jälle üks iseendale kirjutatud sissekanne

Tunnistan ausalt, eile algasid pidustused ehk karneval, mis tipnevad pühapäeva viimase minutiga. Sündmustel on ainult üks peategelane - MINA! See on eneseimetluse ja -haletsuse nädal. Keegi minu ja minu vahele ei suuda pugeda ega uueks peategelaseks saada. Ja kui keegi püüabki, siis tõlgendan seda nii: then came an arm around my shoulder well surely the hand holds revolver. ALL I NEED IS ME! I'M OK BY MYSELF!

Kuulasin just üsna valjusti otsast otsani läbi Morrissey uue plaadi. Teate küll, selle "Years of Refusal". Mitte, et ma enne poleks kuulanud, aga nüüd tegin seda silmad sõnades kinni. On ikka poeet see Moz. Geniaalne. Mitte nagu Irja Tähismaa, kes ütleb, et ta on, aga pole. On sitakäkk. Olgu, see võrdlus oli nüüd küll nagu kaka ja kuld, aga ehk annate andeks. Pidin selle ära ütlema. Ma ise ka ei tea, miks see paarike mulle nii pinda käib. Lollust ju ei summuta. Lollusel on suur suu.
Aga edasi. Hea on Mozi uus plaat. Sigahea. Nüüd panin "You Are the Quarry" peale. Selle deluxe versiooni, kus B-pool ka. See plaat on nüüd deluksina ka Eestis müügil, aga siis, kui välja tuli, polnud. Kuna ühel kolleegil on maaletooja juures käpp sees, siis kurtsin muret. Paari päeva jooksul oli tutikas plaat laual. Ja täitsa tasuta! (Tänud Tiina-Marile!) Aga "You Are the Quarry" on ka sigahea. No ikka väga hea. Ma olen vist Mozi ikka sõltlane. Ausalt, ma ei tea kedagi, kes laulaks armastusest nii nagu tema. Ta lihtsalt leiab oma nurga. Täiesti ootamatu nurga kusjuures. Ma olen enda töös ka sama rida üritanud ajada, et alati on vaja leida uus, enneleierdatust teistmoodi lähenemine. Alati pole välja tulnud. Olen üritanud, aga kuna ma olen nn taustajõud, siis alati ei õnnestu. Teiste eest mõelda ega öelda ega küsida ei saa. Mitte, et ma siinkohal kolleegidele midagi ette heidaks. Ei ei ei ei.
Aga Mozist või õigemini poeesiast. Hea luuletus on minu jaoks olnud alati selline, kus ma enda mõtted ära tunnen või selline, kus sellele lisaks maailma kirjeldatakse viisil, mille peale ma ise pole tulnud. Ahaa effekt eksole. Või on luuletus selline, mis tekitab teatud seisundi. Mõjub ühesõnaga. "Teenage Dad on His Estate" - ma suren kui hea lugu. Nii, sellest siis nii palju.

Ma annan endale aru, et see sissekanne on nii segane ja emotsionaalne, et enamik inimesi küsib seda lugedes endalt - miks, milleks, kellele? Ma ei oska vastata. Endale. Nii on. Ahoi kopraonud.

PS. Mu lemmiks Morrissey on "Vauxhall an I"

naljakuu mälestuseks (edit)

Eesti elu on huvitav. Sellist nalja ja lusti, mida saab kollast pressi jälgides, mujalt ei saa. On ütlemata vahva, kui avastad järjekordse tõusva superstaari, kes on ühe korra esinenud ja esitanud siis loo oma esimeselt singlilt ning see lugu ei ole rohkem ega vähem kui hitt. No selles mõttes hitt, et ajakirjandus ütleb, et on. Kollasega aga ei vaielda. Kollane ütleb, kuidas asjad on, mitte vastupidi. Kui on staarreporter, staarfotograaf, staarmeikar, siis on. Mingit kobisemist pole. Hiti puhul ka. Kui ütlevad, et on, siis on. Punkt. Poolhaigena internetti ületarbides jõudsin Õhtuleheni ja avastasingi uue tähe. Ma ta nime siin välja ei hakka kirjutama eksole. Aga miks ma temast kirjutan. Lihtsalt tema näopilti vaadates tundus see kuidagi tuttav. Ja siis laksas ära. Tol õhtul, kui kolleegi Hispaaniasse saatsime, maandusime pärast Angelis. Peale mida ma endale Angeli keelu peale panin. Ise panin, kui keegi ehk valesti aru sai. Ja see tüüp oli üks põhjustest, miks ma seda tegin. Ta lihtsalt oli nii naeruväärne ja nägi välja nii samasugune, a'la "Moskva 2006" soeng ja muu, et ma ei suutnud naeruturtsatusi tagasi hoida. Ma muidugi ei hoidnud ennast tagasi ja jagasin oma mõtteid ka tema endaga. Mis kõige naljakam, ta kõrval istus täpselt samasuguse välimusega tüüp ja see ajas mind veel rohkem naerma. Nendega koos oli aga minu naerupursete põhisüüdlane, üks moekunstnik, kelle nime ma ei nimeta, kes nägi oma pikendatud ripsmete, värvitud silmade ja muu kammajaaga välja, nagu oleks just välja astunud suurepärasest Briti komöödiasketšist. No kõik nad kolm olid sellised. Ainult et see oli päris elu ja need olid päris inimesed ja nad olid seda kõike päriselt ja ... Ja see oligi väga naljakas. Ja see mulle Eesti elu juures meeldib, et nalja ikka jagub.

PS. Mul tuli mõte. Mitte just geniaalne, aga keniaalne vähemalt. Rabarock võiks sel aastal püstitada ka nn Naljalava, kus taolised artistid võiks esineda. Lusti ja lõbu laialt.

nõrganärvilistele keelatud

Oma räigemate haigusaegade kajastamise huvides riputan siia üles pildi, mis on küll suht... aga ma olen peakirjas hoiatanud. Pildi allkiri võiks olla: Haiguse vastu võideldes.

terviseaktsiad pöördusid tõusule

Ilm tundub nii ilus kevadine, aga mina konutan toas ja mõtlen, kas minna tööle või mitte. Tänaseks on tervis paremaks läinud. Köha ja nohu on alles, aga temperatuur on langenud 37ni. Ja enesetunne on ka parem. Isegi selline poolhaige olek tundub eelnevate päevade kõrval fantastiline. Kui nii edasi läheb, siis olen ilmselt paari päeva pärast valmis inimkonnaga liituma.

Eilsest Laululahingust ka. Ma üldiselt väga ei jälginud sel aastal, aga eilse finaali vaatasin kohusetundlikult otsast lõpuni ära. Elavalt tuli meelde eelmise aasta kooriponnistus. Kui nüüd lõpuni aus olla, siis mõtlen siiani, et showkooris osalemine oli viga. Ma väga naudin kvaliteetset meelelahutust. Väga. Aga selle üks raudreegleid on, et mis iganes tasemel ei maksta lõivu kollase ajakirjanduse reeglitele. Ehk jamaks muutub asi siis, kui oluliseks saab see, et sisu pole enam oluline, tuntus müüb. Paraku on see meie nn kvaliteetväljaannete (mis iganes kandjal) probleem. Säilitatakse kvaliteetne ilme, aga kuskil libastutakse. Sisse lipsavad mitte asjatundjad aga staarid. Inimesed, kes on küll tuntud, aga ilmselgelt asjasse puutuvas valdkonnas asjatundmatud. Olgu. Laululahingust. Tore oli. Kui koore järjestada, siis kõige rohkem torkas silma ikka see WAF koor, nende järel asja kinni pannud Tõrva laulupiigad ja auväärsele kolmandale kohale jäi inimeste poolest küll tore ja vahva aga koorina naljakalt küündimatu kultuuripealinna kamp. Loodan, et saade järgmisel hooajal ikka tuleb ja osad tegijad loobuvad. Ühe ja sama idee loksutamine muutuks kolmandal katsel juba tüütuks. Lähemalt ei seleta.

kevadet

masu & tesu

Räägitakse, et majanduskriis, nagu iga kriis, toob välja meie tugevad ja ka nõrgad küljed. Nende hulgas ka tarkuse või rumaluse. Loen siin, et taksojuhid kavatsevad kehtestada lisatasu kohvrile ja inimeste arvule. Kiirlaenufirmad plaanivad peale intressile piiri panemist kehtestada alternatiivsed maksustamisviisid. Olgu, kui laenufirmad toetuvad rumalate hädaliste olukorrale, siis taksofirmade puhul on näha selget paindumatust. Lihtsalt ei tunnistata kõige lihtsamat turumajanduse reeglit, kui teid on liiga palju, siis peab teid vähem saama. Mina isiklikult hakkan küll taoliste reeglite kehtestamisel taksoteenust vaid hädavajadusel kasutama. Muidugi on igasugune kohvritasu taksistide helesinine unistus, sest luba selleks nad ilmselt ei saa ja linnavalitsuse vastav ametkond on seda väga selgelt ka põhjendanud. Mis puutub kiirlaenufirmadesse, siis ilmselt ei aita nende vastu midagi muud, kui tihedamaks kirjutatud seadused. Paraku on meie juhterakond igasuguse riigipoolse turu reguleerimise vastu, mis siis, et antud juhul oleks tegu omaenda kodanike kaitsmisega majanduse musta poole - hundiseaduste eest. Nii palju masust.

Nii tahaks välja, õue, muru peale, päikese alla. Aga ei saa kuidagi. Ma tean, et veel ühte masendavat sissekannet poleks vaja, aga tervis ei lähe kuidagi paremaks. Nagu ühe koha peal. Eile õhtul oli ikka selline tunne, et nüüd panen pillid kotti. Viimati tundsin nii lapsepõlves. Tekkis tunne, et ma ei kontrolli enam olukorda. Teadsin küll, et rabelen sellest välja, aga see kõik oli ainult usu, mitte enesetunde tasandil. Kuidagi jäin magama siiski. Hommikul ärkasin kell 6 üles. Masendav. Mida ma nii vara tegema hakkan? Jälle köhima, nuuskama ja toas ringi võbelema. Üritasin siis peale nuuskamis- ja köhaseeriat uuesti uinuda. Õnnestus. Kell 10 tegin uuesti silmad lahti. Jälle väike nuusk, köhh ja võbin. Lõppeks suutsin kella poole kaheteistkümneni magada. Kui ärkasin, oli enesetunne võrreldes eilsega kordi parem. Temperatuur oli peaaegu olematu - 37,2. Ainult vähene köha ja ninagi polnud nii umbes. Lootsin juba, et täna murran haiguse turja ning viskan ta tänavale. Lootus on lollide lohutus. Juba tunni möödudes keeras asi jälle halvemuse poole. Temperatuur 37,7. Nohu nagu kõige külmavõetumal nohikul ning köha nagu trash- või deathmetali lauljal peale 3 tunnist kontserti. Söögiisu on täielik null. Joon ainult teed. Eile proovisin suppi süüa, aga üle poole taldrikuku ei suutnud sisse suruda. Sellest väsisin ka nii ära, et lõõtsutasin veel paarkümmend minutit diivanil. MASENDAV!!! Kes suudaks mind aidata? Sest ausalt, kui homme ka veel sama jama jätkub, siis on tulev töönädal ohus. Kuid nii palju olen endale lubanud, ja andku kollegid mulle andeks, haigena ma seekord jalga tööle ei tõsta. Kõik.

borš

Kasutasin ükspäev ametist tulenevaid eeliseid ja sebisin endale ühe vahva raamatu. Selle:

Väga sümpaatne raamat, kus Eestis elavad vene rahvusest inimesed ühe retsepti on andnud ning lisaks sellele on seal nende kohta väike tutvustav jutt. Mis aga eriti sümpaatne, et ei ole valitud ainult kuulsaid inimesi, nn A-kategooria staare (oi kuidas ma seda väljendit vihkan), vaid ka avalikkuses tundmatuid persoone. Lahe. Müts maha raamatu autori Viktoria Ladõnskaja ees. Igatahes tõotab tulla põnev avastamisretk vene köögi radadel. Esimene roog, mida teen on raudselt borš. Retsept Terevisiooni superkokk Roman Zaštšerinskilt.


Kuigi raamat on pühendusega ja puha, pean paraku tunnistama, et selle sebis autori käest sinna mu sõber Tomm. Siin tänud talle.

Приятного аппетита!

terviseraport

Asjad on kehvad. Juba kolmandat päeva on tõbi kallal. Sümptomid nagu ikka - nohu, köha ja palavik. Paremaks pole läinud. Ainult köha on piinavamaks läinud, nüüd on kurk valus. Kuigi olen kenasti nelja seina vahel olnud ja puha. Täna hakkasin õnneks kergelt higistama. See tähendab, et organism võitleb haigusega. Oi kui tüdinud ma sellest kõigest juba olen. Kui ma pühapäevaks terveks ei saa, siis kannatab töötegemine ka juba. Mõnus nädalavahetus sai niigi juba jalaga tagumikku. Eks ma põen edasi. Tervenemise suunas loomulikult.