AMBITIOUS OUTSIDER

sügis

2011-09-23T15:52:00.003+03:00

Pika vaikimise järgi tegi see blogi suu lahti. nagu põhjamaa trollid, kes iga saja aasta tagant midagi mokaotsast poetavad. Ei saa öelda, et vahepeal midagi juhtunud poleks. On, ja palju. Aga ma pole tahtnud sellest kirjutada. Vähemalt avalikult. Ja ei tee seda ka edaspidi. Sotsiaalmeedia on ju nagu madu rinnal, et kui sa temaga valesti käitud, saad hiljem sutsata. Ja maohammustus teadagi võib lõppeda kurvasti. Ja mõnikord, kui ausalt öelda, olen ma mõelnud, et kellele seda blogi siin vaja on. Loeb seda umbes kaks inimest, kes ka nüüdse vaikimise järel selle koha ära on unustanud. ja mis põrutavat mul neile teatada ongi. Enamus klikke tuleb siia ju juhuslikest kohtadest. Nii on. Aga miks ma ikkagi praegu suu lahti tegin. Küllap sellepärast, et viimane kuu aega on olnud minu elus suhteliselt murranguline. Ma rõhutan MINU ELUS! Sest tegemist on olnud eneseanalüüsi perioodiga, kus ma enda jaoks olen palju palju asju selgeks mõelnud ja vastavalt sellele otsustanud käituda ja ka käitunud juba. On ju vana tõde, et maailm ei saa muutuda enne, kui sa iseendas muutusi ei alusta. Et kas ma olen otsustanud paremaks inimeseks hakata. Päris nii aastavahetuse meeleolusse ma ei lange. Ma lihtsalt tahan muutuda. Ütleme nii, et viimasel eluperioodil olen ma elanud liiga enesehävituslikku elu. Ma pole mõelnud tervisele ega mind ümbritsevatele inimestele. Ja nii jätkates oleks ma lõppude lõpuks iseenda käest peksa saanud. Kuid milline lollus on endale vastu hambaid anda. Milleks, kui seda nii kui nii teiste käest saada võib. Parem siis juba ennast iseenda käest säästa. Ma olen veendunud, et inimene on kogu elu muutustes. Paremuse või halvemuse suunas. Ja samavõrra on selge, et endale iseenda selgeks tegemine, ehk rahvakeeli peeglissevaatamine, tuleb ainult kasuks. Aga ainult siis, kui midagi ette võetakse. Mina olen otsustanud võtta. Iseenda pärast. Ja loodan, et mul jätkub selleks jõudu ning iseloomu. Peab jätkuma.

20 aastat tagasi

2011-08-20T21:03:00.002+03:00

On huvitav, et 20. augusti sündmuste aegu ma eriti ei pabistanud. Olin Raplas ja millegipärast oli selge, et see putš ei lähe läbi. Kuidagi narr tundus see ettevõtmine. Kõik oli juba lõhki kärisenud ja oli selge, et seda üliriiki keegi enam kokku ei lapi. Kuigi tagantjärele tarkus on täppisteadus, võin käsi südamel kinnitada, et täpselt nii ma mõtlesin ja tundsin. 21. august tuli mu isa Venemaalt tagasi. Ta töötas Siberis Pim'is, praeguse nimega Ljantoris. Eestlased ehitasid seal naftapuurijatele teid. Muide, ka mina olen kaks kuud seal töötanud, aga rohkem ei suutnud. Tahtsin kodus olla. Aga sellest teinekord. Ehk juba varsti. Isa tuli lennukiga. Mingeid takistusi lennul polnud. Sõitsime emaga 21. augusti hommikul Tallinnasse ja käisime teletorni juurest ka läbi. Seal oli nagu ikka. Mäsust jälgi polnud. Ainus asi, mida ma leidsin, oli putšistide ehk Riiklik Erakorralise Seisukorra Komitee käskkiri erakorralise seisukorra kehtestamise kohta kollakal a4 lehel. Tahtsin seda ajaloo nimel säilitada, aga kahjuks on see nüüdseks kaduma läinud. Seejärel sõitsime lennujaama isa ootama. Lennujaama ees vaatasin, kuidas vene väed Tartu maanteed mööda Eestist ära vurasid. See ongi visuaalselt kõige eredam mälestus tollest ajast. Isa jõudis kenasti kohale. Nii et mitte midagi erilist 20. aastat tagasi minu elus ei juhtunud.

deprekale kinga

2011-08-20T16:05:00.002+03:00

Terve suve on siin olnud vaikus. Kirjutada oleks olnud nii mõndagi, aga suvi on lihtsalt aeg, mil sotsiaalmeedia suveunne vajub. Aeg ajalt mõmiseb ja keerab külge, aga ikkagi magab. Muidu on soe aastaaeg olnud mitmekesine. Plaanitud festivalid - Rabarock, Schilling ja Positivus said minust osa ja vastupidi. Kahjuks oli esimene nimetatud festivalidest kõige nõrgem. Esinejate valik ei erutanud mind absoluutselt ja pigem oleks pidanud seal kulutatud raha kokku hoidma. Seda enam, et palgata puhkus lõi mu eelarvesse kirvega raksatades suure mõra. Haavade lakkumine kestab tagasihoidlike prognooside järgi enam vähem paar kuud. Aga pole hullu, saan hakkama. Üleüldse tundub, et ma pean oma pessimistlikuma poolega rohkem tegelema. Liiga palju on seda. Lisaks pean õppima endast asju välja laskma. Mu probleem on selles, et ma ei taha oma muresid jagada. Aga see on viga, sest iseendas marineerimine on koormav nii mulle kui teistele. Seda enam, kui on inimesi, kes tahavad aidata ja on nõus minuga neid jagama. Kuigi muutumislubadusi tehakse tavaliselt aastavahetusel, teen mina sügiselubaduse - aitab pessimismist ja murede korral urgupugemisest. Selle lubadusega lõpetangi praeguse lühikese sissekande.

ebaadekvaatsus sotsiaalmeedias

2011-05-21T18:08:00.005+03:00

Kuigi olen siia harva kirjutama hakanud, ei kavatse ma, vähemalt mitte ligemal ajal, siia postitamisi lõpetada.
Sotsiaalmeedia (facebook, twitter, blogid...) on üks huvitav koht. Hoolimata sellest, et paljud peavad seal toimuvat pealiskaudseks ja tegelikku elu mitte kajastavaks, on teatud hulgal alasti tõde sealgi. Kuna sinna postitamine on kerge, siis võib sinna hetkeemotsioonide ajel sattuda igasugust huvitavat materjali, mis inimese kohta rohkem räägib kui tuhat sõna. See viimane on küll kirjanduslik liialdus, aga vastab siiski tõele. Alasti tõde, mis sotsiaalmeediasse paisatakse on enamasti tingitud hetkelisest ebaadekvaatsest olekust nagu viha, raev, tüdimus, pettumus, joobes olek ning teist kolmandat veel. Sageli põimuvad mitmed neist. Purjus peaga näiteks väljendab inimene ennast palju avameelsemalt. Ma ei taha öelda, et ise poleks sellises olekus oma tundeid ja mõtteid internetiavarustesse paisanud. Tegijail juhtub. Ja kuigi enamasti inimesed sellest ebaadekvaatsest olekust väljudes oma kirjutatut häbenevad ning seda kustutama kiirustavad, jõuab teatud hulk inimesi seda ikkagi lugeda. Ja muidugi võib selliste sissekannete tagajärjeks olla solvumine või muu sarnane tunne. Sest distantsilt suhtlemine teatavasti sisaldab mõningaid puudujääke ja ohtralt väärtõlgendusvõimalusi. Kahjuks. Muidugi on minu praegune sissekanne tingitud ühest konkreetsest juhtumist, mida ma siinkohal avalikustama ei hakka, seda enam, et see on nüüdseks kõige kaduva teed läinud. Solvuma mind see ei pannud, küll aga tegi pisut nalja ja tõi väikese imestuse ka kaasa. Kuid see selleks. Lõpetuseks veel niipalju, et kuigi on pea võimatu luua täiuslikke filtreid selliste ebaadekvaatsete sissekannete takistamiseks, jäävad taolised kirjutised eksisteerima, kuni sotsiaalmeedia elab ja hingab. Sest hingeõhu anname talle ju meie - inimesed - lihast ja luust tunnetega ja nõrkustega olevused. Selge on see, et filter meis endis vahel ei toimi või mingil põhjusel nõrgeneb. Kuid siis tasub alati keerata mündi teine pool, et näha mis sinna pressitud on. Ja seal on mõistmise, pika meele ja andestamise kuju. Seda kõigile teile soovingi. Siis on maailm ka parem koht elamiseks. Ka sotsiaalmeedias.

remondimeeste horror

2011-04-28T14:59:00.002+03:00

Käisin oma autoga hoolduses. Tore. Tehti igasuguseid asju ja kõik oleks nagu bueno. Maksma ka müstiliselt palju ei pidanud. Aga kui autole järgi läksin, ladus remoditöökoja kontoris tellimusi vastu võttev ja üle andev tüüp mulle sõnad peale, et palju oleks veel vaja teha. Küsisin et mida. Ja siis ta tuli. Igasugused puksid, kinnitused, mõrad, loksumised jne. Hirmus hakkas. Ja kõige lõpuks jõudis ta selleni, et mul kukub kohe tähtaeg hammasrihm ära vahetada. Ja kui ma mõistlik olen, siis vahetan samaaegselt veel mingid asjad, mille nimetusi ma meeles ei suutnud pidada, ära, sest eraldi pole mõtet. Saaks kõik korraga tehtud ja töötundide arvult hoiaks kokku. Jutt justkui mõistlik. Ometi tõusis mul külm higi turja peale, kui hakkasin mõtlema selle summa peale, mis see kõik maksma läheb. Kas tõesti pole võimalik, et tüübid hooldusest räägiks ausalt nagu mees mehega, et vaata, see asi tõesti ei kannata ootamist, aga see asi vot kannatab 15 000 kilomeetrit sõitu välja vabalt. Et tooks välja, mida kohe, mida mingi aja pärast ja mida ajaliselt kaugemasse tulevikku libistada annaks. Ma saan aru, et see on äri, aga minusuguse autololli inimese jaoks on see hiina keel, mis nad räägivad. Või elavadki nad minusuguste pealt, nagu ma kahtlustan. Ütled lollile, et on vaja ära teha ja loll kuulab ning maksab. Ma lihtsalt olen autoteenindustega suhteliselt hellaks tehtud. Kui olin just suhteliselt vähe sõitnud auto soetanud, läksin esimeseks hoolduseks ametliku maaletooja juurde. Ja kui arve tuli suhteliselt tagasihoidliku töömahu juures ligi 10 000 krooni, pidin pepuli kukkuma. Ma ei hakka ütlema, kui mitu protsenti see minu kuupalgast on, aga õnneks oli just palgapäev olnud ja võlgu ma ei jäänud. Mis tähendas, et nende juurde võib minu poolest tee rohtu kasvada või lausa võsastuda. Järgmine mõte oli, et tegija number kahe juurde maksab minna, sest nende hind ja kvaliteet on sageli tunduvalt paremad. Ja olidki. Lisaks see, et kui ametlikus esinduses palusin spetsiaalselt mõned vead ära parandada, siis arvake ära, kas nad parandasid. Muhvigi. Aga tegid selliseid liigutusi, nagu aknapesuvedeliku vahetamine, mida ma palusin neil mitte teha, mõnuga ja soolase summa eest. Praeguses hoolduses sellist pulli pole olnud. Kõik on korralikult tehtud ja töötab. Ainult et nüüd siis see dilemma, et kas mu auto on tõesti kohe invaliidistuv isend või on see remondimeeste tüüpviga, nii asju esitleda. Mõtlemist on. Nael kummi teilegi.

ilus

2011-04-24T14:48:00.002+03:00

Häid ülestõusmispühi kõigile! Imeline päev, imeline ilm. Kas keegi usub Jeesuse ülestõusmisse või mitte, usk sellesse, et kõik on võimalik, headus võidab kurja ja elu surma, on igaühte meisse pisikese seemnena istutatud. Väljendugu see siis kuidas iganes. Ilusat kevadet.

et siis mussist natsa

2011-04-19T16:00:00.002+03:00

Et kõik ausalt ära rääkida, siis White Lies'i kontsert, mida ma suure õhinaga ootasin, valmistas mulle pettumuse. Kõik algas hästi. Esimeste lugude ajal oli kõik väga tore ja tunne tuli peale, et oi kui lahe ja tore. Kuskil kontserdi keskpaigas hakkas väike kahtluseuss närima. Kontserdi lõppedes oli tunne, et bänd on ju hea, teeb sellist muusikat, mis mulle meeldib, aga midagi väga olulist on nende loomingus puudu. Kuna mu muusikaalane haridus piirdub mõne aasta lastemuusikakooliga, siis seda, mis just puudu jäi, ma hetkel sõnadesse panna ei suuda. Kuid kerge pettumus oli see kontsert küll. Ja need polnud ainsad jamad. Olin sel päeval tööl ja saabusin, kui Junk Riot oli juba alustanud. Võtsin rõõmsalt õlle ja asutasin ennast nautima. Tegelikult ei jõudnudki asutada, sest kohe kui baaridaam mulle kesvamärjukese ulatas, helises mu taskus telefon ning kolleeg teatas, et välismaalt tulnud looga on teksti osas mingid jamad ning see oleks tõlketiitrite osas täieliku kaose eetris tekitanud. Asetasin õlle tagasi letile ja tormasin tööle tagasi. Likvideerisin kaose ja tormasin kontserdipaika tagasi. Ise täitsa närvis, et nüüd jään hiljaks ja üldse. Aga valged valed polnud veel alustanud ning nemad kuulasin ma otsast lõpuni kenasti ära. Mis mulje kontsert jättis, sellest olete juba lugenud selle sissekande esimeses pooles. Nii palju et, kui ma mõnda aega tagasi nentisin, et Cut Copy pole päris minu tassike teed, siis nüüd pean tunnistama, et White Lies saab minult veel vähem punkte. Cut Copy esinemine tekitas minus vähemalt häid emotsioone. Ja mälestus sellest on kuidagi parem. Sellised lood siis. Au revoir.

rahakott vajab akrediteeringuid

2011-04-06T17:49:00.005+03:00

Festivalide nimekiri paljuneb nagu usin küülikuema. Mis omakorda tähendab, et rahakott on hakanud ohkima ja virisema. Ja see omakorda tuletab mulle meelde, et seoses oma tööga on mul võimalik ju akrediteeringu peale mõelda. Ja ma mõtlen, sest kultuur nõuab ohvreid. Samas, kui on võimalik vältida ohvreid rahakotis, siis tuleb seda teha.
Ja nagu näha, on härra Morrisseyl ka tuuritamine plaanis. Esialgu on Ühendkuningriigi tähtajad paigas, aga loodetavasti jõuab Moz ka mandrile. Hoian pöidlaid.

Lõpetuseks: ootan tõelist kevadet!

lehkav isamaa

2011-04-03T17:05:00.004+03:00

Lõpuks ometi on õhus kevadet. Andis teist alles oodata. Muidugi aknast välja vaadates on tänav koledust täis. See mustus, mis sulavate lumehangede peal laiutab, on päris inetu vaatepilt. Ja muidugi see muu saast, mis välja sulab. Aga sellest hoolimata on tore teada, et varsti ei pea paksu jope ja mütsiga väljas tuiama. Ja linnud hakkavad laulma (röökima). Ja õhk täitub kevade aroomidega. Mõnus. Ei jõua ära oodata.

Elust ka.
Käisin siis ühel ainsal Tallinn Music Week'i kontserdil ka. Sel aastal läks kuidagi nii, et rohkem ei jõudnud. Ei hakanud akrediteeringut ka sebima. Õnneks sain pileti poole odavamalt. 10 euro asemel läks see lõbu maksma 5 euroopa raha. Feissaris kolleeg pani seina peale müügikuulutuse ja loomulikult krabasin ära. Elagu internet. Aga käisin siis laupäeval, 26. märtsil Von Krahlis. Põhiliselt Ismo Alanko pärast. Naljakas oli see, et tüüp tegi peaaegu täiesti ingliskeelse etteaste. Tõe huvides peab mainima, et see keel ei sobi talle. Soome keeles kõlab hoopis paremini. Aga eks ta tegi seda nende agentide ja asjapulkade pärast, kes seal delegaatidena uusi andeid otsisid. Ewert and The Two Dragons'i vaatasin ka ära. Tüübid mängisid oma uue plaadi lugusid. Ütleme nii, et nad üllatasid mind. Positiivses mõttes loomulikult. Nende esimene plaat on pehmelt öeldes igav. Uus tõotab aga tulla parem. Ootan pikisilmi. Siis vaatasin Iirist ka kolme loo jagu, aga kuna rahvast oli liiga palju ja elamiseks enam õhku ei jätkunud, lasin jalga. Iirise kohta pean ütlema, et mingi eriline lemmik ta mul ei ole. Esiteks on teda kuulates kogu aeg tunne, et ta kaverdab kedagi. Kõik lood on kuidagi nagu kuskil enne olnud. Aga võib-olla ma teen talle liiga sellega. Ja teiseks mulle lihtsalt ei meeldi ta hääl. Selline "suur tüdruk teeb beebihäält". Lisaks ei viitsi ma peale Kate Bushi, Björki ja mööndustega ka Kerli Kõivu samat tüüpi häälitsemist kuulata. Aga nagu ma ütlesin juba, see et ta mulle ei meeldi, ei tähenda, et temas midagi poleks. Paljudele ta meeldib ja see on tore. Niisiis, TMW oli minu jaoks lühike aga tore. Nüüd siis 14. aprill SEKSOUND GOES FOLK ATTACK ehk Mari Kalkun, Alasdair Roberts ja Imandra Lake Von Krahlis. Ning 17. aprillil White Lies Rock Cafes. Neid ootan suurema põnevusega kui Cut Copyt. Aga sellest olen ma juba kirjutanud.
Ongi praeguseks kõik.

vabaks

2011-04-01T00:30:00.002+03:00

Kõige hullem on see, et mitte midagi ei tea. Teadmatus on alati kõige jubedam. Minu jaoks on kõige hirmsam see, et võimalus pantvange edasi müüa on vägagi tõenäoline. Või kõige selle juures õnneks see, et enam ei ole. Ootame.

kõigile pimedatele apple fännidele :)

2011-03-28T03:26:00.000+03:00

võitlen

2011-03-25T20:33:00.004+02:00

Lühidalt öeldes pole ma vist lapsepõlvest saati nii haige olnud kui nüüd. Teisipäeva õhtul sisenesin poodi ja tundsin, et midagi on halvasti. Nagu oleks üle mingi musta joone astunud. Käisin poes ära, jõudesin koju ja vajusin diivanile. Järgnes 36 tundi tõelist piina. Temperatuur oli pidevalt 40 ringis. Ma ei saanud aru, kas ma olen ärkvel või mitte. Neil üksikutel hetkedel, kui suutsin tegelikkust aduda, ahmisin vett sisse ja võtsin palavikuvastast ravimit. Ja loomulikult vahetasin higiseid särke/pükse. Täiesti hull oli. Hämarolek on selle nimi vist. Neljapäeva hommikuks taandus temperatuur umbes 37,5 peale. Juba see oli õnnis tunne. Oleks nagu teadvusele tulnud. Veel päevake vaevlemist ja neljapäeva õhtuks oli temperatuur laskunud normaalsetesse piiridesse. Kuigi nõrkus oli ikka peal. Alles täna õhtul tundsin ennast inimesena. Jah, see haiguspuhang oli nagu orkaan. Surus nii maadligi, et maa ja taevas sulasid kokku. Või siis põrgu ja taevas. Katsumus, mida ei tahaks kunagi enam kogeda, aga ei sooviks ka teistele. Olge terved.

Cut Copyst ka lühidalt. Laskmata ennast mõjutada teiste arvamusest ja soovimata neid ka maha teha, ütlen, et kontsert oli minu jaoks harju keskmine. See bänd pole lihtsalt minu tassike teed. Üks kolmandik lugusid oli mõtetu tantsukas. Teine kolmandik oli žanris "käib kah, üsna huvitav". Ja ülejäänud kolmandik jällegi " oleks ometigi sel bändil kõik lood sellised". Lühike ja lööv arvustus. Ja pange tähele, mitte karvustus. Ei bändi ega ka teistpidi arvajate pihta. Lihtsalt nagu ütlevad tunnustamata klassikud, minu maitse on veidike rahulikum ja kui veelgi täpsemalt öelda, melanhoolsem ning depressiivsem.

armastusega

2011-03-19T22:41:00.000+02:00

frikategu

2011-03-16T16:25:00.011+02:00

Kuna ma olen kööginarkar*, siis tuli eile kihu teha frikadellisuppi. Üldse tegin elus esimest korda frikadelle. Lihapalle olen erinevates variantides teinud muidu küll. Retsept oli lihtne. Veisehakkliha (segu- ja sea hakkliha ma ei kasuta, sest seal on rasva sisaldus liiga suur)
riivsai
muna
sool
pipar
peeneks hakitud sibul.

Paned hakkliha kaussi, lisad muna, soola ja pipra. Lased riivsaial natuke vees liguneda. PS. Ära riivsaia peale liiga palju vett uha, parasjagu nii palju, et oleks kaetud ja paisuks. Kui riivsai on mingi minutit viis seisnud, lisa hakklihale. Seejärel mulju oma käpakestega kogu asi segamini. Kohe mõnuga, et muutuks tainaks. Kui see tehtud, vooli pallikesed valmis. Suurus on igaühe enda teha. Voolida on lihtsam, kui sa käed vee all märjaks teed.

Supitegu on lihtsamast lihtsam. Võid kasutada igasugu juurikaid. Mina peenestasin porgandi, lillkapsa, kartuli, porru, varsselleri ja panin potti mulksuma. Soovitav on porgand enne nii viis minutit pannil hautada. Aga porknad lähevad esimesena potti, sest nende keemisvajadus on suurem. Ja siis panedki loogika järgi kõik potti. Ära unusta loorberit, soola ja pipart. Kõige lõpus paned frikadellid. Sõltuvalt suurusest lased siis neid keeda. Kuna mina tegin minifrikadelle, siis läks aega vähe. Tulemuseks on klassikaline lapsepõlve maitsega frikadellisupp. Loomulikult saab supi ja ka frikadellide maitset igatpidi tuunida, aga see on juba teise postituse teema.

*kööginarkar - kui pikemat aega köögis süüa teha ja katsetada ei saa, siis tuleb rahutus peale ja algavad võõrutusnähud. Narkootikumidest vabanemiseks on ainult kaks teed - Jumal ja surm. Narkar jääb alati narkariks. Mina kööginarkariks.

Pilta ka:

kaamosest maailmakorra muutumiseni

2011-03-13T16:42:00.011+02:00

See õige kevad ei taha ega taha tulla. Ilmateade lubab, et teisipäeval läheb jälle külmemaks. Ausalt öeldes olen ma talvest juba väsinud. Päevad lähevad küll valgemaks, aga temperatuur on liiga madal ja seda musta ning koledat lund on igal pool. Muidugi on tore, et me elame kohas, kus pole maavärinaid, hiidlaineid, ohjeldamatult mürkmadusid, veepuudust, lumelaviine, metsikuid kiskjaid ning muud elusat ja elutut, mille vastu inimene vahel kaitsetu on. Isegi Padaoru lumevangla oli tegelikult ju naljamäng selle kõrval, mida mujal maailmas inimesed kogema peavad. Meie looduse stiihia on üheksa kuud kehva suusailma. Ei peaks nagu virisema, aga samas virisemata ka ei saa. Ilmadepressioon kipub kallale kui kaamoslik aeg pikalt ja pidevalt kestab. Ja ma pean endale tunnistama, et olen läbi ja lõhki suveinimene. Mitte, et ma Eestist kusagile ära kolida tahaks. Mulle meeldib see maa. Väga meeldib. Ja inimesed ka meeldivad. Ainult see ilm, vot see pole kõige meeldivam. Kõik muu on talutav. Ühiskonnale ja inimestele võib ju ette heita, mida iganes, et me oleme konnatiik, kitsarinnalised jne, aga tegelik tõde on selles, et me alles areneme. Meil pole muude maade aastatepikkust kogemust globaalse maailmaga kaasneva multikultuurse ühiskonna suhtes. Ehk siis, me alles suhestume. Küll kõik paika loksub. Liiatigi on maailm ise nii kiires muutumises, et varsti oleme nii ehk naa silmitsi samasuguste uute tekkinud probleemidega kui ülejäänud Euroopa. Ja see aeg ei ole kaugel. Kas maailm just polariseeruma hakkab, aga seni suhteliselt rahulikult sekulaarset maailmavaadet evinud Euroopa seisab varsti religioossete dilemmade ees. Et kas inimlikele väärtustele rõhuva maailmanägemusega on võimalik seista vastu idast tuleva religioosse maailmavaatega. Lihtsalt need mõlemad maailmavaated ei saa teineteist kõnetada ega dialoogi astuda, kuna tegemist on sootuks erinevaid väärtushinnanguid rõhutavate asjadega. Füüsika pole religiooni kunagi kõigutada suutnud ega vastupidi. Mingi dialoog on nende vahel olemas, aga tänaseks tunnistavad mõlemad, et need maailmad on lahus. Või vähemalt ei suuda me oma teadmiste tasemel veel neid ühildada ega ka vastandada. Ja kas seda on vajagi. Tulles tagasi muutuva maailma juurde, siis moslemile ei räägi inimõigused ega humaansus mitte kui midagi. Sest tema väärtushinnangute hierarhia seisab teistel alustõdedel nagu Jumal ja pühakiri. Seda protsessi, mis meid tulevikus ootab, on põnev jälgida, kuid natuke hirmutav ka. Õnneks jõuab kõik see meile ajalise nihkega, mistõttu on meil õnn olla lühikest aega kõrvaltvaataja rollis. Kas me rindejooneks oleva vana Euroopa vigadest õppida suudame, on iseasi. Ja kas me saamegi. Aeg näitab. Seni on meil kehv suusailm ja kaamos. Ja kas gloobust silmade kõrgusele tõstes ongi üldse vaja nende üle viriseda. Kevadet!

reedene raport

2011-03-12T17:45:00.011+02:00

Hoolimata mind reedesel päeval tabanud väsimusest, käisin eile ikkagi tilgakese väljas. Mingid noorbändid mängisid Von Krahlis ja seda üritust siis väisasingi. Pean kohe ausalt tunnistama, et kuulasin ära ainult 1,5 bändi. Esimene bänd oli Elephants. Või vähemalt oli ta minu jaoks esimene. Äkki keegi jõudis juba ära esineda. Jah, meelde tuli, mingi bandžomees oligi enne esinenud, aga suht kehvapoolne oli olnud. Aga Elephants oli täitsa kobe asi. Selline 70ndate Hendrixi mõjutustega. Järgmine kooslus kandis nime Highmachine. Tegemist oli mingi arusaamatu hevibändiga, kelle musa lihtsalt tüütas nii palju, et lahkusime. Peale mida maandusime uues kohas nimega Kapp, mis asub seal, kus varem Lounge 8. Koha tutvustus kõleb nii: Kapp on loodud gay’dele ja nende sõpradele, ning kõigile teistele toredatele inimestele olenemata nende seksuaalsest orientatsioonist. Tegelikult on koht ikka seesama Lounge 8, lihtsalt mõningate mugandustega. Kõige suurem erinevus oligi see, et ettekandjad poisid olid paljaste ülakehadega. Küllap siis selleks, et rõhutada koha külastajate orientatsiooni. Või vähemalt nende, keda sinna enim oodatakse. Vist. Paraku minust selle koha püsikundet ei saa. Igav ja ülespuhutud. Järjekordne koht, mis wannabe'sid sinna saba liputama ja ennast näitama toob. Aga noh, eks igal kohal ole oma koht päikese all. Kaua me seal aega ei veetnud. Kõigest ühe õlle jagu. Seejärel läksime laiali. Takso sain suht kergesti reede õhtu kohta ja siis sutsti koju. Selline reede õhtu oligi. Mitte midagi erilist kas õnneks või õnnetuseks. Täna olen kuulekalt tööl ja nokitsen siinsete toimetuste kallal. Tuleb välja küll.

Üks asi veel. Seoses Krahliga tuli meelde. Olin lähiminevikus tunnistajaks ühele imelikule situatsioonile. Rahva hulgas oli kaks inimest, kes kunagi teineteisega hästi läbi said. Nüüd vist enam mitte, sest kui üks neist kuskilt endaga koos olnud seltskonna juurde naases, osutas üks seal olevaist inimestest sellele vanale tuttavale ja ütles, "Näe, **************** on ka siin". Mille peale esimene vastas suhteliselt põlglikult, "Kes see veel on." Kuigi ütleja oli silmnähtavas joobes, on kahju mõlemast. Loodetavasti saavad nad tulevikus sõbralikumalt läbi. Või siis mitte. C'est la vie :)

Lõpetuseks. Ootan millegipärast suhteliselt kannatamatult esmaspäeva, et Cut Copy kontserdile minna. Kuigi enamuse jaoks on see väga halb päev sellise ürituse jaoks, on minul vastupidi. Minu vabad päevad töölt on esmaspäev ja teisipäev. Selline on minu c'est la vie. Lisaks tean, et mitmed tuttavad on kohal. Ja head lambad mahuvad kenasti ühe katuse alla ära. Sest bänd on ju hea.

algeline konn

2011-03-11T17:29:00.003+02:00

Täna on nii kudenud olemine nagu oleks kogu maailma kevadväsimus mu turjale vajunud. Tahaks magada ja puhata, aga samas tahaks nagu mängida ka. Meeldivaid inimesi ja melu. Nagu eesel kahe heinakuhja vahel. Tegelikult lihtne. Vaim on valmis aga ihu nõder. Ja kui tõele au anda, siis pole pikka aega enam korralikult seltskonnas käinud. Äkki on see ligihiiliv üksindus, mille eest poeedid ja kirjanikud aegajalt hoiatavad. Nii et pole ma nii seltskondlik inimene midagi, nagu arvatakse. Üks närb suhtleja olen. Muidugi võib tänase meeleolu kanda eilse õhtu arvele. Käisin ehh, uhhuduuri tüüpide kojujõudmisüritusel. Enda kaitseks võin öelda, et manustasin ainult mõne üksiku õlle, mistõttu kesvamärjuke mu nõtrusehetkedes süüdi pole. Kui siis see, et magama sain nii kell 2.30 öösel ja jalule 9.30 hommikul. Tegelikult ärkasin kell 9. Und oli seega alla 7 tunni. Minu, vana unekoti jaoks on seda vähe. Mis tähendab seda, et süüdlane on leitud - vähene uni. Vitsa ja valu talle. Eks proovin tulevikus rohkem magada. Ehk näen kenam välja ka, iga lisaminut tähendab ju iluund, kui naisteajakirju uskuda. Ja kes meist ilus siis ei tahaks olla. Pidi elus kergemini läbi saama. Niisiis moraal - rohkem und.

põrnikad juba liigutavad lume all

2011-03-09T16:44:00.000+02:00

tiu-tiu

2011-03-09T15:52:00.007+02:00

Lõpuks olmeti näitab kevad oma kõrvu. Ja seoses sellega on mul hakanud rahutus hinge tekkima. Vereringe võtab tuure sisse ja kõhus muutub õõnsaks. Lisaks on mingi ärevus peal ja ei saagi aru, kas hea või halb. Nagu midagi uut oleks tulemas, aga uus teeb alati ärevaks, sest uus toob muutusi ja muutused teadagi on alati tundmatu maa. Ei tea ju, kas lõppeks toob see head või halba. Kas see on õige või vale. Ja kui see veel mingeid otsuseid endaga kaasa toob, mis elu-olu muudavad, seda enam peame me ju sellest võrsunud viljadega elama. Ja kas need on mõrud või magusad, selgitab aeg. Ja ma isegi ei tea, kas teised ka samamoodi tunnevad. Mingites asjades oleks hädasti restarti vaja ja kevadeti võimendub see tundmus eriti. Aga teadagi, ugri talveuni sai otsa ja lillevõrsed pistavad pea lumevaiba alt välja. Mõnus aga hirmutav samas. Aga...
(Ehk) See aasta tuleb kevad teisiti,
Tiu-tiu! Ja teisiti, see aasta teisiti,
Ja kevad teisiti ja tuleb teisiti,
Tiu-tiu! Ja teisiti ja hoopis teisiti.

Kevadet!

PS. Kõik eelpool kirjutatud mõtted ei kuulu selgitamisele. Ja see kehtib eranditult kõigi kohta.

Twin Shadow - Castles In The Snow

2011-03-06T03:08:00.000+02:00

põhiliselt helidest

2011-03-06T02:37:00.005+02:00

Nädal puhkust on olnud mõnus. Kuna sel pühapäeval on valimised, siis minu toodang sel nädalal eetrisse ei mahu. Loogiline ka. Nii see puhkus tuli ja ausalt öeldes pole ma midagi väga mõistlikku selle aja jooksul teinud. Aga kas peabki. Vahel on mõnus niisama olla.

Reedel väisasin siis Mirabilia ja Dallase kontserdid ära. Head olid. Krahl oli rahvast täis, aga sellegipoolest oli tore. Tegelikult oligi selline lühike olemine. Selles mõttes, et tellisin vajalikul ajal takso, sõitsin Krahli, vaatasin bändid ära ja siis koju tagasi. Lihtne põhjus, kui üksi kuskile minna, siis nagu ei viitsi tiksuda pikalt omaette. Kuigi tuttavaid nägin seal hulgi, ei haakinud ennast kellegi juurde. Vist polnud sellist tuju või siis... ah ei teagi. Nii läks lihtsalt. Eks ma veedan oma aega Dallase duubelplaadi kuulamisega. Minul on see CD formaadis välja antud Dallase "Raj Kapoor" ja "Sleeper's Entertainer" olemas. Soovitan. Soovitan soojalt.

Suvi tõotab muusikaliselt kena tulla. Editors Positivuse peaesinejana on NII hea uudis, nii müts maha korraldajate ees. Rabarocki puhul ootaks ka rohkem neid nimesid, kes mulle ikka päriselt ka meeldivad. Festivalil käimine festivali pärast ei ole just mu üks lemmiktegevusi. Aga ootame, loodame. Plink Plonk ja Scilling on niigi ilusa muusika festivalid, mille bändidevalik nii ehk naa mulle kõrvamööda. Ja lõppude lõpuks, Cut Copy on juba kaheksa päeva pärast. Siis märtsi lõpus Tallinn Music Week. Aprilli keskel aga rõõmustab mu kuulmisorganeid White Lies. Pole paha.

Lõpetuseks veel, et pole eriti viimasel ajal plaadipoes käinud, aga reedel sattusin Viru keskusesse ja sattus näppu Twin Shadow "Forget". Hea hind oli ja hea muusika ka. Peakski reastama paar lemmikut, kelle plaat veel soetada, sest ühest toimetusest teise kolides, kinkisid mahajääjad mulle Laseringi kinkekaardi umbes kahe-kolme (sõltub hinnast eksole) väärtuses.

Sellised lood siis.

Dallas - Kirjade Kuningas. 2002

2011-03-04T09:54:00.000+02:00

muss muss musi

2011-03-04T09:51:00.003+02:00

No ei saa ütlemata jätta, et mul on nii lõpmata hea meel, et Dallas kontserdi annab. Täna (4. märts) Von Krahlis siis näeme, kes näha tahab või sedasugusest muusikast peab.

Muust muusikast hiljem. Nt Editors, kes Positivusel mulle tiivad annab.

toit toit toit

2011-02-26T17:33:00.004+02:00

Väikesed soovitused.
Käisin Eesti vabariigi sünnipäeval restoranis Rucola. Toit ja õhustik viis pluss. Ainsaks miinuseks ehk see, et tellides lambaliharulli rosmariini ja mozzarellaga, palusin seda medium küpsetusastmes, aga kokal oli kell vist vale ja liha jäi tiba kauemaks pannile. Aga ikkagi oli superhea. Ja muidugi muusika. Ma tahaks sellele inimesele, kes seal pleilisti koostas, pika-pika pai teha. Nii hea oli.
Eile käisin mitte vabariigi, aga sugulase sünnipäeval, mis toimus Foodstudios. Väga äge oli. Indrek Kivisalu tegi lihakoolituse ja pärast tegime koos süüa. Väga mõnus oli. Sain miljon uut ideed ja nippi. Kui nutsu on, siis selline sünnipäevaidee on super.
Täna on töö töö töö.

Radiohead - Lotus Flower

2011-02-23T16:46:00.000+02:00

lugu

2011-02-23T16:39:00.004+02:00

Veider nädal on olnud. Palju kurbust, viha, mõistmatust, aga ka rõõmu ja asjade sujumist. Eks ikka Haapsalu tragöödia, poliitikute käitumise ja töö pärast. Homme vabariigi sünnipäev. Ja see on tore.

Axis of Awesome - 4 Four Chord Song (with song titles)

2011-02-19T17:54:00.000+02:00

1 lause

2011-02-19T17:53:00.001+02:00

Mu töö meeldib mulle. Punkt.

tee külm rahaks

2011-02-18T18:09:00.007+02:00

Ma ei kadesta inimesi, kes peavad praegu värskes õhus tööd tegema. Käisin täna oma saate võtetel ja osa neist toimus väljas. Ma pidin kringliks külmuma. Ilmselgelt oli vale riietus valitud. Tuiskasin vahepeal koju, et oma jalatsikirstust karvase sisuga saapad ja kindad üles otsida. Kohe teine tera oli. Tuleb tõde tunnistada, et ma lihtsalt venitan sügist oma riietusega endas edasi, aga vahel jõuab tegelikkus siiski ka minuni. Ja praegune pakane tegi seda vägagi otse ja omadega. Ilmselt tuleb ostlemisreis ette võtta, et garderoob eskimo riietusharjumustega kohanduks. Ja see on vajalik. Rääkisin täna akadeemiku ja mereteadlasega, kes ütles, et külmad talved ja soojad suved ei kao kuskile. Meie madal- ja kõrgrõhkkondades on rohkem energiat ja nad ei lase ennast kõrvalasuvates rõhkkondadest morjendada. Seega, suusaärisse ja talveriiete müüki tasub investeerida. Ning muidugi võiks linna peal olla mehitamata klaasist soojenduskabiinid, kuhu sissepääs on sentide eest ja metallist raha eest saaksid inimesed automaadist eest kuuma jooki juua ja konte sulatada. Tee pakane rahaks.

reede tuleb mühinal

2011-02-18T11:47:00.003+02:00

Käes on reede. Hurraa. Hoolimata sellest, et minu jaoks on nädalavahetus esmaspäeval ja teisipäeval. Järgmisel nädalal küll langeb teisipäev ära, sest vabariigi aastapäeval ehk kolmapäeval tööd teha ei saa ja tuleb teisipäeval ennast juba tööle veeretada. Muidugi on natuke nadi, et ilm nii jubedalt külm on. Mis omakorda tähendab, et kui linna peale ka laiama minna, siis tuleb ühes urus püsida, mitte kohtade vahel seigelda, sest juba mõneminutiline väljasviibimine jäätab püksid ära ja on tunne, et jalas on jääst kuluvad/viigipüksid/velvetid/jne. Aga noh, mis ma muretsen, mul pole nii kui nii täna õhtuks plaane tehtud. Põhimõtteliselt võin täna õhtul kaminasse tule teha, Morrissey möirgama panna ja peeglisse passida. Sest enamasti saan ma iseendaga hästi läbi. Aga võib ka ennast mõne sõbra juurde külla smugeldada. Seda kirjutades mõtlen, et on alles mured. Õhtumaa mugavustega harjunud inimene, kellel on kõht täis, raha ka natuke taskus, võimalusi seda kulutada mitmeid, katus peakohal jne. Sellised me oleme. Maadleme on tühiste probleemidega ning tegelikud probleemid jäävad meist kaugele. Kui ärksalt ringi vaadata, siis tundubki, et enamus meid ümbritsevaid probleeme on täielik pseudo. Ja ega ma ise parem pole, tegelen pseudoga nii mis jaksan. Ainult et ise ei pane seda tähele. Kui ikka reede õhtu ajaveetmisvõimalused päeva tähtsamaks probleemiks muutuvad, siis juhhei, elagu mugava elu triumf. Samas, miks ei võiks see päeva probleem nr 1 olla. Oleks talumatult rumal päevast päeva maadelda kolmanda maailma rahvastikukasvust ning klimatoloogilistest nihetest tekkinud toidupuuduse üle. Või muretseda perevägivalla pärast. Ka näljahädas riikides on puhkepäevad ja omad lõbustused. Ja see on normaalne. Ootan õhtut.

segane pomin

2011-02-17T17:59:00.002+02:00

Ma olen proovinud ennast talve üle kurtmisest sel aastal tagasi hoida, aga enam ei pea vastu. Liiga külm on. Liiga palju lund on. Liiga pikk on see aastaaeg. Tõesti aitab juba. Ma pole ikka talveinimene ja mida siin muud mu jutu peale järeldada olekski.

Siis tahaks kurta valimiskampaania üle. No ei ole ikka nii, et poliitikud valimisdebattides eeldavad, et rahvas on loll. Kui ikka lubadused lauslollusteni ja -populismini on jõudnud, võtab hamba irevile küll. Näiteks kodanikupalk. Mis asi see siis nüüd on. Idiootsus ruudus. Samuti maksumaksja raha kasutamine valimispropagandaks ja valimisseadusest möödahiilimine ehk trikitamine. Ja iga kord saavad kõige suuremad populistid kõige rohkem hääli. Inimesed ei mõtle, et riigi valitsemine ei ole meelelahutus. Jah, seoses sellega tahaks pritsida tõrva valimisnimekirjade suunas. Mu ema elab kesk-eestis ja tal oma kindlat maailmavaadet pole. Lihtsalt ei orienteeru poliitikas absoluutselt. Ta küsis, kelle poolt võiks hääletada. Ma ütlesin, et minu maailmavaade on selline ja selline ning erakondadest eelistan ma toda, eks ise tead, keda valid. Muidugi on see nö pehme mõjutamine, aga see selleks. Vaatasin tema ringkonnas oma lemmikerakonna nimekirja ja seal polnud MITTE ÜHTEGI, kellele ma tahaks, et ta hääle annaks. Jabur. Meelelahutus- ja muud tegelased, keda ma lihtsalt ei usalda. Kurb. Ärge nüüd arvake, et ma ütlen, et valitsus on lill ja kõiges süüdi ja üldse. Ei, absoluutselt ei. Iga valitsus igal maal teeb rumalusi. Igal maal tehakse enne valimisi lollusi ja lollitatakse, aga nii tahaks, et meil seda kõike poleks. Ja kui nüüd valimiskurtmistele joon alla tõmmata, siis tahaks öelda, et mul on piinlik kui ma kuulen kedagi kurtmas, et ta häbeneb meie riiki, meie rahvast ja kõige seda mis siin on. See on nii jabur ja rumal. Pigem näitab see, et inimene ongi omaenese konnatiiki ära uppunud ja ei näe, et igal pool mujal on täpselt samad jamad. Läänepoolsemas Euroopas osatakse oma sallimatust ja rumalust lihtsalt paremini varjata. Lihtne näide on siin Rootsi. ma olen rääkinud inimestega, kes on aastaid Rootsis elanud ja elavad siiamaani. nende väide on, et Rootsi on üks sallimatumaid riike Euroopas. Ja seda sõna otseses mõttes. Avalikult ei halvusta mitte keegi kasvõi surma ähvardusel teist rahvusgruppi, usku, orientatsiooni vms. Aga kodus viinapitsi taga, kui keelepaelad lahti pääsevad, on seal elavad eestlased esimese hooga šokis kui räiget sallimatust ja kui suures hulgas seal kohtab. Õnneks inimeste peades esialgu ja ilmselt kultuuriliste eripärade tõttu see nii jääbki. Ma ei halvusta rootslasi, kes kahtlemata on lahe rahvas lahedal maal, aga õpikunäitena on see hea. Muidugi on Eestis kultuurikiht veel õhuke ja ajaloolise tausta tõttu õrn ja kobav suhtumine igasugustesse vähemustesse. Lisaks sellekohane harimatus, mis teatavasti on ju rumalus. Aga ma väidan, me ei ole teistest eurooplastest sallimatumad, rumalamad, laisemad jne. Lihtsalt tuleb osata neid samu probleeme ka mujal näha. Ja selleks ei pea seal mujal elama või eriti teravsilmne olema. inimesed on inimesed igal pool. Muidugi on mõnels riigis multikultuursusel pikem ajalugu, mistõttu ollakse harjunud. Ma pean siin silmas maid, millel on olnud koloniaalvaldused, mistõttu sealse ja emamaa vahel rahvastiku liikumise veen kõvasti tuksunud on. Siiamaani tuksub. Muidugi pean tunnistama, et ka minus on sallimatust. Mitte laussallimatust, aga mul ajab vahel kopsu üle maksa, kui hakatakse rääkima inimõiguste vajalikkusest seal, kus sellel puudub igasugune kandepind. Läänemaailm jõudis inimeõguste ja sallivuseni samm sammhaaval. Kuni lõpuks oli loodud alusarhitektuur institutsioonide, kultuuri, mõtteviisi, seaduste jne pinnal, kuhu see sai tekkida. Kui me räägime näiteks demokraatlikest valimistest Egiptuses, siis on loll ja tobe loota, et sellega on demokraatia tekkimisele seal alus loodud. Kui moslemivennaskond võidab valimised, siis langeb see riik demokraatiast kaugemale, kui ta on seal Mubaraki 30. aasta jooksul üldse olnud. Nüüd kõlavad hääled, et otsustusõigus on peamine. Jah, tõsi. Ongi, ja kui rahvas tahab islamidiktatuuri, siis tal on selleks õigus. Kui näha, et demokraatlikud valimised seal tooks kaasa demokraatia, siis on see sügavalt ekslik. Demokraatia on lihtsustatult selles, et ühiskonna eri tasandid ja grupid peavad omavahel diskussiooni, mille põhiline mõõdupuu või hoiak on selline, et tuleb eeldada, et ka vastaspoolel võib õigus olla. Kui ühiskonnas tekkib grupp, kellel seda põhimõtet pole ja nad saavutavad enamuse võimuhoobade juures, siis on demokraatia surnud või vähemalt varjusurmas. Niisiis igasugused rumal-humaansed nõudmised anda igasugustele huvigruppidele õigus asuda võrdsesse dialoogi, kui on teada, millega see mõne stsenaariumi korral lõppeda võib, on lühinägelik ja naiivne. Õpikunäitena 20. sajandi eurokommunistide suhtumine nõukogude liitu, mille puhul nähti ainult propaganda poolt pakutavat klantspilti, üritamata süüvidagi tegelikkusesse. Kõige kohutavamad olid need, kes arvasid, et eesmärgi nimel tehtud (inim)ohvrid on helge tuleviku saavutamise paratamatu kõrvalnähe. Olgu, mu jutt on segane ja saba ning sarvedeta. Sain ennast välja elada ja ma tahan, et teaksite, teil on õigus olla teistsugusel seisukohal ja ma olen selle nimel valmis surema. peaasi, et ka teie oleksite seisukohal, et teisel poolel võib ka õigus olla. Tsau.

kiduv kultuur

2011-02-13T18:53:00.007+02:00

Kui tõele au anda, siis tänavune Eesti Laul on minust kuidagi mööda libisenud. Põgusalt olin enne poolfinaali lugusid kuulanud, aga mitte ükski ei hakanud kõrva või ei tekitanud nö hiti võbinat. Vaatasin ka esimest poolfinaali ja kõik leidis kinnitust. Igav, ettearvatav ja mitte minu rida. Ükski laul ei olnud hea. See on muidugi maitse asi. Samuti olid saatejuhid igavad ja tekstid ning intervjuud kohmakad. Tervikpilt logises. Kaamerad ja režissöör tegid head tööd ja kõik oli justkui paigas, aga sellist tunnet ei tekkinud, et nüüd on põnev ja huvitav. Kahju. Ma muidugi ei taha selle sissekandega kellegi peale näpuga näidata. Selline on lihtsalt minu maitse. Parema meelega oleks tahtnud reede õhtul Rock Cafes Id Revi või EKKM Indie-Discot väisata. Oleks natukenegi elamust olnud päris inimeste nädalavahetuses. Paraku jäin koduseinte vahele ja kuskil laiamas ei käinud. Rock Cafesse ei jõudnud külaliste tõttu ja EKKM'i diskole üksi minna oleks olnud suhteliselt nüri. Pealegi oleks seal... See selleks. Igatahes on tunne, et kultuur minus kiratseb. Õigemini kultuurivajadus minus. Ja midagi ette võtta ei oska. Jään ootama suve, kus Positivus, Rabarock, Plink Plonk, Schilling ja muud kenad üritused päris kindlasti mu kohaloleku kontrolli peale positiivse vastuse saavad. Ja loomulikult juba 14. märtsil Cut Copy ning 17. aprillil White Lies mu muusikaarmastust kõditavad. Täna aga lükkan ilmselt peale tööpäeva Morrissey plaadimasinasse. Pole seda kaua aega teinud. See pole täiuslik, ideaalsest pildist on mõni tükk puudu, aga tuleb leppida. Küll saabub kunagi aeg, kui... jah, ka sellest täna mitte. Tsau.

ostan sõpru

2011-02-12T17:47:00.003+02:00

Ma ei tea, kas ma olen varem sel teemal siin kurtnud, aga avastasin, et mul pole enam kellegagi alternatiivsema maiguga musaüritusi külastada. Lihtsalt sõpradel on enamasti teistsugune muusikamaitse ja sageli nad lihtsalt ei viitsi sellistel üritustel käia. Ja üksi on ikka suhteliselt nüri kuskil töllerdada. Lisasõpru, kel sama muusikamaitse kuskil ei müüda ka. Oh elu elu.

arg või mitte

2011-02-11T16:17:00.005+02:00

Millegipärast hakkab mulle tunduma, et mida vähem ma oma arvamust avaldan, seda suurem on tõenäosus, et mulle sigineb vaenlasi. Mida rohkem arvamust avaldada, seda suurem on tõenäosus, et keegi tõlgendab mu juttu valesti ja jamad ongi majas. Loomulikult käib jutt eriarvamustest. Samas ma usun, et võib ja peabki olema arvamuste paljusus. Mitte kellegil ei ole tõe monopoli. Ka mina eksin ja võin mõnest asjast valesti mõelda. Selles pole midagi halba, aga mulle lihtsalt ei meeldi, kui mu eriarvamuse peale emotsioonid mängu tuuakse ja solvutakse. Ja pean ausalt tunnistama, et ma väiksestviisi kardan juba siia blogisse ja ka facebooki oma mõtteid kirjutada. Enne mõtlen hoolikalt läbi, kas keegi võib sellest ehk riivatud saada. Vahel ma eksin muidugi ja kirjutan või kommenteerin kedagi, mis väheke paksu verd tekitab. Aga kuna mu stressitaluvus ei ole kuigi suur, siis ma pigem väldin konfliktsituatsioone. Ah et kas ma olen arg. Mingis mõttes kindlasti. No mitte just arg, aga pigem alalhoidlik. Muidugi, kui on vaja, siis ma oma arvamust endale ei jäta. Aga meelega ma riiu sisse ei roni. Lisaks olen ma suhteliselt suur põdeja. Kui ma olen kellegi või millegi kohta natsa avalikult rahulolematust väljendanud, siis on mul mõnda aega hing haige ja ma kahetsen öeldut või kirjutatut. Loodetavasti pole ma ainuke selline inimene maailmas. Sellised mõtted siis.

unestapja

2011-02-05T15:35:00.013+02:00

Nägin täna öösel nii jaburat und, et isegi ärgates olid emotsioonid laes ja kerge võbin sees. Ühesõnaga, ma olin kuskil kohas, kus oli üsna palju inimesi. Täpselt ei saanud aru, mis koht see on, aga siseruumides ja üsna palju rahvast oli ka. Korteri moodi paistis olevat. Inimestest ma kedagi ei tundnud. Peale ühe. See mulle kallis inimene pani minu silme alla ühe võtme kuskile kapi sees olevasse avausse. Siis millegipärast oli vaja see võti uuesti üles leida, aga kuidagi oli see raskendatud. Justkui ei tohtinud võõras kohas asjades sorida. Jabur on see, et ma ju nägin, kuhu see võti pisteti, aga kui olin kelleltki palunud, et kas ma võin otsida, siis ei leidnud kuskilt üles. Otsisin mitmest kohast, aga samas teadsin täpselt, kuhu avausse võti pandi. Ja ei otsinud õigest kohast sellepärast, et pidi nagu midagi varjama. Jälle ei tea, mida. Lõpuks otsisin õigest kohast, aga seal oli igasugu nodi ja teisigi võtmeid ning ei leidnud seda võtit kuidagi üles. Aga meeleheitlikult oli leida vaja. Siis võtsin ühe suure kuulipilduja kuskilt, läksin seina äärde ühe laua taha ja võtsin rahulikult laskepositsiooni sisse. Kusjuures ruumis ei teinud mitte keegi sellest välja. No ja siis hakkasin täiesti külma rahuga inimesi maha laskma. Sihtisin ja muudkui andsin tuld. Seda kusjuures ei näinud, kas inimesed kukkusid ning verd ka ei näinud. Lihtsalt tulistasin ja teadsin, et inimesi. Kõik oli nagu mängult. Inimesed, automaat ja mina, aga laske ei kostnud, laipu ja verd ei näinud. Aga teadmine oli, et tapan inimesi. Lõpuks toas olnud vist põgenesid, sest äkki polnud enam ühtegi inimest ruumis. Laipu ka põrandal polnud. Hakkasin siis uuesti meeleheitlikult võtit otsima, kuigi jube hirm tuli peale, sest teadsin, et politsei ründekomando jõuab kohe kohe kohale ja mind lihtsalt lastakse maha. Teadsin, et jõuaksin veel põgeneda, aga millegipärast jäin ikka meeleheitlikult võtit otsima. Meeletult õudne tunne oli, et kas siis need ongi minu viimased minutid elada. Tohutu süütunne oli ka, et sellise asjaga hakkama sain. Mäletan, et mõtlesin veel, oleks see uni, oleks see ometigi uni. Võtit ma igatahes ei leidnud ja politseid ei jõudnud ka ära oodata. Ärkasin üles. Aga ikkagi oli tohutu süütunne peal ja alles mingi aja pärast sain aru, et see oligi tõesti uni ja jäin uuesti rahunenult magama. Ja kui päriselt üles ärkasin, siis oli uni ikka nii selgelt, ja on siiani, meeles. Kohutav. Ma loodan, et see ei tähenda midagi ning selle õuduse sünnitas lihtsalt mu mõistus. Ei taha selliseid unesid näha. Kuigi mul on veel üks unenägu, mida ma olen mitu korda näinud. Nii aastas korra või kaks tuleb ta magades külla. Ma tean, et olen kellegi ära tapnud ja mul on meeletu süütunne. Ühelt poolt ma kardan, et jään vahele. Teiselt poolt painab see, mille olen korda saatnud ja kunagi, kui see välja ei tule, pean süütundega surema. Nokk kinni, saba lahti situatsioon. Selles unes ma ei tea, kelle ma olen ära tapnud. Samuti ei tea, kuidas ma tapsin. Igasugunegi info selle kohta puudub. Lihtsalt on teadmine, et olen seda teinud. Ja see uni on samuti jube frustreeriv. Samas vihkan ma vägivalda ja tapmisega ei saaks ilmselgelt hakkama. Huvitav jah, miks mõnikord unes deemonid ellu ärkavad. Aga rõõmsaid ja helgeid unenägusid vähemalt teile. Loodetavastu mulle ka muidugi.

jookseb käima

2011-02-03T18:00:00.005+02:00

Uus töö ja uus koht on mu vastu olnud lahked. No tegelikult pole see päris uus töö ega uus koht, sest vahetus toimus lihtsalt sama maja ja kollektiivi sees. Vahetus korrus ja inimesed. Osakond ühesõnaga. Ja on olnud tore. Mõningad tagasilöögid on olnud, aga selle võib julgelt õppimis- ja kohandumisaja alla kanda. Igatahes on hea meel, et üks etapp läbi sai ja uus algas. Tõsi, nüüd on mu nädalagraafik täiesti sassis. Minu nädalavahetus on esmaspäev ja teisipäev. Mis muidugi ei tähenda, et ma reede või laupäeva õhtul mõnele üritusele ei ilmuks. Kui ikka on väärt asi, siis ma osalen. Aga omajagu harjumist uus graafik nõuab. Et siis rahul rahul rahul.

Muidu on elu suht sündmustevaene. Oma isiklikest kannatustest või rõõmukiirtest ei hakka kirjutama. Nii nagu pimedus äratab meie sisemised deemonid, teeb seda mõnede asjade meenutamine minevikust. Aga sama skeem toimib ka meeldivate hetkede elustamisel. Maailm on imeline, kummaline, ümmargune, värviline...

Lõpetuseks. Valimistest praegu rääkida ei viitsi. Tsau.

stopp talv

2011-01-16T17:11:00.005+02:00

Talvest ka. Ma olen sel talvel üritanud mitte viriseda lume, külma ja pimeda aja üle. Aga nüüd on mõõt täis. Kaua võib. Seda lund on lihtsalt liiiiiiiiiga palju saanud. Ma muidugi ei peaks teede üle virisema, sest Savisaar puhastab mu uulitsat päris usinasti. Ei saagi aru, kas trammitee pärast või on see tänav mingil muul mulle teadmata põhjusel lumekoristusel prioriteediks. Vot ei tea ega oska aimata ka, miks. Aga igal pool mujal, tänavad on muutunud ühesuunalisteks, jalakäiad peavad ukerdama sõiduteel ja katusel varitseb surm. Ühesõnaga, ma ei ole talveinimene. Sügiseinimene ka mitte. Kevad, oma lõpus eriti, on lahe. Aga seda seetõttu, et ma tean, mis sellele järgneb. Suvi mu arm. Aga proovime ellu jääda, küll see talv ükskord otsa saab. Peame vastu.

Ja kolmandaks väike repliik. Või siis ohkimisrubriik. On asju või inimesi, millest või kellest loodad üle saada, aga kuidagi ei tule välja. Pinguta mis pingutad. Ja ausalt öeldes ma ei saa aru, miks. Kas see ongi elu. Või hoopis, see pole elu. Äkki on see märguanne, et sa oled valesti valinud. Valesti elanud. Valele teele keeranud. Valesti otsustanud. Kui auto armatuuril punane lambike rikkest märku annab, siis sa ju lased selle korda teha. Või kui kuskilt valutab, siis ravid. Segane jutt, aga sellised tunded ja mõtted mu sees keerlevad. Ja eks tuleb ka nende asjadega tegeleda. Vähemalt proovida nii, et ei tee iseenda elu keerulisemaks. Kuid samas, lihtsamaks ka kuidagi ei saa. Tee või otsusta kuidas tahad. Elu elu elu. Aga olgu, siin kohal punkt.

nuti

2011-01-01T23:43:00.002+02:00

Paris age nutitelefon. Kui eestikeelse klaviatuuri ka saaks ekraanile. Nuti esimene blogisissekanne.

vana uus, uus vana

2011-01-01T11:52:00.006+02:00

Vana aasta läks ja õhtu tuli Estonia teatri ees, kus rahvamass kultuuripealinna ja euro saabumist tähistasid. Meid huvitas Estonia juures muidugi see, kuidas Ansip oma eurod automaadist välja võtab. See toimus piiratud alas, kuhu lasti ainult ajakirjanikke ja nö V.I.P.'e. Meil akrediteeringut polnud ja küsisime ühe politseiniku käest, kas meie kui ajakirjanikud võime sisse saada. Too lasi meid rõõmsasti sisse, aga siis kargas üks patsiga julgestuspolitsehärra ligi ja hakkas kärkime ja ülbitsema, et meil sinna asja pole. Saatejuht hakkas talle vastu vaidlema ja ütles, et meil on selle panga luba, kes selle rahaautomaadi sinna üles sättis. Mis oli muidugi vassitud. Loomulikult see jõustruktuuri esindajat ei huvitanud ja ta tahtis meid välja kihutada. Juba oli hirm nahas, et jääme soovitud kaadritest ilma. Ma siis sekkusin ja seletasin talle rahulikult, kes me oleme ja mida me tahame. Tirisin taskust Euroopa Ringhäälingute Liidu pressikaardi välja ja see töötas. No ja siis me seal passisime ja filmisime. Kell 1 öösel lõpetasime võtte, kobistasime telemajja ja magama sain kell 3. 2011 aasta esimesel päeval olin juba kell 11 Järve Selveris võttel. Elagu mu töö, kus riiklikud pühad ja nädalavahetused ära sulavad ja tööpäevadeks muunduvad. Aga pole hullu. Mulle mu töö siiski meeldib. Hoolimata kõigest. Selline aastavahetus siis.

Nüüd te küsite, et kuhu jääb 2010 aasta kokkuvõte. Selle jaoks võtan veel hoogu. Aga küll ta tuleb. Kasvõi ainult mulle endale lugemiseks.
Kohtumiseni.

töööö

2010-12-30T19:30:00.002+02:00

Täna tööl, homme tööl ja ülehomme ka tööl ja üleülehomme ja üleüleülehomme jne. Mis tähendab, et vana aasta traditsioonilist ärasaatmist ei toimu. Ja kõik tänu eurole. Aitäh talle. Loodetavasti saab teda mul palju olema.

Üleüldse peaks siin oma aasta kokku võtma, aga lükkan vist homsesse. Nii palju võib öelda, et on olnud dramaatiline aasta. Juhtunud on väga häid asju, aga väga halbu ka. Kahjuks. Tööelus toimus suur muutus. Aga ka inimestega on olnud asju. Nii häid kui halbu. Ka kahjuks. Aga pikemalt ehk homme. Au revoir.

talv

2010-12-30T14:37:00.003+02:00

Ilmselt nagu kõik teised, ei suuda ma enam mõista, kuhu see lumi kõik ära pannakse. On teda siis nii palju vaja. Täna jäin autoga oma hoovi kinni ja pidingi trammiga tööle tulema. Pole just väga lõbus. Kui nii edasi läheb, siis polegi enam vaja roheliselt propageerida ühistransporti. Nii ehk naa kolivad kõik trolli-trammi-bussi üle, sest autoga on võimatu ja suisa ohtlik linna vahel seigelda. Tänavad on muutunud ühesuunaliseks ja mitte keegi ei tea, mis suunaliseks konkreetselt. Seisad mõne tranduletiga vastamisi ja põrnitsed. Ei saa aru, kumb nüüd teed peab andma ja kuidas üldse teed anda kui mõlemal viiemeetrised hanged kõrval kõrguvad. Ma ei hakka kordama, et talv pole mu lemmikaastaaeg, aga see läheb nüüd küll üle igasuguse piiri. On see nüüd kliima soojenemine või vastupidi, aga kui nii edasi läheb, peab nii riigi- kui kohalike omavalistuste eelarvetesse joonistuma uus rida - lumekoristustööd. Tänan tähelepanu eest.

new post

2010-12-30T05:35:00.003+02:00

Nagu ma ütlesin, see blogi pole surnud.

Aga lühidalt enne aasta kokkuvõtet. Ma olen ikka õnnelik ja õnnetu nagu ikka. Ma usun, et te ei vaidle vastu,

inimesed nägid nüüd päikest

2010-10-10T16:34:00.003+03:00

Ilus sügis on. Kõndisin tänaval, lehed sahisesid jalgade all. Ilus oli. Inimesi polnud ja tänavad olid tühjad. Kuidagi majesteetlik tundus sügis. Loodus on värviline ja iseteadev. Aastaajad tulevad ja lähevad meist olenemata. Meil jääb üle ainult sellega leppida ja kohaneda. Selle kulgemise sees olla. Aga see on ilus. Seepärast, et hea on teada, me pole maailma kuningad. Me oleme ainult selle osa. Taevast tuli müra ja üles vaadates lendas lennuk mu pea kohalt üle. Lendas ja võttis kõrgust. Peas oli mõte, et tahaks näha, kuidas ta pilvedesse kaob. Minu ajaarvestus vedas mind alt, kui arvasin, et nüüd, siis oli lennuk juba kadunud. Inimesed nägid nüüd päikest.

kas nägu peab meeldima või olema sõbralik

2010-10-02T14:57:00.002+03:00

Selle sissekande koht oleks ilmselt facebookis, aga kuna seal on kirjamärkide arv piiratud, siis teen seda siin. Ehk lühidalt siiski ka facebookis kui viitsin.
Mind hakkas huvitama, kui paljud riigikogus istuvad poliitikud on facebookis. Kontrollisin ja andmed on teie ees. Osade poliitikute konto mitteomamine ei tulnud üllatusena, aga osade puhul olin väga hämmastunud. Teine asi, mis imestama pani, et paljudel oli suhteliselt vähe sõpru. Facebook on virtuaalne Hyde Park ja Reklaamiklubi ning kui vähe seda kasutatakse. Rohkem ju ei pea tegema kui hankima sõpru ja postitama arukaid mõtteid. Ilmselt on asi muidugi selles, et paljud kontoomanikud võtavad seda rohkem eraelulise väljundina. Mis muidugi ei ole ka vale. Aga kasutamata võimalus on see küll. Näis, kui paljud poliitikud enne valimisi kontod loovad ja kui paljud, kellel juba konto olemas, selle sisuprofiili muudavad ning valimiste tähe all facebooki elu elama hakkavad. Selge see, et lauspropaganda on suhteliselt võimatu, sest selle peale võivad paljud sõbranimekirjas olijad poliitiku enda omast lihtsalt eemaldada. Ka mõtted võivad olla risu ja praht. Aga olgu, nimekiri on teie ees.

Rein Aidma on samanimeline, aga kahtlen kas tema
Enn Eesmaa samanimeline on, aga vist mitte tema
Kaia Iva on, aga ei saa aru, kas tema
Helle Kalda on, aga ei saa aru, kas tema
Peeter Kreitzberg, on, aga suletud profiili tõttu ei tea, kas ikka on
Inara Luigas, on, aga ei saa aru kas tema
Leino Mägi, samanimeline on, aga ilma pildita ja ei saa aru kas on ikka tema
Tarmo Mänd, samanimeline on, aga täiesti suletud profiiliga ja ilma pildita
Nelli Privalova, samanimeline on, aga ilma pildita ja mitteaktiivne, vist mitte tema
Indrek Saar, on, aga ilma pildita ja täiesti suletud profiiliga, mistõttu ei saa aru kas tema
Arvo Sarapuu, samanimelisi on, üks konto ilma piöldita ja suletud profiiliga, ilmselt mitte tema

Jaak Aab, ei
Robert Antropov, ei
Peep Aru, ei
Eldar Efendijev, ei
Tõnu Juul, ei
Helmer Jõgi, ei
Lembit Kaljuvee, ei
Kalev Kallo, ei
Katrin Karisma-Krumm, ei
Ene Kaups, ei
Mari-Ann Kelam, ei
Urmas Klaas, ei
Valeri Korb, ei
Kalev Kotkas, ei
Elle Kull, ei
Tiit Kuusmik, ei
Kalvi Kõva, ei
Valdur Lahtvee, ei
Heimar Lenk, ei
Väino Linde, ei
Aleksei Lotman, ei
Sven Mikser, ei
Tatjana Muravjova, ei
Mart Nutt, ei
Georg Pelisaar, ei
Heljo Pikhof, ei
Nikolai Põdramägi, ei
Mati Raidma, ei
Rein Ratas, ei
Urmas Reinsalu, ei
Ain Seppik, ei
Mark Soosaar, ei
Terje Trei, ei
Mai Treial, ei
Ester Tuiksoo, ei
Peeter Tulviste, ei
Marika Tuus, ei
Toomas Varek, ei
Vladimir Velman, ei
Harri Õunapuu, ei

Ene Ergma, on ebaisikulises vormis üles riputatud, millel saab klikkida "meeldib"
Igor Gräzin, on ebaisikulises vormis üles riputatud, millel saab klikkida "meeldib"
Raivo Järvi, on ebaisikulises vormis üles riputatud, millel saab klikkida "meeldib"
Tarmo Kõuts, on ebaisikulises vormis üles riputatud, millel saab klikkida "meeldib"
Mailis Reps, on ebaisikulises vormis üles riputatud, millel saab klikkida "meeldib"
Jüri Tamm, on ebaisikulises vormis üles riputatud, millel saab klikkida "meeldib", lisaks on mõni samanimeline ilma pildita konto, aga ilmselgelt mitte temaga seotud
Ken-Marti Vaher, on ebaisikulises vormis üles riputatud, millel saab klikkida "meeldib"
Lauri Vahtre, on ebaisikulises vormis üles riputatud, millel saab klikkida "meeldib" ning üks konto, millel mingi lapse pilt ja üks sõber, vististi mitte tema konto
Trivimi Velliste, on ebaisikulises vormis üles riputatud, millel saab klikkida "meeldib"

Hannes Astok, on
Ivi Eenmaa, on
Mart Jüssi, on
Andres Herkel, on
Jaan Kundla, on, aga suhteliselt suletud profiiliga
Tõnis Kõiv, on
Kalle Laanet, on
Mart Laar, on
Lauri Laasi, on
Lauri Luik, on
Maret Maripuu, on, aga postitused on mittesõpradele suletud
Jaanus Marrandi, on
Silver Meikar, on
Maret Merisaar, on, aga ilma pildita ja sissekanded puuduvad
Marko Mihkelson, on
Eiki Nestor, on
Erki Nool, on, aga suhteliselt väheaktiivne konto
Liisa-Ly Pakosta, on
Kalle Palling, on
Keit Pentus, on
Jaanus Rahumägi, on
Jüri Ratas, on
Aivar Riisalu, on, aga suhteliselt mitteaktiivne
Rain Rosimannus, on, aga suhteliselt suletud profiiliga
Hannes Rumm, on
Paul-Eerik Rummo, on, ilma pildita, mitteaktiivne ja suhteliselt suletud profiiliga
Taavi Rõivas, on
Karel Rüütli, on, aga suhteliselt mitteaktiivne
Evelyn Sepp, on
Sven Sester, on
Kadri Simson, on, aga suhteliselt suletud profiiliga
Imre Sooäär, on
Marek Strandberg, on, aga suletud profiiliga
Olga Sõtnik, on, aga suhteliselt suletud profiiliga
Toivo Tootsen, on
Toomas Trapido, on, aga suhteliselt suletud profiiliga
Margus Tsahkna, on
Toomas Tõniste, on, aga suhteliselt suletud profiiliga

ühest, teisest ja kolmandast

2010-09-28T14:08:00.006+03:00

Sain siis teada või teadvustasin endale, et mina, vana teravsilm, pean omale võib-olla varsti prillid soetama. Mitte kohe ja loodetavasti läheb selleni aega, aga mul on hüperoopia ehk kaugnägevus. Ehk kaugel olevaid asju näen väga selgelt, aga lähedalolevaid enam mitte nii hästi. Kui on väike kiri, siis ma pean kaugemalt vaatama. Ma pole mitte kunagi tahtnud prille kanda. Ka ilu pärast mitte. Ja õnneks vist ei pea ka, sest lugemiseks, kui kunagi see aeg kätte peaks tulema, ei pea prille igapäevaelus kandma. Kuid jahmatav on küll, et selline asi nüüd kallal on. Ilmselt sellepärast, et ma pean päevast päeva tundide viisi arvutiekraani passima. Natuke on meelde jäänud või olen kuulnud, et töökoht vist mingis osas tasub prillisoetamiskulud. Aga näis, esialgu saan ilma hakkama.

Teine asi mida teada sain, et ma olen suhteliselt melanhoolne ja kergelt depressiivsusele kalduv isik. Üks sõber ütles ja ma otsustasin teha teiste sõprade seas selleteemalise küsitluse, mis andis minu üllatuseks tulemuse, et ma olengi. Nagu padjaga vastu pead. Et mis mõttes, mis moodi! Ma olen alati arvanud, et oskan ennast kõrvalt küllalt hästi näha, aga tuleb välja et sugugi mitte. Igatahes panin ennast nüüd iseenda jälgimise alla ning proovin veel tuttavate ja sõprade käest uurida, mil moel see raskemeelsus, melanhoolia, nukrameelsus ja muu siis minu puhul väljendub. Äkki saan rohkem päikest enda tuppa, kui tean, millise akna eest kardinad ära peab tõmbama.

Sellised lood siis, olge tublid.

ärkveluni

2010-09-26T22:03:00.007+03:00

See on uskumatu, kuidas magamatus inimese nõrgaks muudab. Ärkasin neljapäeva hommikul kell 5 ja läksin tööle. Õhtul hakkasin ühe saate stsenaariumit kirjutama. Õigemini kirjutasin võttematerjali välja ja sobitasin stsenaariumisse. Päris raske töö. Olin umbes pool või natuke vähem teinud, kui mulle sobivam läbivaatus vabanes. Logisin ennast arvutist välja ja uues läbivaatuses uuesti sisse. Ja mis ma näen. Või õigemini, mida ma ei näe. Mu dokument, kus stsenaarium kirjas, lihtsalt on kadunud. Jäljetult. Tormasin toimetusse ja mu tööarvutis ka pole. Kuna eelmine läbivaatusruum oli lukus, kutsusin valveelektriku, kes ukse lahti tegi. Ehk on seal arvutis olemas. Panin tööle ja loomulikult ei leidnud ma seal kuskilt seda dokumenti enam. Uurisin ja uuristasin ja urgitsesin, aga minu mõistusest jäi selle leidmiseks väheks. Ma olen alati öelnud, et minu jaoks on apple arvuti hea selleks, et see on lolli inimese arvuti, kus kõik on lihtne ja loogiline ning ei pea mässama mingite programmide, tõrjete ja muude vidinatega. Võttis päris õnnetuks. Kell oli kesköö, kui uuesti otsast peale alustasin. Hommikuks pidi stsenaarium valmis olema. Samas pidin kell 7 sadamas olema ja laeva peale astuma. Punnitasin mis ma punnitasin, aga laeva peale ei jõudnud. Tuli sõit töö nimel edasi lükata. Kell 10 sain töö valmis. Salvestasin kenasti dokumendi arvutisse ja ei loginud läbivaatuse arvutist enne igaks juhuks välja, kui olen tšekanud toimetuses arvutit, kas seal on fail olemas. Muidugi polnud. Kuskil keskserveris on ilmselt failideõgija, kes oma täitmatut isu teiste õnnetuste pealt rahuldab. Saatsin e-kirjaga endale dokumendi ja siis salvestasin oma tööarvutisse. Toimis. Läksin koju, kasisin ennast ja põrutasin sadamasse. Otsin uue pileti ja sõitsin Helsingisse. Kui hakkasin põhjanaabrite sadamasse jõudma helistati laevafirma kassast. Hääl teatas, et ma pole oma pileti eest maksnud. Ma sobrasin käpelt oma mälus ja minu sisemine videosalvestis näitas, et oli maksnud ikka küll. Seepeale teatas hääl, et neil on oma videosalvestised ja sealt pealt on näha, et ei maksnud. Mida tonti. Ma ütlesin, et kui neil need salvestised olemas on, siis palju õnne, minu andmed on neil olemas ja las politsei tegeleb selle asjaga, mina maksin ja asi vask. Mille peale hakkas hääl nutma ja kurtis, et temal on täpselt selline puudujääk kassas ja nüüd ta peab hakkama ise omast taskust maksma. Ma ei osanud öelda A-d ega O-d. Lõpetasime kõne. Kui maa peale sammusin helistati uuesti. Hääl vabandas rõõmsameelselt ja teatas, et tegi kassaarvestuses vea ja tegelikult on kõik korras. Mina enam kaigast ei viitsinud vedada ega viibutada ja teatasin ka rõõmsalt, et siis on ju kõik hästi. Mis siis, et mul hakkasid vahepeal süümekad tulema, et mis siis kui mu mälupilt petab ja ma ikka tegin kogemata sahkermahkerit. Nõme igatahes. Jõudsin Helsingisse ja eismese asjana läksin tuomiokirkko ette platsile ÜRO karusid vaatama. Kõik muudkui kiidavad, et lahe ekspositsioon. On küll. Eesti karu kusjuures on üks kõige koledamaid. Edasi viisin oma asjad hotelli ja läksin linna peale kolama. Nii kella 5-6 ajal tuli selline väsimus peale, et kogu maailm mu ümber muutus unenäosarnaseks ja sürreaalseks. Väga jabur igatahes. Kuna ma olin Blonde Redheadi kontserdile läinud, siis olin üsna murelik, kuidas ma vastu pean. Muide nägin bändi tänaval ka. Keskealised intelligendivälimusega tüübid. Loo moraal on selles, et kui ikka nii kaua magamata olla, siis ei tule plaanitust mitte kui midagi välja. Uni kehtestab ennast.

perseiidid

2010-08-12T16:14:00.005+03:00

Eile õnnestus perseiidide sadu ka ära näha. Linnas lihtsalt ei ole võimalik, sest taevas on kas valgusest või pilvedest umbes. Maal oli ilus selge tähtedest kummis taevakaar ja perseiidid säutsusid saba taga. Soovisin ka muidugi. Ilus oli.

miks inimest tagasi keerata ei saa

2010-08-10T17:42:00.004+03:00

See suvi on veider. Ja see ei meeldi mulle. Ilmad on muidugi olnud head. Liiga palavad, aga Eesti kliimas on see nauding. Inimlikus plaanis on see suvi aga suhteliselt imelik. Inimesed on keerulisemad kui mis iganes muu. Ja see teeb vahel haiget. Teinekord mõtlen, et kahjuks pole inimestel seda nuppu, kus kohast saad aja tagasi keerata, kustutada ja uuesti alustada. Me peame oma eksimuste ja vigadega edasi elama. Nendega hakkama saama ja võimaluse korral parandama. Kui saab ja lastakse muidugi. Ja vahel on seda kõike nii neetult raske taluda. Aga elame edasi ja loodame et aeg, see suur võlur, parandab haavad. Ja äkki annab ka uue võimaluse. Loodame.

elagu puhkus ja mängud

2010-07-15T17:19:00.002+03:00

Hurraa, hurraa, hurraaaaaaaaa! Täna kell 21 algab puhkus! Minu nädala "Suveniir" tõmbab otsad kokku ja järgmistel nädalatel juba uued saatejuhid ja toimetajad. Ausalt öeldes pole seda saadet eriti raske teha olnud, aga suvine "hapukurk" on ikka ilmne tõsiasi. Jaks on ka otsas. Puhata ja mängida tahaks juba. 16. augustil läheb mu järgmine saade eetrisse, aga siis on loodetavasti juba elu Eestimaale tagasi tulnud. Tegelikult on olnud hea nädal. Muusika, mis me saatesse saanud oleme, on olnud äge. Mitte mingi peavoolu jama. Esimeses saates Põhja Konn, mis oli hästi lahe noorte kuttide progebänd. Teises saates oli Bad Apples oma tuntud headuses. Kolmas saade oli lotokolmapäeva tõttu lühike ja seal musa polnud. Tänaseks tahtsime Badass Yukit ja isegi kokkulepe oli olemas, aga asi takerdus kahjuks tehniliste jamade teha. Selle aemel tuleb mingi Viljandi folgi asi. Ma ise küll sellise muusika fänn pole, aga mis siis, halb see ka ei ole. Kuid nüüd algab puhkus.

Sel nädalavahetusel on siis Positivusele minek. Esialgu ei teagi veel, kas üksi või tuleb keegi veel. Lahtine. Üksi on muidugi suht kurb minna. Üldse ei tahaks, aga paraku pole mul just palju sõpru, kes sellisest muusikast ja festivalil hängimisest huvituksid. Millest on muidugi kahju, sest kohati ikka on neid kontserte ja pidusid, kuhu ma ei lähe, sest pole lihtsalt kellegagi minna. Kuid Positivusele ma lähen ja asi vask. Üksi või mitte. Pilet on küll veel ostmata, aga seda jõuab.

Olge siis tublid.

paha raha

2010-07-13T19:08:00.005+03:00

Kahtlustan, et raha on tehtud kuumakartvast materjalist. Mida soojemaks ilmad lähevad, seda kiiremini ta peos ja taskutes sulab. Aga suvi on ju ees veel. Positivus festivali pilet on vaja ära osta, aga raha on nii näppude küljes kinni, et venitan vist viimase hetkeni. Aga ära ostma peab, isegi kui raha pärast nutt kurgus, sest Muse ei tule siiakanti (aga põhja-läti on ju meie kant) eriti tihti muusikaarmastajaid rõõmustama. Ei ole viitsinud ka erinevates facebooki või muudes festivali piletiloosides osaleda. Minu viga. Lisaks kriibib hinge ökokuriteo plaan. Nimelt sõidab esialgsete plaanide järgi laupäeval ainult ühe reisijaga (minuga) auto Salacgrīvā suunas. Klassikaline olukord, kus jalga surutakse kordi suurema numbriga ökojalats kui vaja. Aga peale töist nädalavahetust kulub muusikaelamus mulle ära. Ükstapuha, mida Greepeace ütleb.

Täna väisasin üle pika-pika aja poode ja tahtsin kenasid papusid osta, aga ainus paar oli kumbki eri numbrid. Äge. Keegi oli enne mind just ostnud ja vale paarilise kaasa haaranud. Kahju. Ilusad olid. Soodsad ka. Lohutuseks ostsin kõrvalpoest Psychedelic Furs'i samanimelise plaadi. 99 krooni.
Kas te panete tähele, kuidas ma siin nagu skisofreenik käitun. Sissekannet alustan jutuga, et raha napib ja ei raatsi seda kuidagi välja käia. Aga lõpetan jutuga šoppamisest. Tänapäeva inimene.

Aga nüüd lähen saadet vormistama. Külalised hakkavad saabuma.

naera, naera, naerame võidu, kes naerab paremini, läbi tuliste suvede ja talviti aremini

2010-07-09T15:25:00.007+03:00

Suvel on kuidagi raske midagi siia kirjutada. Mõtted on mujal ja ainult facebookis viitsid natuke kribada, sest see on lakooniline ja ei nõua viitsimist pikka juttu kribada. Igatahes teen väikese erandi ja panen paar rida siia.

Praegu peaks puhkus olema, aga kuna ma teen ka ühte suvesaadet, siis pean palavate ilmadega tööl käima. Midagi hullu pole, ainult maal tahaks rohkem olla. Igatahes on suvi hooga käima läinud. Esimese suurema üritusena külastasin Schillingut. Minu jaoks oli see esimene kord sellel festivalil olla. Muidu poleks ehk läinudki, aga viimasel hetkel sain teada, et tuttaval on Kilingi-Nõmmes onul ja tädil talu, kus kõiksugu sõbralaadsed öömaja võivad saada. Festival oli tore. Hea õhkkond ja bändid kuulatavad. Tuttavaid jagus ka. Järgmisel aastal kavatsen kindlasti uuesti minna.
Plaanis on veel Positivusel Muse kuulata ja kangesti kisub Plink Plonki poole ka. Kuigi viimase suhtes ei ole veel kindel, sest ei tea, kas öömaja saan kuskilt. Ei viitsi nagu öösel tagasi sõitma hakata, sest mõne õlle tahaks ka nagu libistada. Positivusel sama lugu tegelikult. Üks aasta ööbisin seal autos ja see oli üsna ok. Kui hommikul päike kõrvetama hakkas, siis paninn kliimaseadme sisse ja elu oli lill. Mul on universaalkerega ehk nn pikap auto, siis saab selle tagumisi istmeid alla lastes kenasti magamisasemeks teha. Ainuke probleem on, et üksi on suht igav minna ja praegu pole kedagi silmapiiril ka, kes viitsiks kaasa tulla või kellega koos minna. Pealegi oleks mõnekesi minnes võimalik natsa kütuseraha jagada ja kõik oleks häpid. Aga näis. Küllap aeg annab arutust. Kel huvi ühineda, andke märku: toasiga@yahoo.com või toasiga@gmail.com

Siis üritan maal ema juures digipööret teostada, aga seni pole veel õnnestunud. Ostsin digiboksi, antenni, kaabli, antennivõimenduse ja see kõik on kokku mingi 2000 krooni maksma läinud. Kas ma olen valesti ühendanud, ei oska digiboksi käsitleda või on antenni suund vale. Loodan viimast. Poes ütles ka asjapulk, et see on väga vilets koht, kus on kehv levi. Aga digipööret tahaks. Kurb kui emal televiisor tumm on. Aga küll ma selle pöörde tehtud saan.

Jalgpallist ka. Vastu mu igasuguseid tõekspidamisi, harjumusi ja huvisid olen ma üsna agaralt seekordset jalgpalli MM-i finaalturniiri jälginud. Küllap sellepärast, et suvel pole linnas midagi muud teha ja ma ei viitsiks õhtul kuskil ringi kolistada. Vaikselt kodus vaatan kuidas mehed palli taga ajavad ja elan kaasa. Ja päris põnev on. Kahjuks Saksamaa kaotas Hispaaniale, aga nood mängisid paremini ka. Loodan, et Holland saab tiitli, aga pead ei julge anda. Laupäeval ja pühapäeval siis jalgpallilainel. Põnev.

Selline suvi siis. Suurt turismireisi ette ei võta ja midagi muud erakorralist samuti mitte. Panustan popkultuurile (Schilling, Plink Plonk, Positivus). Ja müttan ema juures maal, sest seal on teha oi kui palju. Ainult nende palavate ilmadega ei jaksa kuigi palju. Ja mis veel on mõnus, esimest korda hakkasin maal ürte kasvatama. Nüüd peaks hakkama juba neid noppima ja maitsemeeli meelitama. Ükskord ma maale kolin.

Olge tublid, ehk kirjutan varsti midagi jälle. Ja kui keegi ei loegi seda blogi, millest pole ka midagi, siis iseendale Muhvi moel kirjutamine pole ka paha.

väärismetallist käed

2010-06-15T19:12:00.003+03:00

See nädal on jälle selline, kus kahetsen, et ma pole kuldsete kätega mees. Üks väike ehitusprojekt oleks vaja ära teha, aga ma ausalt öeldes ei kujuta täpselt ette, kuidas seda tehakse. Pean enne surnuaiapüha kalmupiirde paigutama, aga ei kujuta ette, kuidas piirdekivid paigutada. Kas peaks killustikupadja alla puistama ja ehk ka segu. Või saab ilma hakkama. Üritasin guugeldada, aga mitte kuskilt ei hakanud õpetust silma. Või ei osanud ma otsida. Tegelikult olen ma kõigis remondi- ja ehitustöödes äpu. Kahju kohe. Tahaks nagu oma kätega teha, aga igasugused oskused puuduvad. Varasem elu lihtsalt pole pakkunud võimalusi. Seina olen paar korda tellistest ladunud, tapeeti pannud, seina värvinud, asju seina kinnitanud, aga need kõik on sellised tööd, millega ka tublimad naised hakkama saavad. Õnneks pole minust osavamad inimesed ilma pealt kadunud, seega saab nõu küsida. Ja ehk saabub ka see aeg, kus minu oskused natukenegi paremad on kui seni. Tuleb lihtsalt ette võtta ja teha. See suvi pakub selleks õnneks palju võimalusi. Maal ema juures on teha küll ja küll. Homme võtangi jalad tagumiku alt välja ja sõidan rongiga maale. Viimane kord sõitsingi rongiga aasta tagasi. Igatahes on suvi alanud ja see on lahe. Naudime. Kõigi halbade asjade kiuste. Mina vähemalt kavatsen.

GARAGE BAND: Rubik

2010-06-15T03:05:00.000+03:00

lõpetuseks..

2010-06-15T02:09:00.001+03:00

cause it's your next stop
don't mean it's your last stop

Rubik - City and the Streets

2010-06-15T02:09:00.000+03:00

ilus ilus, vahel on kohe ilus

2010-05-25T15:44:00.001+03:00

Ma ei saa jätta siia kirjutamata, et vahel on elu ilus. Muidu muudkui halan ja kirun, aga head ei kirjuta. Jääb mulje, nagu ma oleks mingi hädapätakas. Aga ei ole ju. Täiesti normaalne inimene. Vähemalt enda arust. Ühesõnaga, elu on ilus. Ilmad on soojaks läinud. Inimesed on toredad ja teevad ilusaid kinke vahel. Töö juures juhtub ka päevi, kus ei pea õhtuni toimetuses passima. Tore ju. Et mitte liiga siirupiseks muutuda, siis peab nentima, et pappi on vähevõitu. Aga ma ei lase sellel oma tuju rikkuda. Mitte täna vähemalt. Kõik. Sügavat mõtet sellest kirjutisest välja ei kooru, aga kunagi ehk lajatan haruldaste mõtetega. Aga mitte täna. Täna hõljume roosal pilvel ja laseme päikesel palet paitada.

hurraaaaaa

2010-05-12T15:03:00.003+03:00

Lõpuks ometi on kevad kohale jõudnud. Loodetavasti pole see petekas. Eesti ilma ju ei julge usaldada. Hoiame siis pöidlaid, et soe pidama jääks. Ma tahaks juba nii väga ema juures maal ürdid mulda pista.

iseendale

2010-05-10T12:24:00.002+03:00

Palju õnne mulle teie kõigi poolt. :)))

nädalavahetuse raport

2010-05-09T18:00:00.002+03:00

Nii, see nädalavahetus saab siis läbi. Päris tihe oli teine. Reede õhtul kutsusin oma saate endised tegelased külla, et vanu aegu meelde tuletada. Söögiks pakkusin Burgundia pada, lavaširulli kalaga ja šampinjone sinihallitusjuustuga. Võib-olla midagi veel, aga ei mäleta enam, mida täpsemalt ja mälus ei viitsi sobrada. Burgundia pada tuli natuke vürtsikam kui planeeritud, aga vähemalt inimestele maitses. Hilisööl, kui rahvas laiali pudenes, liikusin koos ühe kamraadiga edasi. Mitte linna, aga läksime edasi külla. Seal sai veel natsa pidutsetud. Öö veetsin igatahes sealsamas diivanil. Hommikul väike kohv ja siis maandusime kamraadiga Admiraliteedi basseini ääres, kus kalurid (kamraadi tähelepanek) õngitsesid ja alkoholituristid mööda voorisid. Kuna eelmine õhtu ja öö oli pikk ja meeleolukas, siis panime kamraadiga igaks juhuks päikeseprillid ninale, et viisakamad välja näha. Mul oli tutiga müts ka. Kanaaridelt rannaliivalt leitud. Kahtlustasime, et mingi somaallasest illegaalse immigrandi oma. Igatahes võtsime paar õlut poest ja nautisime värsket õhku. Natsa aja pärast ühines meiega veel üks kamraad, kes tõele au andes, karsket joont pidas. Pärast seda loivas iga roju oma koju. Magasin kuni õhtuni, aga siis liikusin sünnipäevale edasi. Seiklusjutte maalt ja merelt oli sündmuskohaks. Tore pidu oli. Toredad inimesed. Kahjuks lõppes õhtu sellega, et üks põmmpea lõi ühel noorel tüdrukul õues asja eest teist taga silma siniseks. Tüdruku poiss võlgu ei jäänud ja andis põmmpeale kere peale. Politsei ja kiirabi tulid kohale ja puha. Pärast seda jälle koju ja kenasti tuttu. Täna ärkasin mitu tundi, lebotasin diivanil teki alla ja vaatasin telekat. Nüüd siis vedasin ennast tööle, et mõned otsad kokku tõmmata. Nädalavahetuse tempo oli päris kõva ja mingil hetkel tööl hakkas silme eest natuke virvendama. Ei saanudki aru, milles iva. Natuke tuli hirm peale, et äkki juhtub midagi. Õnneks läks üle. Nüüd jälle koju ja edasine plaan on midagi veiselihast valmis meisterdada. Külmkapis ilus tükk ootab. Selline elu siis. Mitte midagi erakordset, aga see-eest huvitav. Olge tublid.

mõttetused

2010-04-27T16:20:00.001+03:00

Ma olen juba pikalt tundnud süümekaid, et siia midagi kirjutanud pole, aga iga kord, kui seda kavatsen, on mu pea tühi. Andetu olen vist.

skalpelliga siuhti läbi maailma

2010-04-13T18:40:00.002+03:00

kannatamatu

2010-04-12T17:31:00.005+03:00

Täna sain aru, et ma ei ole koosolekute inimene. Mõistan küll, et see on vajalik ja vahel on need koosistumised produktiivsed, aga minu arvates võiks koosolekutele panna peale ajalimiidi, millest üle ei tohi minna. Pigem tihemini, aga lühemalt. Tõsi, kui mõtted, mida seal väljendatakse on väga huvitavad, siis kaob aeg ka kiiremini. Aga kui hakatakse asju kordama ja pealegi on mingid kiired asjad ajada, siis mul hakkavad jalad sügelema. Vot ei sobi ma ülemuseks, kes mööda koosolekuid tatsub. Ilmselt ma õpiks selle selgeks, aga võib-olla mitte. Paraku on selles asjas õnn tõenäoliselt minu õuel, sest sellist töökohta ma ei saa kunagi ega kandideeri ka sellisele. Õige on ütlus, et iga kingsepp jäägu oma liistude juurde.

Täna siis õnnestub ehk natuke ka kevadist Eestimaad näha. Vähemalt 50 km Tallinnast välja sõites peaks juba natuke loodust olema.

probleem võib olla lahendus

2010-04-12T11:35:00.004+03:00

Tänane päev hakkas masendavalt. Tegelikult juba mõni päev varem. Kuni tänaseni mõtlesin, et pidi see kõik nii minema. Siis järsku sain aru, et kui probleemid eskaleeruvad, siis on see võimalus asjad ära lahendada. Kõige hullem on, kui mingid asjad jäävad rääkimata, ajamata, paigale. Selles mõttes on tore, kui vahel sein vastu tuleb. Saad aru, et nüüd tuleb teha 180 kraadine pööre ja probleemidele vastu astuda. Ja see on hea tunne, kui selline äratundmine tuleb.

Hea meel on ka, et lõpuks ometi näitab kevad oma nägu. Päike on lahe. Läheks veel ilm ka soojaks ja sinililled pistaks pea välja. See on alati nii mõnus aeg. Tahaks minna metsa alla ja seal ringi lonkida, loodust vaadata. Ma olen ju lihtne maapoiss :) ja mängisin kogu aeg metsas ja võsas. Majade vahele asfaldile sattusin alles siis, kui Tallinna õppima tulin. Mulle üldiselt linnas meeldib, aga mõnikord tuleb peale tung loodusesse põgeneda. Ja nüüd aina rohkem ja rohkem. Kevad on mõnus.

iga külm läheb ükskord mööda

2010-04-12T09:18:00.008+03:00

Peale mõningast meeltesegadust otsustasin, et taastan oma facebook'i konto. Otsus see sulgeda oli selgelt ebaadekvaatne, aga ennast süüdistama ma ei kipu, kuigi ehk peaks. Aga kedagi teist ei süüdista kindlasti, sest otsus sotsiaalsest võrgustikust eemalduda lähtus minust ja ainult minust. Mul tulevad aegajalt peale sellised hood. Näiteks ei taha ma näha koridoris oma naabreid. Vähemalt ei taha ma nendega suhelda. See sotsifoobsuse puhang võib tulla peale kus iganes ja millal iganes. Igal inimesel on oma hirmud, foobiad ja kartused. Ma kardan näiteks lennukisõitu. Kardan, aga kui vaja siis lendan. Ainult, et mulle tundub, kui seal peaks midagi juhtuma, siis see on nii fataalne. Ma tean, et statistika ei toeta mu kartusi, aga nii on. Autosõit on ju statistilisest küljest hoopis ohtlikum. Et kuidas lennusõit ja sotsiaalsed suhelda_mitte_tahtmise_hood teineteisega seotud on. Need on tegelikult peas kinni ja mõistuslikud argumendid räägivad, et mul ei peaks neid olema. Ühesõnaga täiesti asjatud isiksuslikud häired. Inimestega suhtlemine on ju suur rõõm. Pealegi, inimestega peab suhtlema. Eks ma kirun ennast nende rumalate hoogude pärast, aga ikka tulevad aeg-ajalt peale. Ühesõnaga, suhtlen edaspidi vabalt. Kes tahab ja iganes soovib, saab osa. Piiranguid pole.

puhkus

2010-04-10T19:19:00.002+03:00

Sulgesin oma facebook'i konto Kas ajutiselt või siis päriselt, seda pole täpselt veel otsustanud. Igatahes hakkas see mu elu segama ja otsustasin mõneks ajaks eemalduda. Lõppude lõpuks on mul ka e-mail ja mobiil. Aga jah, näis, mis tulevik toob.

olen hea jah olen jah olen

2010-03-29T20:23:00.005+03:00

Tallinn Music Week sai koos nädalavahetusega mööda. Või siis, nädalavahetus sai Tallinn Music Week'iga mööda. Oli toredat, ilusat ja kurba. Kaks muusikalist avastust oli ka. Ootan juba järgmist aastat.

Nüüd algas töönädal ja tundub, et sujub. Tänane päev oli aktiivse nädalalõpu tõttu natuke väsinum, aga küll kõik laabub. Kevad muidugi ei anna asu. Meeleolu lendab läbi sebramustri. Must-valge-must-valge-must-valge... Aga selline ma juba olen. Rohkem emotsiooni(tunde)- kui mõistuseinimene. Iseendaga leppimine on suur kunst. Ainult et mõnede asjadega pole võimalik leppida, need tuleb kuidagi ära lahendada. Seniks sebra. Ehk päike pleegitab sebra heledaks.
Tsau.

väga lapsepõlve laul

2010-03-21T04:27:00.001+02:00

rapla raudteejaam

2010-03-21T03:19:00.001+02:00

oli üks park, on praegu ka

2010-03-21T03:08:00.001+02:00

elu on ikka ilus küll

2010-03-16T15:55:00.004+02:00

Et kõik lühidalt ära rääkida, siis kuni eilseni elasin teadmisega, et võib-olla on mul haigus, mille lõpp on üsna fataalne. Möödunud suvel panin tähele, et mul olid seljale tekkinud sünnimärkide sarnased täpikesed. Alguses asvasin, et ehk kaovad ära, aga ei kadunud. Pealegi nahk kipitas natuke sellest piirkonnast. Alguses ei lasknud endale pahasid mõtteid pähe, aga sügisel mingil hetkel hakkasin kahtlustama, et äkki on melanoom. See mõte elas mu peas iseseisvat elu ja ausalt öeldes oli see üsna painav. Mingitel hetkedel tekkis sellest lausa stress. No põhimõtteliselt arvasin, et ega pikka pidu pole enam. Arsti juurde ka nagu ei julgenud minna. Tüüpiline eesti mees eksole. Aga kes ikka tahab panna ennast olukorda nagu kohtusaalis, kus sulle surmaotsus välja kuulutatakse. Masendus oli kohati päris suur ja ei julgenud enam isegi pikaajalisi plaane teha, ennast millegi taolisega siduda ja üldse. Lõpuks sain ennast siiski niikaugele, et käisin eile nahaarsti juures ära. Üsna masendav oli alguses see mõte, et pean sinna minema, aga kui oli paar päeva jäänud, siis rahunesin maha ja saavutasin mingi stoilise rahu. Et kui on nii, siis on ja tuleb sellega leppida. Isegi hea meel oli, et see painaja ühel või teisel moel lahenduse leiab. Läksin siis arsti juurde, see uuris ja hakkas naerma. Ütles, et ma olen täiesti terve ja melanoomiga ei ole neil sünnimärkidel mitte mingit pistmist. Isegi päevitamist ei keelanud ära, ütles, et seda tuleb lihtsalt mõõdukalt teha. Terve mõistusega, mitte hulluks minna. Soovitas veel lahkumisel arstidest puhata. Tohutu kergedustunne tuli pärast seda peale. Ma ei imesta enam selle üle, kui inimesed peale pingelangust nutma hakkavad, sest mul endal tuli täpselt sama tunne peale. Inimesed on ikka imelikud vahel. Lükkavad mingit asja edasi ja elavad vabatahtlikult koletistega koos. Eile oli igatahes selline tunne, nagu oleks mingil moel mulle uus elu antud. Edaspidi üritan olla targem ja mitte painajatega koos elada. Kõik.

maarahva laul

2010-03-15T10:37:00.008+02:00

Mis blogija ma oleksin, kui ma Eesti laulust paar rida ei kirjutaks. Alustuseks, et mulle meeldis. Muidugi ennustamisega panin veidi puusse, aga lõppude lõpuks lahenes asi paremini, kui arvasin. Ehk teisisõnu, nii nagu enamus eesti rahvast, arvasin ma, et Lenna "Rapunzel" paneb teistele pika puuga ära. Kui nad püünele esinema tulid, ehmatasin ära, kui kehv esitus oli. Täiesti valed kostüümid, nõrk esitus ja üldse kahvatu. Malcolm Lincolni esinemine oli aga nii hea, et isegi see seltskond, kellega võistlust vaatasime, tunnistas, et on hea lugu ja hea esineja küll. Hoolimata sellest, et nad polnud seda lugu enne üldse tähele pannud. No tegelijkult hoidsin ma algusest peale ML-le pöialt. Seekord toimis. Teiste esinejate kohta, et ilmselgelt vajas mõni lugu tigedat produtsendikätt. Algmaterjal hea, aga kõik muu logises. Aga see on Eesti muusika probleem üldiselt. Sepa ja Avandi kohta ei ütle midagi. Kõik kiiduavaldused on juba mujal ära öeldud. Ühinen lihtsalt. Ahjaa, Anne Erm on ikka vist vanaks jäänud.
Ühe asja kallal tahaks muidugi veel kobiseda. Mulle kohe üldse ei meeldi, kui praegused tegijad nimetavad toimunut paleepöördeks. Nii lugupidamatu ei saa olla. Oli see endine Eurovisiooni Eesti eelvoor mis oli, aga nõme on, kui hakatakse ennast teiste arvelt upitama. A'la, kõik, mis oli enne, oli sitt ja nüüd tehakse tõelist asja. No mulle ka see eurojura ei meeldi, aga väärikust ka kaotada ei maksa. Viisakas oleks endiste tegijate suhtes lugupidav olla. Vähemalt avalikkuse ees. Vot nii.

õige laul võitis

2010-03-13T22:18:00.001+02:00

uni

2010-03-11T15:44:00.002+02:00

Nägin täna ööesel hirmsat und. Sisust ei hakka rääkima, aga see oli väga piinav ja ängi tekitav. Midagi hirmsat juhtus. Ärkasin üles ja sain aru, et see oli ainult uni. Ja siis ma tegin midagi imelikku. Midagi sellist, mis ei peaks kunagi õnnestuma. Jäin uuesti magama sooviga, et ma näeks ära une 2. seeria, kus kõik laheneb. Ja nii ka juhtus. Mõnikord sünnivad väikesed imed.

tahaks kobiseda 2

2010-02-26T15:52:00.004+02:00

Täna iseenda kallal. Ma sain maailma peale vihaseks, inimeste peale sealhulgas. Miks nad käituvad vahel nagu isekad sead. Samas hakkasin mõtlema, et miks ma peaksin enda närvirakke raiskama inimeste isekuse peale. Minu vihastamine näitab jällegi ju mu enda isekust. Tuleb üle olla. Ainult, et vahel on kergem rääkida kui teha. Proovin. Kuna nädalavahetus toob mitu sünnipäeva, siis näeb inimesi, kes on toredad, ilusad ja head ning nende seltsis kaovad maailma hädad ja nõmedus tahaplaanile. Parem oleks kui üldse ära. Aga seda vist ei juhtu kunagi, alati on keegi, kes kasutab kõrgema positsiooni saamiseks teisi inimesi. Trepina siis. Teised on lollimad, koledamad, mõtetumad, vähemandekamad jne. Selline ensekergitamine on tülgastav ja tekitab viha. Aga nagu ma juba eelpool kirjutasin, tuleb üle olla. See on triviaalne, aga tõsi - armastus võidab kõik. Vaenlase armastamine pole just kergete killast, haletsemine kukub paremini välja, juhul kui nõmedusest üle ollakse, aga see viimane on täpselt samasugune olemine, mis su vaenlased. Armastamine on tõeliselt suure inimese tunnus. Mina tõeliselt suureks ei saa. Praeguse taseme juures mitte kunagi. Mingi õhkõrn lootus on, aga selleks pean ma muutuma ja tohutult kusjuures. Selleks puudub mul antud hetkel jõud ja olgem ausad, ka tahtmine. Ah mis ma pikalt kobisen. Ühesõnaga ma olen mõne inimese käitumise peale nördinud, aga püüan sellest üle olla. Ja ma ei kahtle, et see õnnestub. Tee head, mõtle hästi ja püüa teha teistele seda, mida sa tahad, et sulle tehtaks. Nii võid sa küll haiget saada, aga vähemalt oled sa nii tõeliselt nõmedusest ja kurjusest üle. See ei tähenda ühiskondliku positsiooni, rikkuse, intellektuaalsete teadmiste ja omaduste poolest üle olemist, vaid südamehoiakust. Hoiame siis. Proovime vähemalt. Maailm muutub ainult seespoolt väljapoole ehk meist enestest.

tahaks kobiseda

2010-02-25T15:51:00.002+02:00

Ikka selle aastapäeva vastuvõtu üle. Kuna pikalt ei viitsi, siis teen lühidalt. Presidendi kõne oli täitsa kobe. Ja võrreldes eelmiste aastatega on vana ikka kordi parema etlemisoskuse omandanud. Tema esimest kõne oli piin kuulata. Mõte võis ju hea olla, aga audiokvaliteet oli umbes sama, kui pandaks mind läti keelest paberilt maha lugema. Lätlased oleksid võimatu aksendi ja valede rõhuasetuste pärast ilmselt tüdimusest krakovi vorstid. Kontsert oli aga täielik fopaa. Naiivne tekst ja mingid maskoti moodi lõvid takkaotsa. Kas ma olen nii loll ja asi oli ülidiip, aga etenduse mõte läks minust mööda. Tervik loksus ja kohati ei saanud enam aru, mis asju seal lava peal ajatakse. Aga kõik ei peagi suurt kunsti mõistma. Reporteritööd olid suht normaalsed. Kurta võiks ehk seda, et mõne intervjuu puhul oli selgelt näha intervjueerija huvipuudust intervjueeritava suhtes. Aga ma võin ka eksida. Mis puutub kätlemise sisse pikitud intervjuudesse, siis mina seda nii traagiliselt ei võtaks. Polegi vaja kõiki pingviine vaadata. Aga noh, ma pole ka sihtgrupp. Mulle piisaks presidendi kõnest ja kontserdist. Kas see jutt tuli nüüd liiga irisev ja pealiskaudne, on teie otsustada. Õnneks on siin elus tähtsamaid asju kui vabariigi aastapäev ja "uusaadli" teledemonstratsioon. Elagu Eesti!

mis teha

2010-02-25T01:48:00.001+02:00

üksiolemise nautimisev teine päev.

1 + 1 = 1

2010-02-23T14:08:00.005+02:00

Täna on siis see päev. Üks nendest, mis ikka ja jälle teatud intervalli tagant peale tuleb. Päev, kus ma tahan olla üksi ja ainult üksi. Isegi juua tahan ma sel päeval üksi. Uppuda muusikasse ja maailma, mida päriselt pole olemas. See pole konkreetsete unelmate või mõtete maailm, vaid värvide, helide ja emotsioonide maailm, mida iseloomustab teatud õnnelaadne seisund. Jah, ma olen õnnelik iseendaga. See päev ei saabu kunagi äkki. Ta annab juba mõned päevad varem vargsi märku, et pea ta saabub. Üksiolemise tunne süveneb ja ma lõikan ennast ära igasugustest online'i kanalitest. Ja ega ma ei teagi tegelikult täpselt, millal ta saabub. Hoiatavad märgid ja kasvav tunne on peal, aga täpset graafikut pole. Ühtäkki on ta kohal. Muidugi ei õnnestu mul siis alati üksi olla, aga ma vähemalt üritan. Täna ka. Äkki ma olen imelik.

staarid jäägu staarideks

2010-02-22T12:58:00.004+02:00

13. veebruar. Laupäev. Rock Cafe. Claire's Birthday "Venus" 10 aastat hiljem. Kõik on tüüne. Uste avamise ajaks rahvamasse ei terendanud ja sai rahulikult õhtut nautima hakata. Hiljem tulid. Rahvas ma mõtlen. Bändid nagunii. Etteruttavalt olgu öeldud, et kõik oli hea ja CB oli isegi 10 aastat hiljem väga mõnus kuulata. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Enne kui bändid rallima hakkasid, kastsin keelt ja sattusin suitsuruumi. Ja seal ta istub, minu vastas - Vaiko Eplik ise. Imelik oli olla. Ma teda isiklikult ei tunne, kuigi mõned korrad olen põgusalt kokku puutunud. Meil on ühiseid sõpru. Aga jah, istub seal minu vastas. Vaieldamatult selle õhtu staar. Ja mul on imelik, sest ei saanud lahti tundest, et staarid peaksid ju kuskil lava taga uhkes eraldatuses omi asju ajama. Aga ei, tema istub seal väiksema rahva hulgas ja tunneb ennast vabalt. Kas staarid peaksid jääma staarideks või mitte. Ilmselt on see tobe küsimus. Aga tunne ja mõte olid. Naljakas ka, et olid. Kuid tegelikult. Muusika maksab, mitte vaht selle ümber. Selle juurde jäägemgi. Nüüd ja alati.

harakat pole kuskil

2010-02-16T15:33:00.006+02:00

Pole midagi viletsamat vinduvast palavikust ja sellest, et ei saa seda korralikult välja ravida, kuna pean ja olen lausa sunnitud tööl käima, tuleb väga nüri tunne peale. Tööl istun muidugi maskiga, sest teiste nakatamine mu tegevusprogrammi ei kuulu. Trammipeatusest tööni on umbes 1 km ja peale selle maa läbimist on selline tunne, nagu oleks 25 km läbi vantsinud. Nõrkus tuleb peale ja väsimus takkaotsa. Sisuliselt on terve see nädal olnud nagu udus. Magan ja ärkan suvalistel aegadel. Nagu vanainimene. Mingil hetkel väsin ära ja magan mõne tunni, siis ärkan üles ja higistan nagu saunas. Ja seda täiesti segastel kellaaegadel. Sellist asja, et päeval oled üleval ja öösel magad, nagu korralikud inimesed teevad, ei ole. Üritan küll oma ööpäevast režiimi kuidagi õigeks sättida, aga kui ikka ära vajun, siis vajun. Muidugi tööl olles magada ei saa, hoolimata sellest, et vilets on olla ja nii tahaks teki all puhata. Talv on nõme. Ja viirused on nõmedad. Ja see, et haigus just nüüd tuli, kui mu tööpartner, kes mind asendada saaks, Eestist ära on, ka see on nõme. Aga pole hullu, elame veel. Ükskord tuleb kevad ja saabub tervis. Seda ma tean. Hoidke ennast ja ärge haigusi ligi laske. Kõik saab korda.

valgust, rohkem valgust

2010-02-07T18:25:00.003+02:00

Nii nüridat pühapäeva, nagu täna, pole enam ammu olnud. Mitte miski ei suju, kõik tundub perspektiivitu ja inimestele ma ka vist ei meeldi. Hall sumu ümberringi. Kuskilt oleks kähku ja kohe päikest vaja. Pliis help!

miinuskraadid sees ja väljas

2010-02-03T13:44:00.005+02:00

On uskumatu, kuidas pisikesed asjad võivad suurelt mõjuda. Kellegi väike näpuliigutus võib su sisekliima hoobilt miinuskraadidesse pöörata. Fantaasia hakkab tööle ja sa küsid endalt, miks ta seda tegi ja milleks, kas ma pean sellest midagi välja lugema jne. Järjekordselt on saanud tõestust, et ma olen ja jään emotsiooni-inimeseks. Kui saaks kuidagi jälile nendele nupukestele ja hoovakestele, mis inimeses emotsionaalseid reaktsioone vallandavad, oleks lahe. Sest sisemine plahvatus või hõõrdumine võivad kulutada rohkem, kui mis tahes välised tegurid. Teadlased on ammu rääkinud, et depressioon ja stress põhjustavad rohkem haigusi kui miski muu. Ja ma usun neid. Õigemini olen selle korra omal nahal läbi kogenud. Aga enam ei taha. Sellepärast olekski vaja kuidagi reguleerida seda kaadervärki, mis meie emotsioonides tõuse ja mõõnasid tekitab. Paraku jääb selle valitsemine ja kontrolli all hoidmine vist samasuguseks unistuseks nagu keskaja alkeemikutel tarkade kivi leidmine. Keegi on öelnud, et tuleb õppida leppima asjadega, mida muuta pole meie võimuses. Eks ma pean seda õppima. Vahetegemist ka. Teate küll, sõltuvate ja sõltumatute asjade eristamisel. Jõudu mulle.
Selline segane ja konkreetsusest kauge kirjatükk siis praegu. Elame.

meediakriitika kõrgpilotaaž

2010-02-03T13:17:00.003+02:00

Lõpuks ometi on ka minu tagasihoidlik isik saanud põgusalt meediakajastust. Kuid veel tähtsam, et mu tööd on märgatud. Küll nii veidra nurga alt, et ei oska ööd ega ääd öelda. Aga eks lugege ISE, tase on enneolematu. Ma olen õnnelik.

noh, see võib ka Eesti laulu võita tegelt :)

2010-02-02T13:55:00.000+02:00

"Siren" - MALCOLM LINCOLN | Eesti Laul | ERR

See lugu vist võidab Eesti Laulu

2010-02-02T13:49:00.000+02:00

"Rapunzel" - LENNA | Eesti Laul | ERR

liiklusvärdjad

2010-01-29T15:25:00.003+02:00

Käisin eile Kose surnuaial isa hauale küünlaid panemas. Papsil oli sünnipäev. Kuigi lumi oli põlvini ja külm tahtis käed ära võtta, sai seal vaikselt iseendaga olla ning igavikust mõelda. Tagasi sõites, kui juba Tallinn-Tartu kahesuunalisel (neljarealisel või kuidas iganes seda nimetatakse, kaks rida ühes ja kaks teises suunas ning nad on eraldatud) maanteel olin, märkasin järsku tahavaatepeeglist, et teises reas läheneb mulle tohutu kiirusega üks auto. No see selleks, kuigi teeolud olid libedad, kohtab sellel lõigul ikka kihutajaid. Seal ei kujuta nad lihtsalt nii palju ohtu, kui kaherealisel teel sõites. Aga sellel ei põlenud ükski tuli peale plinkivate ohutulede. Taga ei põlenud needki. Viuhti kimas see vana mersuromu must mööda. Päris kole vaatepilt oli. 130 oli tal kindlasti rauas. Esiteks oli juba kottpime ja ma ei tea, kuidas ta üldse sõita nägi. Mingil hetkel jõudsin talle järele, aga siis pani ta mingil hetkel ikka ees udjama. Mõtlesin, et helistan politseisse, kuna see oli ilmselgelt liiklusohtlik hull seal roolis, aga millegipärast jätsin selle tegemata. Kuid selline tunne oli, et kui ta oleks kuskil tee ääres peatunud, siis oleks kõrvale tõmmanud ja tüübile lõuga äestanud. Sellised surmasõitjad väärivad korralekutsumist. Millal see värdtõug ükskord välja sureb!

järelkõla hea uudis

2010-01-28T15:06:00.004+02:00

Efterklang tuleb taas Tallinna. Sinna on veel aega, aga tasub meelde jätta - 8. aprill ja Von Krahl. Ja veel, kuna Krahl pole kummist, siis on piletite arv piiratud.
Kõlas küll nagu müügijutt, aga tegelikult tasub neid kuulata ja vaadata. Hea muusikamaitsega inimestel vähemasti.

Modern Drift by Efterklang from Rumraket on Vimeo.

hammustatud õun

2010-01-28T11:55:00.005+02:00

Päris tige riist see Apple'i iPad, aga nagu paljudele teistelegi, jääb mulle arusaamatuks, milleks seda kasutada, kui on olemas iPhone, iPod Touch ja MacBook-Airid-Prod. Telefoniks liiga lahmakas, arvutiks nagu liiga ebaturvaline (kaanega sülekas peab nagu rohkem vastu). Vot ei oskagi nagu seisukohta võtta. Tehniline progress on muidugi tore, aga tarbetuid või pooltarbetuid asju on niigi palju. Aga äkki ma eksin, iPad leiab massilist kasutust ja kõik Apple'i fännid leiavad asjast miljon rõõmu, mida mina praegu märgata ei oska. Ootame, vaatame.
Mulle isiklikult Apple'i tooted meeldivad. Minu arvates on hammustatud õuna toodetel kaks sihtgruppi - targad ja lollid. Targad, kes Apple'i asjadest viimase välja pigistavad ja riist- ning tarkvara imelist kokkusobivust naudivad. Lollidele meeldib aga see, et ei pea jamama igasuguste viirustega, programmidega ja kõik on lihtne. Mina kuulun lollide hulka. Mulle ei meeldi, kui arvutil peab hakkama mingeid programmijuppe installima, pidevalt viiruste pärast värisema jne. Peale kaheaastast MacBook'i kasutamist olen ma oma otsuse õigsuses õuna asju kasutada veelgi rohkem veendunud. Tilgaks tõrvaks meepotis on muidugi asjaolu, et mu MacBook'i emaplaat riputas sussid varna ja uue panemine maksab väga palju raha. MacBook'ide emaplaadi küljes on ju mitu asja veel, mis selle kalliks teeb. Nukker. Aga ometigi ei morjenda see mind väga. Elame veel koos Apple'ga.

maailmakord muutus

2010-01-28T11:53:00.000+02:00

Kes on kangelane?

häda raha pärast

2010-01-27T17:42:00.006+02:00

Kõndisin eile Prismas sellest letist mööda, kus lotopileteid müüakse ja oli tunne, et peaks ostma. Mõtteks see jäigi. Paar inimest olid järjekorras ja ma ei viitsinud sabas seista. Aga äkki olekski võitnud. Veel jõuaks isegi osta, aga kahtlen, kas tänagi viitsin. Lotovõit oleks muidu päris lahe. Ma olen mõnikord hellitanud mõtet, et mida ma selle rahaga teeks, kui päriselt ka võidaks mõned miljonid. Väga suuri unistusi pole, aga reisiks kõvasti. Nänni ostaks ka. Auto, mõnna korteri ja natsa kodutehnikat. Ainus, mida ma kardan, et äkki teeb suur raha mind lolliks. Ehitaks sellise elu üles, et mõne aasta pärast, kui papp otsas, ei jaksaks enam oma elustiili ülal pidada ja kukuks matsti ninali mutta. Ma arvan, et paljud lotomiljonärid ongi mõne aja pärast samadel põhjustel külili käntsatanud. Päris nüri oleks. Igal inimesel on ju piir, millest üle minnes ta lolliks läheb. Võim ja raha korrumpeerivad enamuse meist. Vaadake või mõnda ärimeest või poliitikut. Nali kuubis. Nimesid ei hakka nimetama, aga elevandiluust torne on meil vabariigis kõvasti. Eks mujal muidugi ka. Vot seda piiri ei tahaks kuidagi ületada. Ilmselt üks lotovõit, nii 9 milli, seda ei teeks ka. Kui siis vähesel määral. Käristaks sõpradele mõnikord ülemäära välja või ostaks midagi tobedat. Ikka võib juhtuda. Katus päris ära vist ikkagi ei sõidaks. Tegelikult on väga huvitav vaadata inimeste muutumist, kes võimu või raha juurde saavad. Tekib äravalitu efekt. Inimene hakkab arvama, et ta ongi väärt seda kõike ja on parem kui teised. Et seoses sellega on talle rohkem lubatud. Et mingid reeglid tema kohta enam ei kehti ja paljud asjad ongi tema jaoks eelkõige, mitte teiste. Kurb muidugi ka, kui inimesega nii juhtub. Niisiis, kui ma lotomängus võidan, pekske mind, kui selliseks muutun.

hunnik head

2010-01-26T16:56:00.003+02:00

D B

positiivne noodike

2010-01-26T16:18:00.002+02:00

Niisiis on käes tänase sissekande aeg. Kuulasin (kuulan) David Bowie't netist ja midagi pole teha, peotuju tuli peale. Selline helge ja raju tunne, et täna peaks justkui midagi huvitavat ning põnevat juhtuma. Midagi sellist, mida ma olen kaua oodanud. Täpselt ei tea, millega tegu, aga see, mis tuleb on lahe ja äge. Ma ei tea, kas teil on selliseid tundeid peas olnud, aga mul küll. Varasemalt muidugi rohkem. Nüüd juba natuke vähem, sest aastad teevad tuimaks ja paljud asjad on justkui ära nähtud ning kogetud. Siiski on mõnus, et mõnikord sellised aistingud uue ja parema (lähi)tuleviku suhtes peale tulevad. Kõik pole kadunud, midagi on elul veel mulle pakkuda. Urrjuhh tunne. Kuigi ma tean, et täna ei juhtu mulle midagi ootamatut. Lähen koju, löön õllel korgi kaha, vaaritan midagi maitsvat ja kogu selle värgi taustaks panen hea muusika käima. Bowie, Morrissey, midagi kindlasti veel. Ja ärge arvake, et ma kuulan ainult eelmisel sajandil tehtud muusikat. No see viimane oli naljaviluks öeldud. Teile ka mõnusat ja helget. Elame veel.

tänane sissekanne

2010-01-25T18:35:00.003+02:00

Kui keegi oleks mulle öelnud, millist pungestust ja vaeva peale pisikest puhkust tööga aklimatiseerumine kaasa toob, oleks endale sinise lehe külge orgunninud. No ei läinud täna üldse libedalt. Valmis ta sai see töö, aga kulunud tunne on ka. Lisaks õnnestus mul eelmisel nädalal üks kõrv ära külmetada, mistõttu ma sellega peaaegu ei kuule. Valutab ka natuke. Nüüd ma saan väga hästi aru, miks vanainimesed mõnikord jutu peale kraaksatavad, "MIDAAAAAAAAAA!" Ise kraaksun praegu täpselt samamoodi. Eks peab vist arsti juurde minema. Ühesõnaga see totter kõrv ja muu - raske päev oli täna ja peale sellist rassimist pole muud tahtmist, kui koju minna, süüa ja diivanile teleka ette teki alla pugeda. Mina ja telekas, parimad sõbrad täna. Vean kihla, et "Välisilma" dokumentaalfilmi ajal vajuvad mu silmad plõksti kinni. Ja las vajuvad. Sest varajane uni on õiglane ja aus vastus mu raskele tööpäevale. Ahjaa, peaaegu oleks unustanud, töö juures on nii külm, et varbad võbisevad ja nahk võtab kana kuju. Ja seda hoolimata puhurist, mis nurgas järelejätmatult ohib. Pole ime, kui mu teine kõrv selle peale üles ütleb. Aga olgu, kes seda juttu siin lugeda viitsib, kui ma aina halisen ja inisen. Tegelikult on ju mõnusaid asju ka. Number 1 mõnu-uudis on see, et lõpuks ometi annab temperatuur mu mõttesurvele järele ja läheb natuke soojemaks. Selle nimel tasub korra päevas naeratada. Olgu, kõik.

vana plaat

2010-01-24T17:00:00.005+02:00

Pean ikka käivitama selle vana plaadi, et talv võib küll olla ilus ja kena, aga miinuskraadid on selgelt kurjast. No vähemalt alla -5 on päris napakas temperatuur. Ma olen lumega juba leppinud, aga kui käed külmetavad ja mu diiselmootoriga auto käivitades köhib nagu astmaatik, siis on asjad minu jaoks kehvad. Kliimasoojenemise aegu võiks ikka normaalsemad talved olla. Sellised, kus auto juhistme taha unustatud veepudel ei ole hommikuks muutunud jääga täidetud külmrelvaks. Või püsielanike puudumisel kütteta jäänud naaberkorteri sisetemperatuuri languse tõttu mu veetorud kinni ei külmuks. Pole ju palju tahetud. 21 sajand ikkagi. Vot selline hala. Ega mul muud tarka öelda polnudki. Aga, et mõned üksikud mu blogi vännid ikka midagi lugeda saaksid, kasvõi seekordset sisutut mikrosissekannet, siis siin ta on. Pealegi ei võta selle jama lugemine aega rohkem kui 2,5 sekundit. Jutt ja mõtted on ju vanad ning minu poolt juba hallikarvaliseks kulutatud. Ootan kevadet.

musta ja valge mehe erinevus

2010-01-08T12:46:00.001+02:00

see laul on pühendatud väikeste armsate nunnude täissoditud kutsude kaitsjale

2010-01-08T12:41:00.001+02:00

pobisen endale nina alla mõttekesi

2010-01-07T16:08:00.003+02:00

Minu tänase päeva märksõnaks võiks olla "küpsemine omas rasvas". Millegipärast tikuvad eksistentsiaalsed mõtted pähe, aga mõned mitte nii väga eksistentsiaalsed ka. Kuid sama põletavad. Ehh elukest, tahaks ohata. Miks on nii, et alati on midagi, millega me rahul pole. Kuigi pean tunnistama, et on perioode, kus elu tundub ka lill olevat. Ikkagi küsin endalt, kus on see tarkade kivi, mis õnnetunde kestvaks muudaks ja halva heaks teeks. Kuigi me arvame, et valitseme oma elu, käivad mõned asjad meile üle jõu. Näiteks, mida teha vastamata armastusega, haigustest puretud kehaga, lõputu vaesusega, kaasinimeste kurjusega, rutiiniks põlenud ning ummikusse jooksnud eluga jne. Vahel pole midagi teha. Mõned asjad on pöördumatud, heaks neid enam ei keera. Aeg, see vana vaenlane armu ei anna. Seepärast olengi mõtlema hakanud, et kuniks mulle on ajakest antud asju sättida, peaks seda tegema. Elu võib ju veereda nagu hernes, aga see kuhu ta suunata, on meie teha. Niisama kulgedes valib ümmarguse kujuga objekt alati allapoole viiva suuna. See ongi praeguseks kõik. Naiivsevõitu, aga hetkel mu mõtted selliseid radu mööda liiguvad.

kõvad mehed ratastel

2010-01-07T09:12:00.005+02:00

Täna hommikul kella 7 paiku tööle sõites möödusin kodutänaval jalgratturist. Kuna tee on suhteliselt libe, siis imestasin veel, et väga julge mees. Suhteliselt kerge on sellistes teeoludes avariisse sattuda. Tüüp oli muidugi korralikult varustatud. Sobivad riided ja kiiver isegi peas. Ilmselt ka spetsiaalsed jalgratturi talvekummid. Näha oli, et tegemist oli padujalgratturiga, kes oskab Tallinna liikluses ellu jääda ja kellede suhtes ma tunnen igati lugupidamist. Olin oma imestamised peaaegu ära imestanud, sest jalgrattur praegusel ajal linnaliikluses on nagu Belgia kuninganna Tallinnas šoppamas, millest täna üks nädalaleht kirjutas. Neid on, aga sa ei näe neid. Ja siis! Polnud mu imestus veel lahtunud, kui umbes 2 minuti pärast näen - mulle väntab vastu järjekordne rattur. Seekord ilmselgelt tavaline töömees, tavalise rattaga. Kaitsevahendeid null. Vot see mees oli küll hull. Selle jalgratturi nägemine enam lõbus polnud. Kui eelmisel olid kaitsevahendid ja tuled kenasti vilkusid, et ta liikluses nähtav oleks, siis sellel tüübil polnud tõesti mitte kui midagi. Ilmselgelt peaks politsei sellise tüübi rajalt maha võtma ja liiklusohtliku olukorra tekitamise eest sümboolse trahvi tegema. Ma olen jalgratturite suhtes alati positiivselt meelestatud ja püüan nendega arvestada, aga kui nemad minu kui kaasliiklejaga ei arvesta, siis see sümpaatia kaob. Meie liikluses on niigi liiga palju närvilisust ja üksteise suhtes lugupidamatust ning kõiki ja kõike ei jõua tolereerida. Aga olgu, sellised suvised sellid siis talvises linnaliikluses. Käesoleva kirjutisega tervitan kõiki jalgrattureid ja panen neile veelkord südamele, et arvestage ka teiste kaasliiklejatega, sest üksipäinis see, et teil on liikluses mingid õigused, ei tähenda, et teil poleks kohustusi. Kodar keerdu.

uusaastalubadused

2010-01-06T16:28:00.008+02:00

Mul on juba mitmendat päeva tunne, et sel aastal juhtub minu elus midagi. Ja mitte ainult üks asi. See tunne ei kao ega kao ära. Osad neist on head ja osad halvad asjad. Ilmselt pean ma endaga tööd tegema, et halvad asjad peast välja rookida. Ma tean küll kuidas, aga kõik on viitsimise taga kinni. Aga ma tean, et üsna varsti võtan ennast kätte ja asun asja kallale. Heade asjadega on samamoodi. Tuleb ära teha. Paremaks muuta. Ellu viia. Kõik on tegemise ja otsustamise taga. Miks ma arvan, et miski muutub? Lihtsalt nii selgelt on kohale jõudnud, et mu elu on nagu seisva veega tiik. Mugav on, aga liikumist pole. Mõned asjad on kätte hapuks läinud ja mõned asjad enam ei toimi. Ma natuke kardan neid muutusi, aga samas tean, et endiselt jätkates oleksin mõne aja pärast õnnetu. Ja kui ma peaksin ka mõnda asja, mida ette võtan, kahetsema, siis vähemalt olen ma proovinud. Ma ei pea siin endale motivatsioonikõnet, mul on tõesti see piir käes, kus inimesed kannapöördeid teevad. Elu on nii neetult lühike, et seda raisata. Sel aastal hakkan ma jälle rohkem raamatuid lugema. Pöördun tervislikuma eluviisi poole. Korrigeerin oma tööelu. Proovin poolelijäänud keeleõpinguid taasalustada. Käin rohkem ema juures maal. Piiran tarbimist ja teen seda teadlikumalt. Räägin mõnede inimestega asjad selgeks, et uutmoodi nendega edasi minna. Proovin rohkem reisida, sest maailmas on nii palju lahedat, mida ma veel näinud pole ja millal siis veel. Kindlasti midagi veel, aga praegu hoobilt ei tule meelde. Loomulikult ei kirjuta ma siin lahti mõningaid asju, mida ette kavatsen võtta, sest need on liiga isiklikud. Ma arvan, et te mõistate. Ja loodetavasti ei pea ma aasta lõpus tõdema, et plaanisin küll, aga ära ei teinud. Head uut aastat!

murdudes tunnistan selle ilu, keda vihkan

2010-01-05T16:44:00.007+02:00

Esimest korda üle mitme aasta murran oma tõekspidamistele ja eelistustele truudust ning tunnistan, et praegune talveilm on tõesti imeilus. Nagu lapsepõlves. Ma annan endale muidugi aru, et see kõik muutub, kui ilm veidi soojemaks peaks keerama ja kogu see lumemassiiv lögaseks pudruks muutub. Siis on kuri karjas. Ja kui peale sula veel külmetama peaks, siis on oi-oi-oi-oi. Seda jäätunud lund ja lörtsi ma ei armasta. Aga praegu on ilm ilus. Ja kelgutamas käin millalgi ka ära. Ilmtingimata. Minu sisemine laps (jah, ka tema on veel alles ja olemas ja kohati väga häälekas) nõuab seda mässates ja jonnides.
Noniii, olengi oma talvevihkajalikust loomusest hoolimata tunnistanud, et ka see aastaaeg võib olla ilus. Saite selle ülestunnistuse, saite. Ikkagi ootan kevadet ja suve.

oled internetis, järelikult oled olemas

2010-01-04T15:34:00.005+02:00

Mulle on hakanud vägisi tunduma, et internetis olen ma rohkem olemas kui päris elus. Suhtlusportaalides kohtun inimestega, kellest ma pole aastaid kuulnud ja ausalt öeldes pole neist ka puudust tundnud. Ja siis plaksti ilmuvad nad kuskilt välja ja hakkavad suhtlema. Esiteks olen ma üldse kehv suhtleja ja teiseks olen ma veel kehvem suhtleja, kui ma pole inimest enam aastaid näinud ja ei oska enam millestki temaga rääkida. Seda enam, et mu elu on hoopis teisele poole kasvanud ja muud huvid tekkinud. Minu maailm ei ole enam nende maailm, nagu varem. Loomulikult ei suhtle nad minuga vägisi, aga kirjadele ja vestlusele on nagu viisakas reageerida. Veelgi nõmedamaks keerab olukord siis, kui veel mu isiklikku ellu puutuvat pärima hakatakse. See pole kellegi asi lõppude lõpuks. Aga näed, ei julge öelda ka, et ma ei räägi nendest asjadest. Vähemalt otse ei julge. Tavaliselt keerutan ennast sellises olukorras teemast kõrvale ja üritan muust juttu teha. Kui see ei õnnestu, siis leidub alati "põhjus", miks ma online'ist lahkuma pean. Olgu muidugi need vanad-uued sõbrad kuidas on, aga kõige selle loll tagajärg on, et ma ei julgegi enam online' olla, äkki keegi tahab jälle suhelda. Rumal olukord. Samas on muidugi küllalt inimesi, kellega ma meeleldi suhtlen. Mõne üksikuga on alati suisa rõõm seda teha. Aga jah, internet teeb vahel maailma liiga väikeseks ja inimese nähtavamaks.