagu tõtt selles tähelepanekus on. Miski siiski ütleb, et eks ma ise olen ka suht pirtsakas igasuguste kutsumiste suhtes. Mugavusi armastan.

Viimased päevad enne puhkust on olnud nii askeldusi täis, et pole aega olnud iseenda ja veel vähem endale oluliste inimeste jaoks. Väsimus on peal ja kui tööpäev läbi, siis tahad ainult rahu ja puhkust. Nüüd saab see õnneks läbi ja vabad päevad teevad ära oma hea töö. Peavad tegema. Ja teevad ka. Loodan, et tuleb ilus suvi. Suvi mis, ma väga loodan, ka mõnede vaikuse ja mõtlemishetkedega sisustatud on. Nii oleks vaja neid hetki, mis pühendatud ainult iseendale. Mõne hea raamatu seltsis ja mis seal salata, ka ainult iseenda seltskonnas. Samuti heade sõprade ja armsate inimestega. Ootan seda juba. Väga ootan.
Teile sama armsad toasea blogikülastajad.